Eestluse põhitõdedest ja valikutest

Tänavu veetsite kodumaa sünnipäeva kodust kaugel üle ookeani, tuhandete kilomeetrite kaugusel, et tähistada seda pidupäeva ühes suuremas eestlaste keskuses väljaspool Eestit — Torontos. Kui võrrelda selle sündmuse tähistamist siin ja seal, kas on märgata suuri erinevusi? Kas suuremas osas Eesti kodudest on 24. veebruar üks tähtsamaid päevi?

Ma loodan, et suuremas osas eesti kodudest on, meie kodus kindlasti. Ja meie laste kodudes ka.


Ma loodan, et suuremas osas eesti kodudest on, meie kodus kindlasti. Ja meie laste kodudes ka. Ühe poja peres tehakse igal aastal vastav Eesti Vabariigi sünnipäevatort, mis on ehitud väikeste sinimustvalgete lippudega, mida lapsed igal aastal ise teevad. Vanema poja pere käib Tallinnas igal aastal kindlasti paraadil ja nüüd, kus lapsed juba natuke suuremad, juba ka varahommikust Pika Hermanni lipuheiskamist vaatamas.

Kas Eestis ja välismaal on aastapäeva tähistamises mingit< vahet – ma ei oska hinnata, mis võiks toimuda kodudes, sest Torontos käisin ju peaasjalikult avalikel üritustel, aktustel ja kontsertidel. Neis avalikes piduüritustes ei ole küll olulist vahet. Võib siiski arvata, et välismaal on vähem neid, kes sinimustvalge lipu all päris puhta südametunnistusega seista ei saa.

Torontos oli mulle eriti meeldivaks üllatuseks, et linnavalitsuse loal heisatakse ametlikult Eesti sünnipäeval sinimustvalge raekoja lipuvardasse ja nii juba 30 aastat. Seda ma varem ei teadnud. Sooja ja lootustandvana jäi meelde kõige väiksemate aktus Eesti Majas.

Kohtusite Torontos paljude eestlastega ja saite osa rohketest siinsetest üritustest. Kas paljukõneldud lõhe kodu- ja väliseestlaste vahel on Teie meelest olemas või püsib see vaid mõnede inimeste mõtetes?

Mina ei ole mingit lõhet kunagi isiklikult tundnud. Nii palju, kui mul on Eestis olnud kokkupuuteid kaugemalt tulnud eestlastega neil aegadel, kui see juba jälle võimalikuks osutus, on see juhtunud inimestega, kellel on huvi Eesti vastu. Selliseid, kes oleksid tulnud kahjurõõmu tundma – et küll neil siin läheb halvasti – pole ma kohanud. On erinevusi, aga need ei tähenda tingimata lõhet. Erinevusi saab arutada ja minu kokkupuuted on küll olnud väga koostöövõimeliste inimestega, kes soovivad mõista siinseid olusid ja aitavad meil mõista eestlase elu välismaal.

Näiteks Tiina Kirsiga oleme saanud palju rääkida mulle olulistel kirjanduse teemadel, temaga teevad siinsed kolleegid juba pikemat aega koostööd. Tunnen ja tean ka inimesi, kes elavadki nüüdsel ajal pool aastat Eestis ja pool välismaal, neid, kes ikka ilmselt tunnevad oma kokkukuuluvust Eestiga ja tahavad Eesti elu rikastada.

Teatud suhtlemisraskusi tuleb muidugi möönda. Mõtlen, et neid raskusi on ennekõike neil, kes võtsid ehk liialt omaks “väliseestlase” propagandakuvandi, kes läksid lihtsameelselt kaasa usuga, et “need seal” on rikkad ja pahad, segavad meie elu ega soovi, et meil hästi läheks. Neil võib-olla on olnud raske tegelikkuse juurde tagasi pöörduda. Aga neile leidus ka okupatsiooniajal alati vastukaal nende näol, kes tunnustasid seda suurt tööd, mis Eesti vaimuvara hoidmisel ja arendamisel ära tehti, kes olid tänulikud iga teate eest eestluse elujõu kohta välismaal.

Lõpuks ütlen veel, et ka meie perel on Toronto lähedal armsad sugulased, kellega suhtlemine on pidev, mõistev, mõlemale poolele rikastav.

Ühes intervjuus olete maininud, et abikaasa Andres Tarandiga viis Teid kokku luule, mis on nagu keel ja kultuur laiemaltki Teie elus väga tähtsal kohal. Torontos lugesite EV aastapäeva aktusel kuulajatele südamesse läinud Betti Alveri luuletuse. Kas luulemaailm on Teile pakkunud varju ka raskematel aegadel?

Luulemaailm on mulle väga tähtis olnud kogu elu. See lähtub kodust ja vanematest, kes mind luule juurde juhtisid ja seda armastama õpetasid. Pikaajaline töö raadio kirjandussaadetes oli selle jätk, mis pakkus huvitavaid võimalusi, kuidas luule metafoorse keele kaudu ütelda inimestele siiski asju, mida otsesõnu ei oleks saanud noil aegadel öelda. See pakkus isegi omamoodi hasartset huvi, kas saab jälle mingisugust olulist sõnumit niimoodi raadiosaatesse paigutada, et n-ö läbi läheb.

Selline luule nagu Viivi Luige, Jaan Kaplinski või klassikute, Alveri, Talviku ja teiste oma, mis meil kodus raamatute, ka sõjaeelse aja omade kujul olemas, on alati pakkunud leevendust argielu raskustele ja selle tumeda seina survele, mis okupatsiooni ajal rõhus. Raamat on alati see, mida kogu aeg peab lugema juba sellepärast, et oma keelt ja mõtet erksana hoida.

