Muhe jõuluvana olemisega Veisson on mees, kel tagataskust võtta sada ametit, mis elus õpitud ja peetud. Alates siis sanatooriumi juhataja omast ja lõpetades Eesti Barbeque Assotsiatsiooni juhatuse liikme omaga. Vahepeale mahuvad kapten-motorist ja linnavolikogu liige ja töötu ja kohvikupidaja ja fotograaf ja...
Esimene pakkumine: hakka diplomaadiks!
Tegelikult on Meeme Veisson hoopis Tartu Ülikooli haridusega geoloog. Teinud koos ameeriklastega igasuguseid uurimusi, neid on rahvusvahelistes ajakirjadeski avaldatud. „Tegime kümme aastat maailma ühe juhtivama rannageoloogi professor Maurice Shwartziga koostööd, iga suvi oli ta siin,“ meenutab Veisson. „Tead, miks ma geoloogiat üldse läksin õppima? 11. klassi lõpus tehti mulle ettepanek minna õppima rahvusvahelisse diplomaatide kooli, kus Eestile oli ette nähtud üks koht. Aga kuna ma olin vanemate ainuke laps, ja ema oli juba siis peaaegu nelikümmend ning isal Venemaaga karm kogemus, siis hakkasid nad nutma ja mina, hea poeg, ei läinud kuhugi.“
Haritud geoloog Meeme Veisson jäi peale ülikooli lõpetamist kümneks aastaks Teaduste Akadeemia geoloogiainstituuti. „Meil oli meregeoloogia labor, mis praeguseks on hingusele läinud. Kaks kõva meest, isa ja poeg Orvikud, Karl ja Kaarel, olid tollal sellega tegevad. Hea punt oli meil, oma laev oli ka ja puha. Paar väiksemat kaluritraalidest ümberehitatud laeva veel lisaks. Muudkui sõitsime Narva-Jõesuust Iklani ja uurisime randa ja merepõhja ja ravimuda. Sünge värk, vahva oli! Aa, kusagil Moskva olümpiamängude paiku lõpetasin veel kähku 1. kutsekeskkooli ja sain kapten-motoristi paberid, mis kõlbasid väikelaevadel sõitmiseks.“
Praeguseks on geoloogia Veissonist hästi kaugele jäänud. „Kuurortiga olen ma kokku puutunud juba 1975. aastast, kui ma praktikal olin. Kuulusin tolleaegsesse ametiühingute kuurortide nõukogusse, olin kuurortide geoloogiateenistuse juht. Meie alla käisid Pärnu, Haapsalu „Laine“, Laulasmaa, Võsu ja Pühajärve. Vaatamas sai käidud samasuguseid asutusi üle Venemaa,“ valgustab Veisson geoloogia ja sanatooriumi seoseid.
Vahepeal tegi Veisson tükk aega Tallinnas ettevõtlust. Asutas koos teistega Eesti Väikeettevõtete Assotsiatsiooni, istus umbes viis aastat EVEA Panga nõukogus. Siis hakkas jäätist müüma. „Viru tänavas, kus praegu on McDonalds, aasta oli 1992. Ostsime lätlaste käest ja müüsime. Siis läksin hulgikaubandusele üle. Tartus oli meil Rebase hulgiladu. Sai villand, müüsin oma osaluse partnerile maha. Ja olin siis töötu. Ma olen tegelikult Eesti Vabariigi ajal kaks korda töötu olnud, 1992. ja 1996.a. Tol aastal oli just kooli kokkutulek, käisin Pärnu 1. keskkoolis. Klassijuhataja küsis, et Veisson, mida sina teed? Mina vastu, et olen töötu. Kohkus teine hirmsasti ära. Et eelmine kord, kui kokkutulek oli, olin kah parasjagu töötu,“ naerab Veisson.
1998.a. oli Pärnu linnapea Vello Järvesalu, kes kutsus Veissoni taastusravikeskuse Sõprus nõukogusse. Et tunneb nagu seda kuurorti-värki. Üllatus-üllatus, aga esimesel nõukogu koosolekul valiti Veisson nõukogu esimeheks. „Aasta pärast hakkasin siis juhatajaks, sest vaatasin, et asi hakkab muidu untsu minema. Sõprus oli siis selline kõige viimane omasuguste hulgas, ei soomlasi ega midagi. Vist arvati, et nõukogude aeg kestab ikka edasi ja keegi kusagilt annab midagi ja toimetab. Selgub, et ootamatult olen ma Sõpruses nüüd juba kuus aastat olnud...“ ei usu mees ise ka.
Edendab lihaküpsetamiskultuuri, aga kodus süüa ei tee
Et aga Sõprus on suhteliselt ebakindel värk, kuulub 100% linnale ja seega poliitiliste muutuste tõmbetuules, arvas parteitu Veisson, et tagalat tuleb kindlustada: „Kolmandat korda nagu töötuks jääda ei tahtnud. Parasjagu pakuti, et kas ma ei tahaks Pärnus Härma kaubahoovis toitlustamist üle võtta. Tahtsin küll ja nii sündis Härma Grill. Ning eelmisel aastal ostsin Saugas suure tee ääres ühe maja, kus nüüd on veel üks grilli-koht.“
Esimene fotonäitus Helsingis Brasiilia saatkonnas
Veissonil on veel üks vabatahtlik amet ehk harrastus — fotograafia. „Pilti olen ma teinud kogu aeg. Geoloogiainstituudi ajal sai palju ringi liikuda, tegin enda jaoks diapositiive Kievi ja Smenaga. Vabariigi algusaegadel ostsin Olympose. Pidas õige mitu aastat vastu, aga lõpuks vajus objektiiv ära. Seejärel võtsin peegelkaameraga Canoni. Käisin Brasiilias puhkamas, klõpsisin hulga pilte. Hea sõber pani ette, et võtame pildid arvutisse ja trükime välja, vaatame, mis tuleb. Vaatasime, et oh, mis kihvt. Suures formaadis asi on ikka hoopis erinev tavalisest albumifotost. Sõbra mõte oli, et läheks õige ja küsiks Brasiilia saatkonnast raha näituse jaoks. Saatkond aga Helsingis. Ega midagi, istusime hommikul laeva peale, pildid kaasas. Nagu saadik pilte nägi, tahtis meid ka näha. Ja olidki kaubad koos. Tingimusel, et kõigepealt tuleb näitus Soomes saatkonnas. 17. septembril eelmisel sügisel oligi avamine, Brasiilia iseseisvuspäeval. Diplomaatidele tutvustati Brasiiliat läbi eestlase silmade. Sündmus leidis kajastamist ka Pärnu Börsis, mille peale helistas mulle Pärnu Endla teatri direktor Ain Roos ja pakkus, et teeme Pärnus ka näituse. Tegimegi. Ja tänavu 12. jaanuaril avati sama näitus Tallinnas Rahvusraamatukogus. „Plaan on, et ega see jää viimaseks. Üks kena pildiraamat välja anda pole ka paha idee,“ mõtiskleb Veisson.