Allani abikaasa Linda — esmapilgul ehk tagasihoidlikum, kuid väga tugev isiksus ning erakordselt sihikindel naine — on oma sõnul jätnud alati Allanile võimaluse tegelda teda huvitavate asjadega ning nagu ütleb Allan, õpetanud teda balanssi hoidma. Vaevalt nende kodus tuleb kunagi ette näägutamist stiilis: miks sa õhtusöögiks koju ei jõua jne., sest kohe kindlasti Allan iga päev ei jõua. Tema graafik on lihtsalt nii tihe.
Linda, kes õppis Toronto Ülikoolis keemiainseneriks, on töötanud juhtival kohal Ontario Hydro's ja elanud alati väga töörohket ja kiiret elu, ei ole ehk olnud alati nii aktiivne eestlaskonna tegemistes kaasalööja kui on seda Allan, kuid nüüd paistab see muutuvat: tänavu suveks on Linda võtnud enda kanda Jõekääru Laste Suvekodu juhataja kohustused, mis pakub talle uut ja huvitavat väljakutset ning nagu tundus Linda ja Allaniga laagri algusele eelneval nädalal vesteldes, on Jõekääru saamas selleks suveks nende mõlemi jaoks elustiiliks, mida nad põnevusega ootavad. Allan on Jõekäärul pillimees ja erialajuht ning suure entusiasmiga plaanitakse ühiselt, kuidas laagrinädalaid laste jaoks võimalikult tegevusrohkeks muuta. See on ju väike tükike Eestit, mida tuleb hoida ning järelkasvu eest hoolt kanda.
*
Linda ülesandeks Ontario Hydro's oli vastutada plaanide eest, kuidas toimida, kui peaks juhtuma mõni suurõnnetus või katastroof, tekiks suur elektripuudus ja mida siis teha — kuidas koordineerida koostööd teiste organisatsioonidega, informeerida elanikke, meediat jm. „See on tegelikult nagu tänuta töö — kui midagi ei juhtu, ei teagi keegi eriti seda tööd,“ arutleb Linda, meenutades, et oli tol päeval, kui rünnati New Yorgi Twin Tower'eid, tööl. Niisugune suurõnnetus tuletab inimestele meelde, et kunagi ei saa olla kindel, et kõik on korras ja mitte midagi ei saa juhtuda. Lindale meeldis ta töö, mis oli küll väga pingeline, aga samas huvitavaid väljakutseid pakkuv; kuid ühel hetkel aastapäevad tagasi ta otsustas, et tahab töölt ära tulla, millist otsust pole sugugi kahetsenud — see aasta on lubanud n-ö mentaalselt taastuda, koos sugulaste lastega reisida (eelmisel suvel käisid nad Allani venna Mihkli poegadega Eestis) ja rohkem suhelda ning nüüd niisiis end täielikult Jõekäärule pühenduda. Allan iseloomustab oma abikaasat kui äärmiselt selge ettenägelikkusega inimest, kellele ei saa kunagi valetada — ta lihtsalt oskab niimoodi küsida, et kõik detailid selgeks saavad; ning ta suudab alati probleemidele lahendusi pakkuda. Ning tal on oskus inimesi naerma panna, mis nii töises keskkonnas kui töövälises õhkkonnas vägagi väärt omadus.
*
Ettepaneku tänavu Jõekääru laagrit juhatama tulla tegi naisseltsi sekretär Rita Kütti Lindale eelmisel aastal, ning kui Allan seal Valguspeo suurlõkke korraldas, saigi jah-sõna öeldud. Aasta jooksul on Linda käinud naisseltsi juhatuse koosolekutel, end tegevusega kurssi viinud ning selgeks saanud, mida saavutada soovib.
Lapsi on laagris 5.—15. eluaastani ning seal on tegevust kõigile: Allan on mõelnud populaarse televisioonishow ainetel viia läbi ürituse nimega „Jõekääru Idol“, milleks juba üüritud karaokemasin ning mis kõigi eelduste kohaselt saab olema üks mõnus ja vahva sündmus. Ja teised iganädalased üritused. „Tähtis on, et lapsed saaksid esinemisjulgust — ja just teiste laste, mitte oma vanemate ees,“ ütleb Allan, näidates, et toredate ettevõtmiste taga pole ainuüksi lõbusad hetked, vaid kasutegur ehk kogu hilisemaks eluks. Nagu ta kinnitab, on tema enda jaoks olnud just muusika see, mis on andnud esinemisjulgust ning enesekindlust — Allan on oma 47-st eluaastast mänginud akordioni ligi 40 aastat, millest 36 teinud seda rahvatantsu saateks. „Ei pea olema perfektne,“ ütleb Allan, „küll aga suutma inimesi rõõmsasse tujusse viia!“
*
Linda ja Allan on mõlemad kasvanud tublides eesti kodudes. Linda vanemad olid küll Eestist lahkudes alles väikesed lapsed, käisid Rootsis algkoolis ja Kanadas keskkoolis, ent eestlus ja eesti keel olid kodus ning laste kasvatamisel alati au sees ja ülimalt tähtsal kohal. Lastele polnud selles osas küll väga suurt sundimist ega survet — sageli juhtub ju nii, et kui midagi väga peale surutakse, hakkab see vastu —, vaid rohkem vaba valik; ometi abiellusid nii Linda kui ta õde Anita eestlastega. Linda vanemad Vaige ja Arvo Niitenberg on väga tuntud inimesed siinses eesti ühiskonnas; ema on siiani Ehatare juhatuses ning isa oli vahepeal ka Eestis energeetikaminister. Ka Allani kodus ei olnud eestlus sunniviisiline, vaid lihtsalt loomulik eluviis. Allani vanemad Edna ja Edgar Liik on tuntud aktiivsete Hiidlaste Seltsi tegelastena; isa — hea huumorimeelega nagu Allan — oli seltsi esimees 22 aastat ja pani alles hiljaaegu selle ameti maha.