Olete vist üks neist vähestest õnnelikest inimestest, kelle töö ja hobi langevad kokku. Teie pikaajaline raadiotöö on läbinud erinevaid ajajärke. Kas olete saanud alati teha seda, mis soovite ja kuidas Teile tundub, kas raadiol on tänapäeval sama tähtis koht kui aastakümneid tagasi?

Üldiselt olen saanud teha üsna palju seda, mis meeldib, aga on asju, mis on tegemata jäänud. Teisiti öeldes, ma ei ole pidanud väga palju väga hirmsaid asju tegema, mis oleksid olnud täiesti vastuvõetamatud. Aga ma ei saa ütelda, nagu ilmselt ükski Eestis vene ajal elanud inimene ei saa, et ma ei ole kunagi ühtegi kroonu lauset teinud ega hääldanud. Aga püüdsin teha iga lause nii, et südametunnistus enam-vähem puhas oleks.

Raadio tähtsus ei ole ehk kahanenud, aga raadio osa inimese elus on küll väga palju muutunud. Kui ma 1963.a. tööle hakkasin, tegin ma kooliraadio saateid, mida näiteks väikestes maakoolides terve kool raadiost kuulas ja vastavalt sellele luges, laulis, tegutses ja sai midagi teada. Lastesaade oli iga päev, aga praegu meil raadios lastesaateid peaaegu ei olegi. (Just praegu sain teada, et sel nädalal alustatakse üle hulga aja jälle! Hea märk!) Lapsi on kergem haarata video-, tele- ja arvutimaailma ja ega ühiskond ole ka eriti pingutanud, et laste elus raadiot tähtsaks teha.

Kiire informeerijana raadio tähtsus säilib. See, et inimesed enam vaikust ei armasta ja raadiot taustamüra tekitajana kasutavad, on muidugi kurb.

Lugesin Teie ühest intervjuust, et maakodus Vihterpalus ei ole Teil televiisorit ega raadiot, vaid ainult maalähedus ja hoopis erinev elustiil linna omast. Side maaga — on see midagi niisugust, mille järele tunnete pidevat vajadust? Kui kõrged on teie tammed?

Raadio ja just raadio meil maal ikka on. Me ei ole ju mingid põhimõttelised tehnika arengu eitajad. Ei ole põhimõtet, et maale ei tohiks tulla moodsam ja ökonoomsem tehnika. Elektripliit on, olgugi, et eriti jahedal sügisõhtul on elusa tulega puupliit ikka hoopis hubasem. Aga raadio ei mängi kunagi niisama, uudised kuulatakse ära ja siis pannakse see jälle kinni. Maal on nii palju muid helisid, mida kuulata, kas või linnulaulu. Ja ka omavahel lihtsalt juttu ajada ilma, et miski taustal häiriks. Televiisorit ei ole ega tule, kuni see koht on meie suvise elamise paik. Aga arvuteid on need, kel vaja tööd teha, sinnagi kaasa võtnud.

Side maaga tuleb sellest, nagu meil kõigil, et me oleme maaga seotud olnud nii kaua ja linnaga nii vähe, valdavalt paar-kolm inimpõlve ehk. Minu lapsepõlv sõja ajal möödus maal. Ma lihtsalt vajan maad ja olen õnnelik, et minu järglased samuti.

Tammedega aga on nii, et eks neid ole nüüd juba mitmes vanuses, kõige vanem on 25-aastane ja ikka päris puu juba uhkete tõrudega. Mõni on kaugelt toodud ja kapriisne ja väga haruldane. Suurem osa, need ligi sadakond, mille kohta lapsed ütlevad, et “vanaisa on oma Taara tammikus”, on nüüd kolme ja nelja aastased, poole meetri pikkused. Muuseas on tõrust kasvatatud ka mõned Põhja-Ameerika tammed, mille tõrud on toodud Washingtonist ja Gettysburgi lahinguväljalt. Kahjuks talvisel ajal mõnd Kanada tõru, mida kodumaal kasvatada, Torontost ei leidnud.

Teie perekond on tuntud oma rahvuslikkuse ja põhimõtete poolest. Kas poegade — ja nüüd lastelaste — kasvatamisel olete võtnud eeskujuks samad ideaalid, mis saatsid Teid üles kasvades?

Ma sündisin küll 1941.a., kui sõda käis, aga oli täiesti loomulik, et näiteks Eesti hümni pole ma kunagi pidanud eraldi õppima – ma lihtsalt olen seda kogu aeg teadnud, nii kaua kui end mäletan. Täpselt samuti Eesti lipulaule, vanu rahvalaule, ärkamisaegseid isamaalaule ja muud.

Aga iga põlvkond kasvab siiski natuke erinevalt ja kui mõelda oma vanemate, iseenda ja oma laste valikute peale, mis sel hetkel kõige olulisemad olid, siis minu ja Andrese peredes oli vanematel esimene siiski elu ja surma küsimus. Meie pidime oma laste kasvatamisel kõige rohkem pead murdma topeltmoraali küsimuste üle. Et kuidas seletada seda, mis õige ja mis vale, mida sellest, mida ühiskond pakkus, uskuda ja mida mitte. Oli väga keeruline leida seda teed, kuidas neid suunata selles kahepalgelises maailmas. Põhitõed, missugune korralik inimene peab olema, on ikka püütud selgeks teha. Meie lastel on aga hoopis teistsugused põhiküsimused kasvatuses ees. Et kuidas kasvatada inimesest vaba inimene, kuidas õpetada teda hoiduma selle turumajandusliku maailma pahedest, tarbimissõltuvusest ja muust. Et kuidas uutes oludes valida vabaduse ja orjuse vahel. Kuri ilmutab end uuel kujul, aga on ju ikka olemas.

Arvamus

TRENDING