Alljärgnev pole tavapärane isikulugusid edastav „Nädala portree“. Kõigepealt on see pikem kui tavaliselt, aga nii see peabki olema.
Eesti muusika suurkuju, helilooja ja pedagoog Veljo Tormis tähistab 7. augustil oma 75. juubelit. Kuna oleme temast mitmel korral pikemalt kirjutanud, piirdume siinkohal vaid mõne olulisema teetähisega ta elust.
Veljo Tormis sündis Kuusalus 7. augustil 1930. Alg- ja keskhariduse omandamise järel lõpetas ta 1956.a. Moskva Konservatooriumis V. Shebalini kompositsiooniklassi, töötas aastatel 1955—60 Eesti Muusikakooli õppejõuna ning 1956—69 Eesti Heliloojate Liidu konsultandina. 1974—1989 oli ta Heliloojate Liidu esimehe asetäitja, tegutsedes ühtaegu vabakutselise heliloojana.
Nagu alljärgnevast selgub, alustab ta eeloleval sügisel tööd korralise professorina Eesti Muusikaakadeemias.
Tormis on oma soome-ugri rahvamuusika ja loodusest lähtuva loominguga arendanud edasi eesti heliloojate Cyrillus Kreegi ja Mart Saare muusikatraditsioone, ühendades neid kaasaegsete väljendusvõimalustega. Tulemuseks on unikaalse kõlavärvinguga muusika. Iga tema teos tekitab sensatsiooni ja isegi eufooriat ning need jäävad kooride repertuaari igihalja põhivarana ja pärlitena vahel koguni aastakümneteks püsima.
Edasises keskendub prof. Peeter Järvelaid peamiselt Veljo Tormise novaatorlikule teosele „Eesti ballaadid“, ühendades seda teost nii autori enda kui ka meie rahvaluule ja -muusikaga.
Tormise kolleegide kummardus vanameistrile.
Ilmad on viimasel ajal heitlikud, küll on päikest, küll vihma ja tormi. Kuid pole kuulda olnud, et Kuusalu kandis ilm liialt tormiseks oleks läinud. Kuid rahu pole juba teist suve Kuusalu kandis ja eriti Soorinnal. Soorinna vanamehed vaatavad muiates seda maailma vigurit. Neile 80 aasta poole tüürivatele „poistele tüdrukutele“, kes kunagi Veljo Tormisega kula koos mängisid, on muutus ikka uskumatu küll. Soorinna, mis jääb Tallinna-Peterburi maantee äärde, kuid kust peenem rahvas aastakümneid ikka vuhinal ja peatumata mööda kihutanud, on muutunud eesti ja välismaa peenema rahva jaoks lausa kultusekohaks. Kui sa pole suvel Soorinnal käinud, siis pole sügisel vastuvõttudel nagu millestki rääkida. Kuid peene seltskonna kõrval, kelle autodevoor etenduse järel peaaegu et suurde linna välja ulatub, toob Soorinnale härdunud teatraale ja ka elukutselisi teatriinimesi, kes tulevad vaatama neid ägedate meeste teatrikatsetusi-uuendusi, mida eesti teatris seni veel tehtud pole ja mida ilmselt niipea ka ei tehta. Põhjused on päris argised, neid korrata pole mõtet ja uutmoodi edasi minna polegi nii lihtne.
Verehäält kuulamas.
Laulud saatsid meie esivanemaid kogu elu ja olid lahutamatu osa nende elust. Suunatud olid nad aga mitte alati ja ainult nendele, kes neid laulsid. Laps õpib kõige paremini siis, kui tal puudub kohustus midagi õppida. Nii viibides laulude laulmise juures imes väike inimene täiskasvanuks saamisel need viisid endasse, talletades nii endalegi märkamata selle elamise tarkuse vara, mida täiskasvanuks saades iseseisvas elus hiljem hädasti vaja läks. Täna saadab meid sündimisest peale sageli hoopis teine muusikaline taust, mida vahel ka ebamääraselt „tabeediks“ kutsutakse. Kuid on olemas meis sügaval veel teatud vere hääl, mis paneb meid kaasa laulma või siis kaasa kuulama, kui olemas oskaja eeslaulja, kes selle verehääle tooni meile kätte annab. Olen ise näinud taolist eksperimenti, kui oskaja muusik pani lipsustatud seltskonna Teaduste Akadeemia saalis Kalevipoja tekste laulma. Õige rütmi kätteandmisel ärkas suuremal osal publikust see vere hääl kõrvades ning rütm oli sedavõrd nakkav, et pani kaasa laulma isegi need, kelle jaoks see keel polnud üldsegi emakeel. Kui vaadata V. Tormise „Eesti ballaadide“ kuulajaid, kes tulevad Soorinna küüni vanu runolaule kuulama, siis ehk ongi selle põhjuseks seesama meie hinge sügavuses või kultuurikihis elav vere hääl.
