Dr. Riina Ruth Kionka on sündinud Ameerika
Ühendriikides, Detroidis. Ta ema on eestlanna ja isa saksa päritolu ameeriklane.

Juba varakult rääkis ta nii inglise kui eesti keelt, õppides hiljem ära veel saksa ja vene keele. Nagu ta ise on öelnud, oli tal „poliitika juba varakult veres” ning seetõttu hakkas ta Columbia Ülikoolis õppima rahvusvahelisi suhteid ja sovjetoloogiat. Magistrikraadi sai ta 1986.a., millele järgnes praktika Münchenis Raadio Vaba Euroopa juures.1988.a. alustas ta Bonnis Nõukogude välispoliitika uurimistööd, misjärel naasis jälle Baierimaa pealinna, asudes Radio Free Europe juures teaduslikule tööle.


Eesti taasiseseisvumise järel sai temast välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja, hiljem poliitiline direktor. 1996.a. siirdus R. Kionka koos abikaasa Lauri Lepikuga tagasi Ühendriikidesse, kus abikaasa oli määratud tööle Eesti Washingtoni Suursaatkonda. Neli aastat hiljem tuli ta doktorikraadiga ja kahe väikese lapse emana Eestisse tagasi, kust lahkus kohe Saksamaale, kuhu ta oli määratud 2000.a. täievoliliseks suursaadikuks. Abikaasadevahelise kokkuleppe kohaselt hoolitses Lauri Lepik sel ajal laste Tasuja ja Krõõda eest.

Riina Kionka on nentinud, et tema senise karjääri kõrghetkeks oli Eesti liitumine Euroopa Liiduga (EL), mille heaks ta palju tegi.

1995.a. anti talle Mehhiko Asteekide Kotkaorden; 2000.a. pälvis ta Saksamaa Liitvabariigi Suure Teeneteristi ja Eestis anti talle sel aastal üle Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk. Ta on WIIS-i liige, kuulub eesti ajakirja Diplomaatia kolleegiumisse ning Berliini Tehnikakõrgkooli magisterprogrammi nõukogusse. Lisaks mängib ta suurepäraselt trompetit. Mitte ainult „poliitilisel parketil“, vaid ka mitmetes eestlaste ühendustes Saksamaal saavutas Riina R. Kionka suure populaarsuse. Tihti võis teda kohata eestlaste üritustel. Neli aastat intensiivset tööd Berliinis on nüüdseks lõppenud, dr. Kionkat ootab ees uus tööpõld riigisekretärina ELi küsimustes. Abikaasa jätkab tööd EV Välisministeeriumis. Kolimiskastide juures vastas lahkuv suursaadik veel mõnedele küsimustele.


Eestist sai selle aasta 1. mail Euroopa Liidu liige. Te tegite mitmeid aastaid Saksamaal selleks intensiivset tööd. Millise tundega pühitsesite ELiga liitumist?

Nii ELi kui NATO täisliikmelisus peaksid tekitama kõikides eestlastes, mitte ainult minus, suurt rahulolu. Nende kahe sammu kaudu on Eesti lõpuks saavutanud seda, mida ta on aastasadu taga otsinud — kindlust areneda edasi Euroopa demokraatliku pere osana.

Loomulikult saadab seda saavutust teatud siseriiklik eneseotsingu protsess, võib isegi öelda identiteedi kriis. Tuleb ümber mõelda lähtepunktid, millega oleme aastast 1991 opereerinud. Me ei pürgi enam ELi ja NATOsse, vaid me olemegi EL ja NATO: me räägime kaasa oma ühise saatuse kujundamisel; otsustame oma ühise seadusandluse üle, meil on laua ääres koht. Just see on Eesti jaoks kõige olulisem moment.

Kuidas on Eesti-Saksa suhted muutunud nende aastatega, mil olite Berliinis?

Muutused Eesti-Saksa suhetes peegelduvad ülalmainitud protsessides. Kui ma Berliini saabusin ning tutvumisvisiite tegin, ei tahtnud keegi eriti midagi NATOst kuulda — kohati tundus mulle, et neil oli piinlik sellest rääkidagi. ELiga oli asi lihtsam. Kuna läbirääkimised käisid täie hooga, oli aegajalt vaja mõningaid spetsiifilisi punkte või seisukohti üle käia, seletada, tutvustada. Kui jätta need kaks megasihti kõrvale, siis tundub, et rohujuure tasandil aina kasvasid suhete intensiivsus ja paljusus. Seda oli eriti märgata ajakirjanduse huvis Eesti ja saatkonna vastu, ka kultuuri vallas oli see ilmne eriti pärast seda, kui meile saadeti 2003.a. sügisel väga energiline ja tubli kultuuriatashee Reet Weidebaum.

Kui palju olete pidanud Saksamaal Eesti tutvustamiseks reisima?

