On kummaline, kui hästi me mõistame Juhan Liivi allegooriat, kui ta sadakond aastat tagasi luuletas mesipuu poole lendamisest; ja kuidas me samal ajal imestunult kulme kergitame, kui tänapäeval üks välismaal sündinud, kasvanud ja kõrghariduse omandanud eesti noor sellise lennu ette võtab. Nagu poleks kadunud luuleklassiku vaimusilma ees üldse seisnud iseseisev Eesti Vabariik, vaid sõjakeerises võõrsile sattunud rahvakild, kes vajab aktusel ette lugemiseks sobivat salmikest.

Siiri Aulik, kelle alaline kodu on Eestis, töötab hetkel 2-aastase lepingu alusel Luksemburgis Euroopa Ühenduste Kohtu eesti tõlkeosakonna juhatajana. Sündinud on ta Torontos ja mina olen teda tundnud tervelt ühe generatsiooni võrra kauem kui ta ise, st olen teda hästi tundnud sünnist saadik ja veel paremini olen sünnist saadik tundnud ta isa. See on üks põhjustest, miks ma temast kirjutan. Teine ja kaaluvam põhjus on, et tema praegust perekonnanime võib kirjutada ka väikese algustähega nimekandjat solvamata. Jutt on tublist eesti naisest.

Siiri lõpetas Toronto Ülikooli rahvusvaheliste suhete, prantsuse ja saksa keelte alal. Kui ma õigesti mäletan, siis olid need tööülesanded Miriam Isbergi juhitud Intra Traveli juures, mis ta 1989. a. pimedal ja lörtsisel novembrikuul esmakordselt Eestisse viisid. Aga ma mäletan kindlasti, et ta viimasel päeval Tallinna sadamasse minnes südantlõhestavalt nuttis. See nutt äratas tuttavate tähelepanu ja siis selgus ka nutu põhjus — noor neiu ei tahtnud kuidagi Eestist lahkuda. Keegi filosofeeris seepeale umbes nii, et mis paneb varblase lendama puu otsa ja pardi tiiki? Täna tunnistab Siiri, et ta tundis juba siis end pardina, kes on lõpuks oma tiigi leidnud. Noh, part või mesilane, tiik või taru — mõte jääb samaks.

Juba järgmise aasta oktoobris otsustas Siiri Eestisse kolida. Ülikool oli lõpetatud, karjääri kui sellist poldud alustatud, polnud püsisuhet ega pangalaenu, mis meelitanuks või kohustanuks paigale jääma. Ja aasta aega oli õpingute raames Prantsusmaal veedetud, seega kodunt eemal viibimise kogemus juba olemas. Laulva revolutsiooni aegne ärkamisaja rahvusromantika peibutas. Siiri pihib, et oma hinges on ta ikka olnud Eesti patrioot, ja usub, et nii kodu-Eesti kui Kanada eesti ühiskond on teda ses suunas tugevalt mõjustanud. Isa olevat ikka oma lastelt küsinud, et kui lehm poegib sigalas, kas tal on siis vasikas või põrsas. Siiri leiab nüüd tagantjärele, et küllap vasikas, aga muist põrsa kombeid jääb ikkagi külge.

Ka kutsetöö osas oli Eestil omamoodi tõmme, mis tegelikult seostub rahvuslusega. Siiri tunnistab, et uue ärkamisaja meeleolus ta lihtsalt ei suutnud enam telekast pealt vaadata, kuidas Eesti võitleb oma iseseisvuse eest. Tundis, et pidi sellest isiklikult osa saama, ise kuidagi kaasa aitama. Samas hakkas peas liikuma mõte, et miks mitte olla suurem mutter väikeses masinas. Ning õige varsti selgus, et selliste mutrite järele oli vajadus. Siiri oli vaevalt paar nädalat Eestis viibinud, kui kohtas oma kunagist prantsuse keele õpetajat Peeter Mehistot, kes töötas Lennart Meri juhitud välisministeeriumis. Mehisto kutsus Siirigi tööle asutusse, mis tollal oli veel ametlikult Eesti NSV ministeerium, kuid, nagu Siiri tagantjärele veendumusega kinnitab, oli Meri ajal tegelikult juba Eesti Vabariigi välisministeerium. Võimalike konfliktide vältimiseks oli tollane tööleping mitte välisministeeriumi, vaid Eesti Instituudiga.

Väliseestlastest töötajaid oli seal mitmelt maalt ja mandrilt ning neid tuli järjest juurde. Kõigil oli Eesti kultuuripisik kusagil sees. Ja siis saabusid ärevad ja põnevad päevad. Augustiputshi ajal olid Toompeale viivad teed blokeeritud kivide ja veoautodega; kardeti, et Toompea lossi rünnatakse õhust. Välisministeeriumi akende ette paigutati trellid, et takistada dessantväelaste sissetungi katuselt. Koridoris istusid uste taga relvastatud sõja- või kaitseväelased. 20. augusti õhtul paluti Siiril mitte koju minna, kuna Ülemnõukogul oli kavas Eesti taasiseseisvumise deklaratsioon vastu võtta ning seda oli seejärel vaja võimalikult kiiresti inglise keeles maailmale avaldada. Soovides nii suurt vastutust mitte üksi kanda, kutsus Siiri tööle ka Austraalia eestlase Tiia Raudma. Vahetult enne keskööd võeti deklaratsioon vastu ja nende tõlgituna saadeti see faksiga üle maailma laiali. Siis helistas uhke Siiri emale Kanadasse: „Ema, sa ei usu, mis ma hetk tagasi tegin!“ Samal ööl tulid ka Nõukogude tankid üle piiri ning olid teel Tallinna poole. Siiril oli Intra Travelis töötamise tõttu head sidemed Finnairiga ja ta oli valmis nende arvutisüsteemi kaudu saatma sõnumit juhul, kui telefoniside välismaailmaga peaks katkestatama.

