Mikiverile on jäänud mulje, et Eestis toimuv venelaste intregreerimine Eesti ühiskonda näeb välja umbes niimoodi, et venelastest tahetakse justkui eestlasi teha, samas aga puudub poliitika välismaal elavate eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda. Elades Kanadas või mõnes teises riigis on loomulik, et kõik inimesed oskavad kohalikku keelt, aga tähtis on ka, et igaüks säilitaks oma identiteedi, keele ja kultuuri. Väliseestlased ei peaks kõik Eestisse elama tulema, leiab Mikiver, sest siin on rajatud nende kodud, maetud lähisugulased — aga seda potentsiaali, mis leidub Välis-Eesti kogukondades andekate ja nutikate inimeste näol, võiks küll kutsuda rohkem Eesti asjadesse kaasa mõtlema, mis rikastaks Kodu-Eesti elu.
Enam küll mitte kuristik, kuid siiski lõhe jookseb mõnes mõttes kahe poole vahelt läbi, leiab Mikiver, kes on iseendale vandunud, et teeb kõik, mis tema võimuses, et püüda seda lõhet tasandada. Eriti kui ta on nn. teise poole inimesi lähemalt tundma õppinud, kes on talle igati tõestanud seda, mida ta on isegi mõelnud: meie käitumis- jm. kultuur oleks hoopis teisel tasemel, kui me kõrval oleks pikkade aastakümnete jooksul olnud osagi nendest inimestest, kes olid omal ajal sunnitud põgenema kodumaalt või kes olid küüditatud. Nii väidab Mikiver, et ta on nii siin kui Rootsis, Austraalias ja Ameerikas kohanud selliseid inimesi, kes meenutavad talle tema lahkunud isa ja mitmeid teisi eestlasi, kes ka kodumaale jäid. Ja ta leiab, et praegustes oludes võiks need kaks poolt rohkem omavahel läbi käia — eriti näiteks noored — sest kindla peale annavad Eesti noored midagi olulist siinsetele ja siinsed jällegi Kodu-Eesti noortele. Ja kunstiinimesena on ta püüdnud sel alal paljugi korda saata.
Mikk Mikiver rääkis ka ühest huvitavast projektist, mis ehk juba järgmisel aastal teoks saab. Nimelt on tal plaanis koos siinse teatriprofessionaali Ain Söödoriga teha ühine etendus, kus mängivad nemad kahekesi, võib-olla keegi veel. Seda mängitaks nii siin kui Eestis, mis pakuks seal kindlasti suurt huvi: Eesti oma näitlejaid on ju teatripublik näinud ja jälginud teatrikoolist alates, nende areng ja õnnestumised-ebaõnnestumised on toimunud kõigi silme all. Ja kui nüüd ilmub üks näitleja Välis-Eestist, tekitaks see Eesti teatripubliku hulgas kindlasti kõrgendatud huvi. Mikiver kinnitas, et Ain Söödor on väga hea näitleja, kelle ilmumine paneks kindlasti Eestis paljud asjad teistmoodi liikuma ja tutvustaks ka siinset kultuurielu Kodu-Eestis. Veebruarikuus tuleb Mikiver taas Torontosse etendusega „Surmatants“, millega seoses oli ka tema seekordne Kanada külastus, et vaadata siinseid olusid, mõelda lavakujunduse jm. peale, mille osas on samuti Ain Söödor lubanud abistada.
Ja reisi põhitegevuseks oli materjali kokkupanemine Eesti Kunstide Keskuse videostuudio filmi tarvis, mis puudutab neidsamu teemasid, mida ta endas kannab: kodu ja kodumaa. Ükskõik kuhu oled paisatud oma algsest kodust, isakodust ja kodumaast — mismoodi seda kodu kaasas kantakse. Filmis esineb EV ekspresident Lennart Meri, kes ütleb, et seda kodu kanname kaasas nagu tigu teokarpi, või täpsemalt — oma südames. Film näitab tema arusaamisi kodust ja puudutab ka külaskäiku Kanadasse 2000.a. ESTO ajal. Tegijad loodavad, et film võiks valmida näiteks järgmiseks Eesti Vabariigi aastapäevaks.