Soorinna küün ja Eesti kunst.
Mõned aastakümned tagasi seletas Mart Port eesti arhitektuuri probleeme näitlikult nii. Ta küsis arhitektide kongressil kolleegidelt, mida on vaja, et saada last. Ise samas ka vastas: meest naist ja üheksat kuud. Nõukogude Eesti arhitektuuri häda olevat olnud, et kui midagi oli vaja, siis alati kiiresti ning lahenduseks pakuti arhitektile asjameeste poolt retsepti: „Võta üheksa meest ja naine ning olgu laps ühe kuuga valmis!“
Soorinnal on asi teisiti. On olemas kohalik, vana rannamändi meenutav helilooja Veljo Tormis, kes on teinud pingutusi, et avada oma kõrvad rahvamuusikale nii, et suuta sulanduda rahvalaulu sisse. Muusika sisse minekust on lihtne rääkida, kuid seda teostada on väga ja väga raske ning see nõuab suurt professionaalsust.
Kui tänasele ühiskonnale on sageli omane õigustada ideed „kõikide sõda kõikide vastu“, et saada suurem tükike siin madala päikese all, siis eesti tõsiste muusikute maailmas on respekti vanemate ametivendade suhtes. Veljo Tormise nooremad kolleegid Tõnu Kaljuste, lavastaja-koreograaf Peeter Jalakas ning jaapanlanna Aki Suzuki tulid just maestro sünnikohta, et kuulata siin seda meie vere häält. Eesti kunstis on täna toimumas midagi vastandlikku. Ühelt poolt kostab ikka hääli: kui meil vaid palju raha oleks, et kõikides teatrites-muuseumides saaks euroremondid tehtud. Teisalt on maad võtmas omamoodi vabaõhu- ja küüniteatri kultus. Soorinna etendused kolivad ilmselt kunagi ka Naissaarele, kus Tõnu Kaljuste rajab täna paljudele ikka veel hullumeelsena tunduvat oma Nargen Operat, mille ehituslikust substantsist on üks osa 20. sajandi alguse küün, mis selleks mandrilt spetsiaalselt saarele üle tuuakse. Kui küünil on sees hea aura, siis ta on kunstnikule parem kui mõnigi uhke palee. Me peame õnnelikud olema, et meil on alles mitme põlvkonna muusikud, kes saavad koos tegutseda ja tore on, et neil on põhjust meie rõõmuks Soorinnale kokku tulla. Arvaku Soorinna vanamehed-vanamutid edasi, et need peenema rahva tujud-tembud on ikka imelikud küll, endal linnas üks teater uhkem kui teine, kuhu isegi maainimene vahel vaatama jõuab minna, aga näe, nemad tulevad Soorinna heinaküüni kunsti tegema-nautima. Soorinna rahvas ei oska meie üldise iseloomu tõttu veel omakandi meest Veljo Tormist sedasi hinnata, sest mujal maailmas oleks sellist mõõtu mehele kodukanti uhkemgi teater kui see heinaküüni oma juba rajatud. Eks ta ole, me ei oska oma suguvendadest-õdedest eriti midagi arvata, eriti kui nad ise ennast igal sammul ei kiida; eriti siis, kui nad veel meie keskel on.
Eesti ballaadid.
Lavastaja Peeter Jalakas on seletanud, et „Eesti ballaadide“ uut moodi lavastamiseks oli algusest peale selge, et oli vaja suurt pinda ja palju mulda. Etendus „Eesti ballaadid“ toimub ju nii lava peal kui kohal; nii vees kui mulla all. Mulla seest välja tulevad sündivad näitlejad, näitlejate täielik alastus etenduse viimases osas, samuti väga uudse helitehnika kasutamine, on kindlasti juba põhjus, mis etenduse ka ilma sisusse süüvimata meie teatrilukku viiks. „Eesti ballaadide“ uudne vormikeel tähendas aga seda, et teatriruumes seda etendust teha ei saanud, aga meie lühikese ja kapriisse suve tõttu lausa väljas seda etendust teha ka ei tahetud. Koha valimisel mängis oma rolli kindlasti V. Tormise kodukoha lähedus ning see, et teatriküünist vaid mõne kilomeetri kaugusel on vanad matmispaigad, hundikangrud. „Eesti ballaadid“ tegeleb igavikuliste probleemidega inimese elus. Oma elu seadmine ja elukaaslase leidmise keerukus oli nii nendes hundikangrutes puhkavatele kui tänastele neidudele paljuski sama keeruline. Kuna naised on ikka laulnud ja laulavad ka täna enam kui mehepojad, siis ongi „Eesti ballaadid“ justkui naiste saatuse etendus, kuid tegelikult ta seda ei ole. Tütarde saatus on olnud ikka mureks peredele. Laulikud laulavad: „Neiukesed, noorukesed, tütarlapsed, tillukesed, ei tea, kuhu te saate, kelle sekka seisatate! Kas tuleb elu itkuline või saab pidu pilliline?“