Vahepeal tuleks mainida Siiri kolmandat tõmmet Eesti suhtes, nimelt väikest maskuliinset magnetit. Juba enne Eestisse kolimist oli ta tutvunud oma tulevase abikaasa Sveniga tema Ameerika sugulaste kaudu. Sellest tutvusest võrsus ajapikku abielu ja perekond. Praegu õpivad nende kaks last Luksemburgis Euroopa koolis, kus on nii inglise kui prantsuse sektsioon, kuid neli korda nädalas on neil Eestist tulnud õpetajaga eesti keele tund.

Siiri esialgne mõte oli jääda Eestisse, kuni see saab vabaks, mida ähmaselt lootis juhtuvat lähema 5—10 aasta jooksul. Et ajasündmuste kulg oli nii kiire, seda ei osanud keegi aimata. Välisministeeriumis töötades otsisid nad võimalusi, kuidas Eestile välisabiga luua riiklikku tõlkekeskust, mis suudaks tõlkida Eesti seadusi inglise keelde, et maailmale tutvustada Eesti õigust ning õigusakte. Peeti hädavajalikuks tõestada, et Eesti Vabariik austab demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning kaitseb eraomandit, isikuvabadust ja inimõigusi. Kanada riigi abiga saigi loodud Eesti Õigustõlke Keskus, kuhu asus kodueestlaste kõrval välisabi korras tööle lisaks Siirile veel seitse Kanada-eestlast: John Kalm, Riina Kindlam, Liisa Käärid, Mare Maxwell, Anne Tork, Ellen Valter ja eelpoolmainitud Peeter Mehisto. Sellest keskusest kasvas muide ka välja Eesti Õiguskeele Keskus, kus tõlgiti üle 80.000 lehekülje Euroopa õigusakte eesti keelde, mis oli Euroopa Liiduga liitumise eelduseks. Nii et kasutegur oli suurem, kui alguses osati ette näha.

Lapsi kasvatades töötas Siiri vabakutselise tõlkijana ning õppis samaaegselt kaugõppes juurat, omandades bakalaureuse kraadi Eesti õiguses. Nüüd vaatleb ta oma tööd „suure mutrina väikses masinas“ ja tõdeb, et väikesel ühiskonnal on ka oma negatiivne külg: kõik probleemid tunduvad suurematena — kõik on luubi all.

Põnevamatest hetkedest Eestis elades mäletab Siiri veel Lenini kuju mahavõtmist. Välisministeeriumisse saabus vihje, et võetakse maha. Kambas mindi Lenini samba juurde, söödi püstijalu pitsat ja oodati. Lõpuks tuli veoauto ja Siiri küsis juhilt, kas ta tuleb „koristama“. Vastus oli jaatav, kuid „koristamine“ pidi toimuma alles kell kolm. Viimasel hetkel tuli kellelgi pähe, et oleks vaja Eesti lippu. Joosti kaubamajja ja jõuti õigeks ajaks lipuga tagasi. Uhke Siiri tegi palju uhkeid fotosid — ning avastas hiljem, et aparaadis polnud filmi! Minu ettepanek lugejaile oleks siinkohal, et usaldame Siirit ega lähe talt asitõendeid nõudma.

Uude keskkonda sisseelamine ei laabu kunagi väga libedalt ja Siiril on selles valdkonnas ka üht-teist huvitavat mäletada. Kuna ta jõudis Eestisse enne iseseisvuse saabumist, siis oli algul juba majanduslikel põhjustel lausa hädavajalik iga poole aasta tagant käia Soomes või Kanadas läänelikke tarbeesemeid ostmas ja „lääne elu hingamas“, kui kasutada Siiri enda väljendust. Ostukaarte ega talonge polnud temataolistele ette nähtud, nii et „isevarustamise“ kunst tuli ära õppida. Leidus ka vastutulelikke tuttavaid. Siiri mäletab, kuidas ta kurtis kolleegidele, et ei saanud kusagilt suhkrut, ning järgmisel hommikul leidis töölaualt kilo suhkrut, mille annetaja jäi anonüümseks. Muus osas oli algul raske harjuda sellega, et Eesti eestlased olid palju vaoshoitumad ja kinnisemad ja seda mitte ainult nõukogude süsteemi all elamisest, vaid selline oligi põhjamaalaste põhiloomus. Kõige rohkem erines ta ise aga kohalikest selle poolest, et väljendas sageli rahulolematust nõukogude elu ja teeninduskultuuri suhtes. Oskas olla nõudlik ja oma õiguste eest seista. „Mul oli see kogemus ja luksus,“ muigab Siiri tagasivaates, „võisin ju iga kell ära sõita.“ Sageli öeldi talle, et ta on oma käitumises nii võõrapäraselt vaba. Nüüd võib ta rahuldusega nentida, et on saanud jälgida kodueestlaste mentaliteedi arengut ja muutumist nende käitumises läänelikkuse suunas. Sest, nagu Siiri Lennart Meri lõdvalt tsiteerides tähendab, „Eestist on saanud tavaline igav lääne riik“.

Siinkohal pean kahjuks pintsli kõrvale panema ja portree lõpetatuks kuulutama. Loodan, et olen oma noort sõpra piisavalt tutvustanud. Teema, mis meile mõlemale kõige hingelähedasem — kodu- ja väliseestlaste vahekord ja üksteisesse suhtumine — on niivõrd ulatuslik ja huvipakkuv, et selle käsitlemine väärib omaette artiklit, millega kindlasti lähitulevikus teie ette ilmun.

Märkmed: