Iga kord, kui astun sisse Eesti Maja või Tartu College’i uksest,
August Kangur ehk Kangru Kutt. Foto: E. Purje
sisenen eestikeelsesse pühakotta, naudin Kotkajärve, Seedrioru või Jõekääru looduslikku ilu ning eestilikku atmosfääri, meenuvad mulle paguluse algpäevad, mil meie rahvuslikud tegemised ja toimetamised viidi läbi „võõra katuse all“. Olime noored inimesed, energia ja tegutsemistahe pulbitses meeltes ning lihastes, ihkasime „oma tuba ja oma luba“ — väljend, mis meile vanadest koolilugemikest meelde sööbinud.
Eelnimetatud eestluse kantsid kerkisid igal mandril ja igas keskuses, kuhu aga Maarjamaa tütreid-poegi oli piisavalt kokku sattunud. Need ei kerkinud iseenesest ega vaevata, iga sellise kantsi hälli juures tegutses grupp entusiaste, siin suurem, seal väiksem; ning, nagu eestlastel kombeks, murti ka agaralt piike. Eestlane pole massiinimene. Igal on oma tahtmised ning arusaamad, ning üle kõige käib kuulus eesti jonn, millel on bilansilehel oma koht nii aktiva kui passiva poolel. Sageli oli nii, et mida väiksem grupp aktiviste, seda vähem tühist maajagamist, seda hõlpsama vaevaga sai asjad korda aetud.
Täna tahaksin lugejaile tutvustada meest, kes on elanud meie keskel Torontos aastakümneid, kuid keda tuntakse suhteliselt vähe. Kuid varasematel aegadel tunti teda ühes teises ühiskonnas ülihästi, kuna ta Austraalias viis praktiliselt üksi läbi Adelaid’i Eesti Maja muretsemise. Selle mehe nimi on passi ja tulumaksulehe järgi August Kangur, ning see on viimane kord, kus ma oma artiklis seda nime kasutan. Kõigile, kes teda lähemalt tunnevad ja tema tegevust ühiskonnas on jälginud, on ta Kangru Kutt ja just sellest Kutist ma kõnelda tahangi. August Kanguri puhul pole suurt mõtet avalikult suud pruukida.
Kutt sündis Viljandimaal Sinialliku raudteejaamas, kui Eesti Vabariik oli n-ö vaevalt mähkmetest väljas. Niipea kui ta ise mähkmetest vabanes, tuli tal oma olemasolu eest võitlema hakata. Isa oli raudteelane, töötas pumbamajas, ja Kutti tunti kui Pumba-Antsu poega. Kasvult oli poiss väike ja on seda tänaseni, ning võib-olla osalt just seetõttu südi loomuga.
Viljandis Valuoja algkoolis tekkis poisil kohe koolisüsteemiga kokkupõrge. Kirjutas etteütluses kõrva järgi „rautee“ ega aktsepteerinud õpetaja lisatud d-tähte. Sai ülekohtuselt hurjutada, sest õpetajal ei olnud küllalt pedagoogilist tarkust, et selgitada poisile liitsõna mõistet. Kui sama õpetaja seletas, et Surnumere vesi on soolane, tahtis poiss teada, miks. Õpetaja ei teadnud ja käratas: „Rumal küsimus!“ Ei olnud, rumal vastus oli.
Iseloomustavaima seigana mainiksin lugu, kui 14-aastane Kutt Viljandi turule end suveks karjaseks kauplema läks. Karjast vajav peremees suhtus Kutisse üleolevalt, pidades teda liiga väikeseks. Kutt nähvas: „Meest ei mõõdeta meetriga!“ ja pööras peremehele selja. Järgmisel päeval oli peremees turuplatsil tagasi ja karjasekaup tehti ära.
Sama südilt astus poiss vastu isa soovitusele rätsepaks õppida. Kutil oli aegsasti selge, et tal on tugev tehniline taip. Astus tööstuskooli ja hiljem raudteekooli, kuni sõda õpingud katkestas. Saksamaal põgenikelaagris aga võttis noormees kätte ja astus Friedbergi polütehnikumi. Ühtki dokumenti sisseastumiseks polnud. Rääkis direktorile, mida ta oli õppinud, ja viimane tegi saalomonliku otsuse, öeldes: „Kui suudate õppetööga sammu pidada, olete tõtt rääkinud. Kui mitte, olete valetanud.“ Kutt polnud valetanud ja pidas teistega sammu. Kooliraha ja elatist teenis ta mustal turul hangeldades. 1948. aastal lõpetas ta instituudi ning järgmisel aastal emigreerus Austraaliasse. Ka seal lõi ta end oma tehnilise taibu najal hästi läbi, kuid see ei kuulu tänase teema juurde. Ta praktiline meel tõi ta tulipunkti ka ühiskondlikul pinnal.