Igavikuliseks mureks on nii keeruline abielu kui ka üksijäämine. Üks Soorinnal esitatavatest lauludest „Kuldnaine“ on muuseas 1911. a. kirja pandud sama Kuusalu kihelkonna Kolga küla lauliku Miina Salströmi poolt. See räägib raha pärast abiellumise varjukülgedest. Laulik õpetab „kullast naise“ omamises pettunut noormeest — „Võtnud naine neidudesta — kui lähed õhtul sa koduje, naerab naine neidudesta!“ Rahvalaulikud õpetavad, kuid erinevalt tänastest pedagoogidest ei tüki nad ka liialt inimesele ligi. Alati jäetakse endale võimalus mõelda ja otsustada. Seetõttu laulavadki laulikud epiloogina: „Mõistad võtta, mõista hoida, mõista õigesti elada!“
„Eesti ballaadid“ on loodud kantaat-balletina, nüüd esitatav on siis moodne kantaat-tantsuetendus, kus eesti muusikud on kutsunud jaapani koreograafi kaasa vanu regilaule kuulama ja liikumist oma verehääle vaimus suunama. Noored mehed on püsimatud ja tahavad teha palju asju omamoodi, mis vanadele meestele ei pruugi päris meeldida. Kuid samas vanad targad mehed, kelle hulka V. Tormis kuulub, ju teavad, et noored mehepojadki saavad kord vanaks ja las nad parem täna müttavad omamoodi, kui vaid vanade õpetuse järgi oma samme seavad. Selge on see, et Soorinnal juba teist suve esitatavad „Eesti ballaadid“ on väga novaatorlik teatritükk, mis kindlasti ka laiemat huvi võib pakkuda. Küsimus on vaid selles, et loodud on see ikka meie endi jaoks, ja kas tasub nii väga pingutada ja end kulutada, et teistele meeldida? Oleks jõudu seda ka uuel suvel etendada. Kuid selline etendus võtab asjaosalistelt palju hingejõudu ning meie pikk talv kustutab näitlejates need emotsionaalsed mälujäljed, mis taolises etenduses peavad kindlasti väga õiges helistikus kõlama. Seetõttu on siin tegijate väsimine ehk kiiremgi kui tavaliste etenduste puhul.
Vana helilooja ja noor professor.
Juba pikemat aega jagab V. Tormis nimekaarte, millel kirjas helilooja emeritus. 7. augustil saab Veljo Tormis 75-aastaseks ja kõik see oleks ka õigustatud. Viimasel ajal elab Eesti noorteusku ja ikka pannakse lootusi noortele.
Tartu Ülikool pani 1990. alguses käima nn 65-aastase professoritsensuse, mille käivitamisel ei tehtud erandit ka näiteks meie kuulsaimale humanitaarteadlasele, kultuurisemiootikule Juri Lotmanile. Hallineva talupojahabemega helilooja Veljo Tormis vaatab aga tänaseid sagimisi ja paistab, et ega ta nii emeritus veel polegi. Muusika ja rahvalaul on see, mis vanale mehele ei anna põhjust vana olla. Ta on oma hariduse ja elukogemusega omandanud erilise suhte rahvalaulu, mida noorem seltskond ehk liialt kergelt kipub võtma. V. Tormis ise on seda väga hästi sõnastanud: „Mitte mina ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutab mind. Rahvamuusika pole mulle „eneseväljenduse“ vahendiks. Vastupidi — tunnen kohustust vahendada rahvamuusikat ennast, selle olemust, vaimu, mõtet, vormi. Minu arusaamise järgi on runolaul kõikide aegade kõige silmapaistvam ja omapärasem nähtus eesti kultuuris. Kuna ta tänapäevaks on kaotanud oma olemisvormi kunagise elulaadi lahutamatu osana, siis püüan teda siduda praeguste kunstivormidega — et välja tuua runolaulu ainulaadust ja sõnumit.“
See on aga sõnum, mida ei saa vaid endale pidada ja nii alustab oma 76. eluaastat käima hakkav V. Tormis sel sügisel esimest korda oma elus — korralise professorina sügisest Muusikaakadeemias õppetööd! Müts maha selliste meeste ees! Kuid ega see polegi nii pretsedenditu, sest näiteks kuulus saksa filosoof Hans-Georg Gadamer Heidelbergis, oli veel 100 aastaselt nii heas vormis ja aktiivne, et rüüpas koos tudengitega suure liitrise kannu õlutki, noorte kolleegide jaoks innustava vestluse pidamisest rääkimata. Kui oleks võimalik, siis minagi istuks kiibitsejana koolipinki, et noort professorit V. Tormist kuulata, sest see mees tunneb rahvalaulu hinge...
Nädala portree: Kuusalu Tormis!
Kultuur
TRENDING