Palju! Saksamaa koosneb ju 16 liidumaast, ükski suursaatkond ei saa kuidagi hakkama, kui ta keskendub vaid Berliinile ja unustab ära Saksamaa föderaalsuse. Reisinud on pidevalt ka teised Eesti diplomaadid. Eriti kiiretel aegadel, nagu tänavu kevadel enne ELiga liitumist, olime kõik üle Saksamaa laiali: kes Hamburgis, kes Baieris, kes Frankfurdis või Düsseldorfis; kes pidas loengut Rotary klubile, kes kohtus kohalike äritegelastega, kes organiseeris infolaadale Eesti stendi, kes kohtus mõne vangiga, kes arutas Euroopa liikumise rakukestega Eesti muresid….

Kas Eestit tuntakse nüüd tänu ELiga liitumisele Saksamaal paremini? Või arvatakse ikka veel, et Eesti pealinn on Vilnius?

Kahtlemata on ELi ja NATOga liitumine toonud kaasa suure huvilaine Saksa elanike seas, mida on aidanud toita ajakirjanduse paralleelne huvi. Arvan, et sakslane, kes vähegi Eesti vastu huvi tunneb, on saanud kõvasti abimaterjali juurde, nii otse saatkonnalt kui meedia kaudu. Aga tööpõld on endiselt väga, väga lai, eriti noorte hulgas, kelle teadmised Kesk- ja Ida-Euroopast on viisakalt öeldes haprad. Muide, nende sadade küsimuste hulgas, millele olen 4 a. jooksul vastanud, pole kordagi peetud Eesti pealinnaks Vilniust. Pigem on nii, et inimene kukub Riiat kiitma — et oi, kui ilus ja kultuurne linn on Riia, ja oi, kui palju on seal juugendstiili! Ja mul ei jää siis muud üle, kui nõustuda, et tõepoolest on Riia väga kena, kuid paraku on Eesti pealinn Tallinn, mis on ka omamoodi võluv!

Kui aktiivselt on Saksa ettevõtjad avaldanud soovi Eestisse investeerimiseks? Ja millistes valdkondades?

Tuleb tõdeda, et see on endiselt suurt tähelepanu vajav valdkond. Saksa investeeringud on ikka alla 3%, nagu 2000. aastalgi. Seda on hämmastavalt vähe, kui arvestada Saksa majanduse suurust ja investeeringute mahtu meie naaberriikidesse. Lätti investeerib sakslane ca 2 korda ja Leetu isegi 5 korda rohkem kui Eestisse. Siin mängib olulist rolli geograafia — transport maksab. Põhjuseks võib olla ka fantaasiapuudus: Saksa investeerijat huvitab eelkõige turu suurus ja pahatihti ei mõtle ta sellele, et 1,4 miljoni elanikuga Eesti kaudu võiks ka Skandinaaviasse, teistesse Balti riikidesse või Venemaale oma kaupa turustada. Aga olen veendunud, et investeeringud peaksid tõusma nüüd, kui Eesti on ELi liige. Ja tegelikult on Eestisse paigutatud rohkem Saksa raha, kui statistika näitab, sest mitmed firmad osalevad Eesti majanduses läbi oma Soome partnerfirmade, see tegevus muidugi Saksa investeeringute numbrites ei peegeldu.

Millised on olnud kahe maa tähtsamad ühisprojektid?

Neid on nii palju ja nii erinevaid, et ei suuda neid tähtsuse järjekorda asetadagi. Majanduse vallas tõstaks ehk esile palkmajade lepingu allakirjutamist sügisel 2002, mis lubas Eesti monteerijatel Saksamaale müüdud palkmaju ise siin kokku panna ning mis oli Eesti välisministeeriumi 7-aastase töö kulminatsiooniks. Minu aja suurim kultuurisündmus oli kahtlemata Erkki-Sven Tüüri ooperi „Wallenberg” esietendus Dortmundis mais 2001.


Saksamaal töötatakse hoolega läbi totalitaarset süsteemi. Eestis ei ole sellega pea üldse alustatud; ka noored ei tunne suurt huvi lähiajaloo vastu. Kas arvate, et ajaloo läbitöötamine on vajalik? Kas eestlased võiksid sakslastelt selles osas õppida?