Kuti ühiskondliku profiili iseloomustamiseks on vaja ühtainsat sõna: idealist, kuid selgitavaks täienduseks kulub sõnu rohkem. Idealisti all mõeldakse tavaliselt sinisilmset unistajat, kelle eesmärgid asuvad kättesaamatus kauguses. Kuti puhul see ei kehti. Tema jalad on alati olnud kindlalt maas ja kunagi pole teda nähtud hajameelsel pilgul pilvi vahtimas. Tema ideed olid praktilist laadi ja alati teostatavad, kui ainult viitsiti nende rakendamisel vaeva näha. Kui ei viitsitud, võis Kutt ägestuda ja ta taktitunne võis sellistel juhtudel olla null kahe miinusega.
Adelaide’i Eesti Maja loomiseks oli loodud kuueliikmeline juhatus, Kutt nende hulgas. Kui poolteist aastat oli arutatud ja targutatud, kuid rahakogumisel mitte kuigi kaugele jõutud, sai Kuti mõõt täis ja ta tuli koosolekul välja enda meelest reaalse ettepanekuga kapitali hankimiseks. Kahjuks ei pidanud akadeemilise haridusega koosoleku juhataja tarvilikuks ettepanekut isegi kaaluda, rääkimata hääletusele panemisest, ja läks lihtsalt päevakorras edasi. Ärritunud Kutt tormas uksest välja, läks veel hilisõhtul hea sõbra ukse taha ja kandis oma idee sellele ette. See kiitis mõtte heaks ja pani samas vajaliku summa raha lauale. Sellest tiivustatuna hakkas Kutt käima perest peresse ja läks enesekindlal sammul järgmisele koosolekule. Selgus, et ta oli kuu ajaga üksi kogunud peaaegu sama palju raha kui teised kuuekesi poolteise aasta jooksul. Sellest hetkest peale oli ta majamuretsemise küsimuses autoriteet. Ka maja tegeliku ostu viis Kutt läbi praktiliselt üksi, olles sealjuures vajaduse korral valmis riskima isikliku kapitaliga.
Tagantjärele hindab Kutt seda ajajärku mõnusa muhelusega: „Mõne asja läbiviimiseks ühest lollist ei piisa, läheb kaht vaja: üht, kes väikse kasvu ja suure suuga poisikest ignoreerib; ja teist, kes sellest nii põhjalikult vihastab, et asjad korda teeb.“
Paljud soovisid Kutti näha Eesti Maja esimehe kohal, kuid tal oli taipu sellest aust loobuda. Rääkis augu pähe heale tuttavale, kes oli soliidne ja tasakaalukas mees ning esimehena rahulikult tasandas kõik lahingutandrid, kui Kutt oli mõnes portselanipoes elevanti mängimas käinud. Hiljem tõi ta juhatusse auahne mehe, kellega ta vahekord polnud kõige parem, kuid keda ta tundis tugeva töömehena. Kutt oli kindel, et mehe auahnusest on ühiskonnal kasu, surus oma isiklikud tunded maha ja tegi, kui ehk mitte kõige sõbralikumat, siis igatahes asjalikku koostööd.
Niisiis võis Kutt vajaduse korral ka diplomaat olla. Seda läkski mainitud isiku puhul varsti vaja. Ühe keerukama küsimuse puhul ei saadud juhatust kuidagi üksmeelele, sest mees oli igale võimalikule lahendusele risti vastu, kuigi endal paremat pakkuda ei olnud. Jonnis lihtsalt jonnimise pärast. Kui juba mitmendalt koosolekult oldi nördinult koju mindud, pidas Kutt sõpradega nõu ja sobiv otsus tehti ühe liikme teadmata. Järgmisel koosolekul pöördus selleks volitatud mees jonnipulga poole ja lausus ehtsaima võltsveendumusega: „Kas tead, sõber, ma olen selle küsimuse üle põhjalikult mõelnud. Sinu esimene idee oli ikka kõige parem!“ Ja kandis tagaselja tehtud otsuse ette, mida ka teised kohe toetama ruttasid. Loomulikult jäi nõusse ka idee „autor“ ja elu läks edasi.
Nüüd on Kutt juba pikemat aega Torontos elanud ja vanurina jälgib ühistegevust kõrvalt. Oli aastate eest ka siin mõnd aega Eesti Maja juhatuse liige, kuid midagi märkimisväärset ei saavutanud, sest ei olnud suuri probleeme ega kedagi, kes ta nende lahendamisel välja oleks vihastanud. Kuid ta missioon ei ole lõppenud. Nüüdseks on läänemaailmas mõned eestlaste ühisvarad juba likvideeritud, teised kiratsevad ja vajavad abi. Kutt mõlgutab mõtteid, et väliseestluse ajaloo huvides tuleks kõigi nende ühisvarade asutamislood kirja panna ja arhiivides talletada. Ja seda võimalikult pea, sest enamus asutajaist on juba siit ilmast lahkunud. See võiks olla näiteks kasvõi mõnele noorele teaduslikuks tööks.
Kokkuvõttes võiks öelda, et erandjuhtudel võib meest siiski ka meetriga mõõta. Pead ainult teadma, kas mõõta lõuast ülespoole või allapoole.