Allani jaoks on väga loomulik käia igal esmaspäevaõhtul eesti koolis rahvatantsutunnis akordionit mängimas, kuna noortega töötamine meeldib talle väga. Ta räägib, kui tore on vaadata täienduskooli tulevaid noori — algul on poisid lapsikumad kui tüdrukud, nad ei oska tantsida, mis on tüdrukute jaoks loogilisem ja lihtsam. Siis järsku, umbes 14. eluaasta paiku hakatakse üksteist piiluma, poisid ja tüdrukud hakkavad omavahel suhtlema... Ja ühel hommikul poiss tõuseb üles ja oskabki polkat tantsida... Allan ei taha noortega töötades olla niivõrd vanema ja targema inimese, autoriteetse õpetaja rollis, vaid rohkem sõber, kes oskab lastega lõbutseda, ise tundes, nagu oleks üks neist.
Allan laulab ka Toronto Eesti Meeskooris ja oli Akadeemilise Segakoori „Ööbik“ üks asutajaliikmeid ning laulis seal mitu aastat, kuid peale 2000.a. Estot pole jõudnud seal osaleda, sest koori harjutused langevad kokku esmaspäevaste koolipäevadega. Siiski, viimast Simmareed (see termin on muide Allani enda välja mõeldud — simman+kabaree) vaadates tundis ta, et tahab sinna tagasi. Eks annab neid esmaspäevaõhtuid ka kuidagi kombineerida — arvab ta — kiiruga vahepeal Eesti Majast Tartu College'isse... Linda muigab, et seda on ta püüdnud alati Allanile õpetada: võta ometi üks asi korraga ette...
*
Kogu see kirev seltskondlik tegevus toimub aga Allani põhitöö kõrvalt, milleks on oma ettevõte, mida ta alustas 1991.a. Endine kompanii, kus ta töötas direktorina, võeti üle uute omanike poolt ja ta kaotas töökoha ning tuli mõelda, mida edasi teha. Oma ettevõtet oli ta alati luua tahtnud — ja eriti erialal, milles oled kompetentne ja omad töökogemusi. Palju aitas ka York'i Ülikoolist omandatud magistrikraad majandusteaduses koos ettevõtte juhtimisega, kus õppejõuks tuntud eestlasest prof. Rein Peterson.
Ettevõte — Pathway Products Inc. — saigi rajatud ja Allan hakkas tootma tänavate nimesilte — läks oksjonile, kus enne pankrotti müüdi maha firma masinad, ja ostis, mis tööks vaja. Eesmärgiks polnud seada sisse suuremat tehast ega oma maja laenukoorma tõttu panti panna, vaid just väheste jõududega toime tulla. Peakontor asub kodus, tal ei ole pidevaid töölisi, vaid kasutab abi palgates ja lepingute kaudu, vaadates, kellel on kõige parem materjal, kus on hinnad kõige soodsamad jne., seda kõike ise koordineerides. „Tuleb olla väga nupukas,“ ütleb Allan, ja suuta asju tasakaalus hoida. Praegu on Ontarios umbes 100 linna, mis kasutavad Allani toodetud tänavasilte. Sellel on ka kunstiline pool — värvide valik, linna embleemi kasutamine, kombineerimine jpm. ning kahtlemata täidavad sildid linnapildis lisaks praktilisele ka esteetilist funktsiooni, aidates kaasa turismile ja käies kaasas linna üldise filosoofiaga. Teine osa Allani tööst on maanteesiltide postide tootmine — teatavasti seisavad nii viidad kui liiklusmärgid kõik postide peal ning Allan toodab neid provintsis rohkem kui keegi teine. Ja tegevus ei piirdu vaid koduprovintsiga: ta oli äsja saatnud toodangut Nova Scotiasse.
Linda ja Allaniga vesteldes avanevad need kaks inimest järjest rohkematest külgedest — nende sisemaailmad, vaated elule, prioriteedid... Kui eluterve on nende suhtumine kõigesse, ja milline optimism saadab nende päevi! Tundub, et neil on alati teineteise seltsis huvitav ja ega nende kahega kellelgi igav ei hakka.