Kuigi Mikk Mikiveri seekordne külaskäik Torontosse oli küll suhteliselt lühike ja tegevusrohke, leidis ta siiski aega, et rääkida Eesti Elule lähemalt oma sidemetest Kanadaga, kultuurisilla ehitamisest kodu- ja väliseestlaste vahel ja sellest, miks see talle südameasjaks on saanud.
Mikiverile on jäänud mulje, et Eestis toimuv venelaste intregreerimine Eesti ühiskonda näeb välja umbes niimoodi, et venelastest tahetakse justkui eestlasi teha, samas aga puudub poliitika välismaal elavate eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda. Elades Kanadas või mõnes teises riigis on loomulik, et kõik inimesed oskavad kohalikku keelt, aga tähtis on ka, et igaüks säilitaks oma identiteedi, keele ja kultuuri. Väliseestlased ei peaks kõik Eestisse elama tulema, leiab Mikiver, sest siin on rajatud nende kodud, maetud lähisugulased — aga seda potentsiaali, mis leidub Välis-Eesti kogukondades andekate ja nutikate inimeste näol, võiks küll kutsuda rohkem Eesti asjadesse kaasa mõtlema, mis rikastaks Kodu-Eesti elu.
Enam küll mitte kuristik, kuid siiski lõhe jookseb mõnes mõttes kahe poole vahelt läbi, leiab Mikiver, kes on iseendale vandunud, et teeb kõik, mis tema võimuses, et püüda seda lõhet tasandada. Eriti kui ta on nn. teise poole inimesi lähemalt tundma õppinud, kes on talle igati tõestanud seda, mida ta on isegi mõelnud: meie käitumis- jm. kultuur oleks hoopis teisel tasemel, kui me kõrval oleks pikkade aastakümnete jooksul olnud osagi nendest inimestest, kes olid omal ajal sunnitud põgenema kodumaalt või kes olid küüditatud. Nii väidab Mikiver, et ta on nii siin kui Rootsis, Austraalias ja Ameerikas kohanud selliseid inimesi, kes meenutavad talle tema lahkunud isa ja mitmeid teisi eestlasi, kes ka kodumaale jäid. Ja ta leiab, et praegustes oludes võiks need kaks poolt rohkem omavahel läbi käia — eriti näiteks noored — sest kindla peale annavad Eesti noored midagi olulist siinsetele ja siinsed jällegi Kodu-Eesti noortele. Ja kunstiinimesena on ta püüdnud sel alal paljugi korda saata.
Laulja Avo Kittask on esimene välismaal elav eestlasest professionaalne laulja, kes on käinud laulmas Eesti professionaalses teatris — „Vanemuises“ Mikiveri lavastatud ooperis „Tosca“. Nüüd lavastas ta Verdi „Maskiballi“ ja tõenäoliselt tuleb Kittask jällegi kevadel, et laulda mitmes etenduses. Niisugused sidemed peaksid lähendama kahe poole vahelist lõhet — ükskõik kui väike ja vaene riik võib ka olla, ollakse siiski emamaa kõigile oma inimestele, ükskõik kus nad elavad. Ja Mikiveri arvamus on, et see võiks ka riikliku teadvuseni jõuda, kajastuda kultuuri- jm. poliitikas, mis loodetavasti tulevikus ka nii on.
Mikk Mikiver rääkis ka ühest huvitavast projektist, mis ehk juba järgmisel aastal teoks saab. Nimelt on tal plaanis koos siinse teatriprofessionaali Ain Söödoriga teha ühine etendus, kus mängivad nemad kahekesi, võib-olla keegi veel. Seda mängitaks nii siin kui Eestis, mis pakuks seal kindlasti suurt huvi: Eesti oma näitlejaid on ju teatripublik näinud ja jälginud teatrikoolist alates, nende areng ja õnnestumised-ebaõnnestumised on toimunud kõigi silme all. Ja kui nüüd ilmub üks näitleja Välis-Eestist, tekitaks see Eesti teatripubliku hulgas kindlasti kõrgendatud huvi. Mikiver kinnitas, et Ain Söödor on väga hea näitleja, kelle ilmumine paneks kindlasti Eestis paljud asjad teistmoodi liikuma ja tutvustaks ka siinset kultuurielu Kodu-Eestis. Veebruarikuus tuleb Mikiver taas Torontosse etendusega „Surmatants“, millega seoses oli ka tema seekordne Kanada külastus, et vaadata siinseid olusid, mõelda lavakujunduse jm. peale, mille osas on samuti Ain Söödor lubanud abistada.
Ja reisi põhitegevuseks oli materjali kokkupanemine Eesti Kunstide Keskuse videostuudio filmi tarvis, mis puudutab neidsamu teemasid, mida ta endas kannab: kodu ja kodumaa. Ükskõik kuhu oled paisatud oma algsest kodust, isakodust ja kodumaast — mismoodi seda kodu kaasas kantakse. Filmis esineb EV ekspresident Lennart Meri, kes ütleb, et seda kodu kanname kaasas nagu tigu teokarpi, või täpsemalt — oma südames. Film näitab tema arusaamisi kodust ja puudutab ka külaskäiku Kanadasse 2000.a. ESTO ajal. Tegijad loodavad, et film võiks valmida näiteks järgmiseks Eesti Vabariigi aastapäevaks.
Mikk Mikiver käis esmakordselt Kanadas 1967.a. Montreali EXPO-l, millele järgnes pikem paus ja taas külastas ta Kanadat 1989.a., tulles Seedriorule. Võrreldes näiteks kümne aasta tagusegi ajaga leiab ta, et tollal oli siin aktiivselt tegutsevaid eesti noori vähem kui seda on praegu, mis on igati rõõmustav. Tol ajal kohtus Mikiver siin paljude inimestega, millest tekkisid tänaseni kestvad kontaktid. Juba siis ta tundis, et peab tegema omalt poolt mis saab, et tekiks poliitika välismaal elavate eesti kogukondade suhtes. Mitte ainult nii, et tulge koju! — kuidas saab maha jätta neid kodusid, mis siin suure vaevaga üles ehitatud — aga just kontaktide ja omavahelise läbikäimise tihendamise oas. Ja Mikiver ise on elav näide selle kohta, et kui midagi väga tahta, siis see ka õnnestub.
NÄDALA PORTREE: Mikk Mikiver aitab ehitada kultuurisilda (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Lugupeetud näitleja, hr Mikk Mikiver võiks sellist juttu Eestis ka rääkida.
Tema suur autoriteet ja varasem, taasiiseseisvumisajal ilmutatud poliitiline aktiivsus lubaks tal saavutada selles küsimuses -- silla rajamisel üle pagulaste ja nn kodu-Eesti vahelise kuristiku -- head ja tulemuslikku mõju. Aga millegipärast pole teda Eestis sellel alal kuulda ega näha. Ainult välismaal räägib ta seda... Kas pole imelik?!
Tema suur autoriteet ja varasem, taasiiseseisvumisajal ilmutatud poliitiline aktiivsus lubaks tal saavutada selles küsimuses -- silla rajamisel üle pagulaste ja nn kodu-Eesti vahelise kuristiku -- head ja tulemuslikku mõju. Aga millegipärast pole teda Eestis sellel alal kuulda ega näha. Ainult välismaal räägib ta seda... Kas pole imelik?!
Kultuur
TRENDING
