Külas käis Lilita Spuris, läti ehetekunstnik Chicagost
Lilita Spuris sündis Daugava jões asuval Dole saarekesel, natuke ülesvoolu Riiast — ühesõnaga „in the heart of Livonian territory”, nagu tutvustas külalist tema sõbranna, Eesti Etnograafia Ringi (Torontos) üks kandleõpetajatest Dace Veinberga. Oma uuel kodumaal, Ameerika Ühendriikides on Lilita saavutanud magistrikraadi kunsti õpetamise alal Case Western Reserve Ülikoolis, koostöös Clevelandi kunstiinstituudiga.
Otsene huvi balti ehete vastu algas 22 aasta eest, kui tal sündis poeg ja aktuaalseks muutus kultuuri tutvustamine uuele põlvkonnale. Lektori sõnutsi äratas rahvarõivate ilu avastamine temas esmakordselt huvi ajaloo vastu. Varsti oli südant puperdama pannud muistne rüü oma kätega järgi tehtud. Järgnesid retked tol ajal veel okupeeritud Lätisse kohtuma arheoloogide ja etnograafidega, avastamaks tõetruusid tegumoode ja –viise, kuid nüüd hoopis ehete tegemiseks. Reisikaaslasest poeg, kes tol ajal oli 6-aastane, avastas esimesena ühe otsitud paiga ja hõikas emale: „Olemegi Hundimõisa järve kaldal!” Selle veekogu põhjast on leitud hulganisti muistseid ehteid, paljud neist kokku sulanud. Kuramaal oli sel ajal kombeks asetada maisest ilmast lahkunu paati, mis põlema süüdati ja järvepinnale saadeti. Teatavasti ei olnud see komme skandinaavlastelegi võõras. Külalislektor alustas laupäeva pärastlõunal Eesti Maja väikses saalis ettekannet valguspiltidega, mis võetud Kaalu Kirme 1986. aastal Tallinnas ilmunud raamatust „Eesti sõled”. Ta astus eestlaste ette esmakordselt ja tunnistas oma teadmistevaegust eesti ehete alal ning vastavate teatmeteoste kahetsusväärset puudumist. Tema seni ainus Tallinnas veedetud päev juhtus olema esmaspäev — muuseumide puhkepäev. Kuid lektor tundus palju lootvat eestlastega vastsaavutatud kontaktist, seda ka globaliseerumise vastaste liitlaste näol! „Et kõikide rahvarõivaiks ei jääks vaid teksapüksid,” sõnas lektor, ehkki inglise keeles, mis paraku on meie ühine globaalne nimetaja.
Keel kandis loengul pelgalt infovahendaja rolli, kuna nägemise meel haaras läti ehete kõrval ka meie oma armsaid sõlgesid-preese, oma eriala suurepäraselt tundva naabri tähelepanekute saatel. Vibupüssi meenutavat püstist ambsõlge kanti näiteks nii eesti, liivi kui läti rahvaste aladel siis, kui Rooma rännumehed Balti mere kaldail liikusid. Hoburauasõlgesid, mis ka kogu piirkonnas domineerisid alates 10. sajandist, eelistab aga Lilita hoopis “kuusõlgedeks” nimetada. Hoburaua sarnasust olevat saksa uurijad täheldanud oma kogemustele toetudes, kuid millal hakati hobuseid rautama? Ja läti rahvalood ja laulud pajatavat palju kuust. Intrigeeriv tähelepanek igal juhul kunstnikult, kes mitmel korral kasutas juhust ironiseerida väite üle, et sakslased olla meile kultuuri toonud.
Kui meil endal oli omajagu kultuuri mõttemaailma ja oskuste näol, siis balti rahvastel oli siiski rohkem metalli vaja loomeideede teostamiseks kui oma aladel leidus. Lektor juhtis tähelepanu sellele meeletule pronksi ja hõbeda kogusele, mida meie eelkäijad kanda suutsid. Hauaski: sõdurid, naised, sulased ja jõukad, igaüks oma jõu kohaselt. Näitena tõi ta ühe läti sõduri, kelle kummalgi käel leiti kalmus kolm sõrmust. Arvatakse, et need võisid kaitset pakkuda vibulaskmisel.
Ehetetootmise eelkäijaks oli eeskätt kõva kaubandus, mis tõi metallile lisaks ka helmeid, klaasi preesisilmadeks ja merekarpe – läti muistsete ehete seas on leitud India ookeanist pärit cowri karpe. Eestlased ehtisid end koguni müntidega, lätlaste seas seda aga ei esinevat.
Lilita sõnutsi ei ole ka setu kuhiksõlgede massiivseid võrdkujusid läti aladel leitud ja eestlaste sõlepinna graveerimise traditsioon olla väljapeetum ning preesimustrid pitsilisemad; nendel on seevastu repoussé tehnika ehk tagantpoolt reljeefi väljatagumine hoopis levinum. Spiraaliks keeratud traat ehib laialdaselt meie alast lõunapool loodud sõrmuseid ja käevõrusid. Lätlaste tõeliseks omapäraks on aga kellukeste, ripatsite ja lausa kettide kõlina lembus. Mitme piirkonna metallist pärgadel on isegi kuklas, kettide otsas väikesed õnnekellad kurjade vaimude eemalepeletamiseks. Ilusa neiu lähenemist pidavat nõnda juba kaugelt kuulma. Samas on väga imestamisväärne, et merevaik puudub läti muistsest ehetekunstist peaaegu täielikult! Küllap importsära avaldas enam mõju.
Meie hõimlastest liivlaste kaunistamise omapäraks võib pidada pikki rinnakette, muuhulgas loomakujuliste ripatsitega. Enamlevinud on hobused ja (vee?)linnud, millesse taotud õnnemärgid: (päikese) ringid ja (taeva) kolmnurgad – sagedased sümbolid läti käevõrudel ja rinnaehetel. Väljakaevamistel Rootsis ja Soomes on loomakujulisi talismane ka ohtralt leitud, Eesti aladel aga harvemini. Leedulased olevat koguni oma lihast ja luust tööhobuseid metallehtete väärilisteks pidanud. Igaühele oma. Ja natuke naabrilt kah.
Suvi tõotab Lilitale ehetetegemise juhendamist seminaridel ja läti laagrites. Meistri käe all õppinud meistril on olnud omajagu õpipoisse ja -tüdrukuid ning tema ehteid leidub ülemaailmsetes kogudes, k.a. Läti Rahvakunsti Muuseumis Chicagos. Korduvalt nimetas ta üht- või teistviisi hõbeda väänamist „imelihtsaks paari tunni tööks”, millest etnograafiasõpradest kuulajaskond silmnähtavalt julgustus! Läti ehetekunst hõivaks justkui suurema osa seda rahvast iseloomustavast pitserist, või on asi turustamises? Kuidas keegi ennast ehtida või müüa oskab, oleneb paljust. Ilumeele ühe vaielda ei maksa, pigem imetleks ja austaks. Ja tol päeval õnnestus reipal ja andekal ameerika lätlannal Toronto eestlastele uhkust sõle alla ja tuult tiibadesse puhuda.
Nädala portree: Naabrite nakatav ilumeel
Kultuur
TRENDING
