Romantiline poeet Tiiu Jüriado valmivate sügisviljadega.
Tiiu Jüriado, kelle sulest on lähitulevikus ilmumas luulekogu pealkirjaga „Luule on ime“, ütleb, et ei oska seletadagi, miks ta mõne aasta eest äkki luule suhtes tohutult vastuvõtlikuks muutus. Arvab, et lihtsalt vajas luule õilistavat ja puhastavat mõju, sest ta küllalt pingelisse ellu oli vaja tasakaalustavat ilu. Niisama lihtsalt ja endastmõistetavalt võib üllas muusa astuda inimese hinge ja rajada sinna endale pesapaiga. Kui see juhtub, pole mõtet perutada ega vastu punnida. Tuleb meeli valdav tunnetetulv välja puistata. Tiiu on enda sõnutsi juba sealmaal, et isegi mõtleb riimides.
Tiiu juured on Põlvamaal, Nuustaku kandis, kus ta 1953. aasta jaanipäeval esmakordselt maailmavalgust nägi. Esimesed paar kooliaastat veetis Karstes, siis kolis pere Tartusse. Karste kool oli neli kilomeetrit kodust eemal, seda teed tuli kaks korda päevas vantsida ja tagasiteel oli võimalik loodust imetleda, minnes polnud selleks aega. Ainult talvel sügava lumega viidi kooli reega. Metsikult hulljulge ja poisilik tüdrukutirts tegi oma vanemate vendadega suusahüppemäel kõik trikid ära, käis pikkadel suusamatkadel ja ronis puude otsa, kuhu ehitati onne. See oli õnnelik lapsepõli, kus vanematel oli aega lastega tegelda vaid kiirete maatööde ajal, mil tuli istutada kapsaid, võtta kartuleid, rohida aeda ja teha muid talutöid.
Tiiu meenutab, et Tartu 5. Keskkoolis ei läinud tal algul kuigi hästi, sest oskas rääkida vaid kodukandi murrakut ja huvi raamatute vastu oli leige. Kuid neljandas klassis tuli läbimurre, mil hakkas palju lugema ja juba viiendas teadis, et tahab saada raamatukoguhoidjaks. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist läkski Viljandi Kultuurharidustöö kooli, mida peab oma elu parimaks kooliks, sest seal oli kõik huvitav. Eriti meeldisid raamatuarutelud ja muud kirjanduslikud üritused. Viljandis tuli kirjutada ka elu esimene luuletus, mis sündis protestimeeleolus. Neiu oli väga pahane, et ette valmistamata pandi luuletust kirjutama ja istus terve tunni niisama. Alles siis, kui õpetaja hoiatas, et viie minuti pärast korjab tööd ära, pani kõik enda seest tuleva pikemalt mõtlemata paberile. Kui õpetaja kord mitme nädala pärast õpilaste luuletustest rääkima hakkas, siis ütles, et on üks silmapaistev töö, mis tuleb ette kanda. See oli Tiiu luuletus. Üllatav sündmus, mis siiski veel luulekihku hinge ei pannud.
Asudes pürgima kõrghariduse poole, selgus, et raamatukogundusest tuleb siiski loobuda. Lihtne põhjus — selleks vajati „punaseid“ aineid, mis Viljandi koolis puudusid. Kuid Tiiul oli mingi ähmane eesmärk aidata neid lapsi, kes koolis hästi hakkama ei saa ja nii sattus ta Tartu Ülikooli defektoloogiaosakonda, mis tegeles kõige suuremal määral lastepsühholoogiaga.
Tiiust sai logopeed, kes oma viieaastase stuudiumi vältel pidi õppima rohkesti meditsiini: neuroloogiat, geneetikat, kõrva-, nina- ja kurguhaigusi jpm. Eelviimasel kursusel kohtas oma tulevast abikaasat, kes oli lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia, laulis EPA segakooris ja oli hea pillimees. Esimene töökoht oligi tal oma mehe kodukandis, Suure-Jaani lähedal asuvas Lahmuse Eriinternaatkoolis, kus ta oli kõneraviõpetaja ja ka klassijuhataja.
Praegu on ta Suure-Jaani Gümnaasiumi logopeed, kuid tegelikult rohkem abiõpetaja rollis, sest kõnehäireid on koolis vähe. Oma töö kohta mainib ta, et see pole kerge, kuna ühiskond on orienteeritud edukatele. Kuid Tiiul on missioon, mille mõistmiseks on tarvis tunda ta lemmikraamatut, milleks on inglise keelest tõlgitud Richard Bachi „Jonathan Livingston Merikajakas“. Sooviksin siinkohal tsiteerida Tiiut sõna sõnalt:
„Kui 1973. aastal seda lugu lugesin ja enesega kaasas kandma hakkasin, ei teadnud ma veel, et kunagi olen ise parvest väljatõugatu: väga vaevaliselt respekteerib me ühiskond puuetega inimesi, kelle nimel ja eest ma seisin ning vastu pead ja jalgu sain. Nüüd on õnneks paljugi muutunud: kool respekteerib mind ja lapsi, kes teistest on veidi erinevad.“
Suure-Jaanis töötamine viis Tiiu ka ajakirjandusse. Toimetas koolilehte Sõnumid, mis ilmus vaid korra aastas. Hiljem juba kohalikku nädalalehte Leole, mis ilmus kord kuus. See töö oli väga meeldiv, kuid kuna seda tuli teha põhiliselt ühiskondlikus korras vaid sümboolse tasu eest, hakkas see häirima pereelu ja majanduslikku seisu. Tuli sellest tööst loobuda, kuid kohtumised erinevate toredate inimestega jäid hindamatuks väärtuseks.
Just oma ajakirjandusliku tegevuse ajal hakkas ka luulepisik Tiiut ägedalt purema. Möödunud aastal liitus ta Viljandi luuleklubiga, kus tema sõnutsi käivad koos peamiselt pensionärid, kes põevad teatavad suhtlemisnälga, samas armastavad luulet ja julgevad ka ise kirjutada. Tiiu, kes end ikka veel täielikult parve liikmena ei suutnud tunda, avaldas oma esimese luulekogu „Kajakalaulud“ Johanna Merikajaka nime all, pühendades selle oma abikaasale juubeli puhul tänutäheks mõistva suhtumise eest.
Kutsetöö ja luule kõrval on Tiiul veel üks suur kiindumus, millest kuulmine ja fotode vaatamine teeb lausa kadedaks: ta kaunis külakodu, mille kohta alatasa mõtleb, et millega ta selle on ära teeninud. Väike maakoht Nuutre külas Suure-Jaani külje all on nagu omaette saareke — mitmest küljest järvega piiratud ja ükski külatee ei lähe õue alt mööda. Oma kodust rääkides hakkab heietama sellist juttu, et „ma ei tohikski luulet kirjutada, mu koht on aias, käsi mullas“. Ent mina tean, et mullalõhn pole iial luulele liiga teinud. Ja seesama Tiiu ässitas mind alles hiljuti õhinal, et „teeme ise kahekesi midagi ära“. Ning teemegi. Samal ajal, kui mina vilkuva tungla valgusel oma teri tuulan, astub Tiiu esmakordselt avalikkuse ette oma nime all ja kuulutab veendunult: „Luule on ime.“ Nagu eelpool tähendatud, kannab just sellist pealkirja meie ühisprojekti temapoolne panus.
