Tallinn, vanalinn. Pikal tänaval Maiasmoka kohviku martsipanitoas, mis on nagu põnev muuseum, töötab rõõmus ja sõbralik naine, kelle loomingut on jõudnud paljudesse maailma paikadesse: martsipanimaalija Külli Mihkla värvitud kujud köidavad pilku ja pakuvad huvi kõikjalt pärit turistidele. Külli oli rõõmuga nõus vastama Eesti Elu küsimustele.
Martsipanimaalimine tundub midagi väga kaunist ja müstilist. Kõik need armsad kujukesed, mis Teie käe alt tulevad — kui palju panete neisse sisse iseennast ja kas on nõnda, et kaks kujukest ei tule kunagi täpselt samad?
Päris kindlasti ei tule kunagi kaks kujukest täpselt ühesugused, kuna see on ikkagi käsitöö. Isegi siis, kui mul on suurtellimus, on vaatamata välisele sarnasusele ikka mõni puuoksake või aknake erinev. Ka sadat kassikest maalides võib näha erinevaid ilmeid, vurrukesi või karvavärvi. Ennast ja oma loomingut panen piisavalt sisse, et säiliks töörõõm.
Kus olete seda kunsti õppinud ja kui kaua töötate selles kaunis ja magusas ametis?
Sündisin 1954.a. Räpinas, Lõuna-Eestis. Keskkoolis õppides võtsin usinalt osa kunstiklassi tööst. 1969-1973 õppisin Tartu kunstikoolis nahkehistööd ja jalatsite modelleerimist. Paralleelselt käisin koos Tartu Ülikooli tudengitega korvpallitrennis, sest soov oli kuulsaks korvpalluriks saada. Läks aga teisiti, kui avastasin 3. kursusel, kui huvitav see kunstitegemine ikka on. Tegin lõputööks nahkköites külalisteraamatud, sain diplomi kiitusega, pakkisin oma seitse asja ja suundusin Tallinna sisseastumiseksamitele. Pettumus oli väga suur, kui ERKIsse (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) sisse ei saanud.
Ja siis, tööotsingutel, tutvusin täiesti juhuslikult ühe inimesega, kes soovitas mind martsipanimaalijaks. Nii saingi paari päeva pärast Kalevisse ametisse ja olin seal rõõmsalt kaks aastat: algul vormijana, siis martsipanimaalijana.
(Edasi loe 5. juuli paberlehest)