Olen palju Saksamaal ringi sõitnud ja erinevate inimestega vestelnud. Olen seda ka eraviisiliselt teinud n.-ö. incognito, kus vestluspartner — poemüüja, taksojuht või hotellipidaja — ei tea, et olen Eesti suursaadik. Ja ma pole märganud, et Saksa noored tunneksid massiliselt huvi oma kaug- või isegi lähimineviku vastu. Paljud noored, ja mitte ainult noored, ei tea näiteks Saksamaa rollist Balti riikide okupeerimises ja annekteerimises mitte midagi! Lähiminevik jääb paljudele samuti uduseks, lugege läbi kasvõi 2-3 nn „Zonenkinderi” kirjutatud autobiograafilist romaani — need Saksa noored, kes olid just murdealised Pöörde ehk Wende ajal, ei saa ka mitte paremini aru, mis oli ja on Saksamaa ja Euroopa taasühinemise ajalooline sisu. See on natuke kurb, sest Jumal on andnud meile kõigile privileegi just praegu, selliste sündmuste ajal, elada. Me võiksime ju nii palju ise teha, et sündmuste olulisust, kui mitte nende üksikasjalist käiku, mõista.

Niisiis, Saksa ajaloo „läbitöötamisega” tegelevad peamiselt vanemad inimesed, keda see minevik otseselt puudutas. Ja ega see Eestis väga teistmoodi ole; läbitöötamine on seal olnud ehk tagasihoidlikum ja enamasti mitteriikliku iseloomuga. Näiteks on Vello Salo suure töö ära teinud oma küüdidatute nimekirja koostamise ja väljaandmisega; Kistler-Risto Sihtasutus on püsti pannud hädavajaliku institutsiooni, Okupatsioonidemuuseumi. Just selle muuseumi nimetus seletab, miks lähimineviku käsitlus on Eestis peamiselt tagasihoidlik ja mitteriiklik: tegemist on okupatsioonidega, fakt, mis on erakordselt tundliku jälje jätnud Eesti rahvale ja riigile. Riiklikul tasemel on Saksamaa endale aru andnud ja korduvalt vabandust palunud selle eest, mida ta kunagi toime pani. Selline käitumine võiks olla eeskujuks mõnele teisele riigile, kes seni pole nn Vergangenheitsbewältigungiga üldse tegelnud ja ei näi selleks valmis olevat ka lähitulevikus.

Te olete kaua töötanud ajakirjanikuna. Ka Teie arvates on Eestis vaba ajakirjandus, mis on selle head ja halvad küljed?

Eestis on vägagi vaba, kuid mitte probleemitu ajakirjandus. Seadused ja ajakirjanduse eetika ei suuda adekvaatselt kaitsta neid, kellele tehakse ülekohut. Sisu on vahelduva kvaliteediga, uurivat ajakirjandust praktiliselt pole, kuna see on aega, intellektuaalset võimekust ja püsivust (loe: raha) nõudev töö, mida liiga tihti ei taheta selleks otstarbeks rakendada. Mulle kui välispoliitikaga tegelevale inimesele teeb suurt muret see, kuidas välisasju kajastatakse (või ei kajastatagi) või käsitletakse neid vaid pealiskaudselt. Et ükski meediaväljaanne ei ole prioriteediks pidanud korrespondentide võrgu ülesehitamist, on vaid üks näide sellest tendentsist. Eesti lugeja aga sõltub suures osas sellest, mis väljaspool Eestit juhtub, see on väikeriigi elaniku saatus. Miks seda pole märgata Eesti ajakirjanduses?!

Teil on kaks väikest last. Olete osanud hästi ühendada töö ja perekonna. Mis on selle saladus?

Minu töö- ja perekonnaelu ühendamise saladuse nimetus on Lauri Lepik, kelle võimekuse ja ajaressursside panus meie ühisesse „mängu“ on olnud 110%-line. Ilma selleta poleks ma toime tulnud. Ja see on kahesuunaline tänav — seda tegin minagi, kui Lauri töötas Washingtonis Eesti suursaatkonnas.

Pere- ja tööelu funktsioneerib hästi, kui inimesed on enda jaoks nii kohustused kui prioriteedid selgeks mõelnud. Päevas on vaid 24 tundi, nii asetan aja planeerimisel tihti metafoorsele kaalukausile täiesti ebavõrdseid ja omavahel mitteseotud asju, nt. kas on olulisem kõrvalise konverentsi kuulamine x linnas või tütre balletitundi viimine? Või sõpradega õllejoomine või pojaga jalgpalli mängimine? Enne perekonnainimeseks saamist olin „töömaan“, nüüd oskan palju efektiivsemalt töötada.

Tänan Teid, proua dr. Kionka, vastuste eest ning soovin parimat Teile ja Teie perekonnale.

* Märkus: Suursaadiku poolt mainitud raamatu “Zonenkinder” (Tsoonilapsed), kirjastus Rowohlt 2004, autor Jana Hensel kirjeldab muutusi, mis leidsid aset tema kui 13aastase tüdruku elus peale Berliini müüri langemist: klassidest kadusid Honeckeri ja Lenini pildid; ei peetud enam pioneerikoondusi; lahkusid pedagoogid jne.. Raamatu suurimaks teeneks peetakse kirjeldust, „kuidas päästa ja arhiveerida „pöördelaste kollektiivset mälu”.

Märkmed: