Sirja-Liisa
Sirja-Liisa (30) saabus Tallinnast suvisesse Torontosse, et külastada oma isa Aarne Vahtrat ja tema peret, kelle kodus me Sirja-Liisaga kohtumegi. Õhkkond on kodune ja vahetu, ringi jooksevad kolm sõbralikku triibulist kassi, kes pidevalt silitamist ootavad ning Sirja-Liisa tunnistab oma tagasihoidlikkuses, et ta ei oska enesest eriti rääkida. Küll aga on kõnekad tema senine tegevus, edasised plaanid ja tööd, mida ta ei osanudki Torontosse kaasa võtta rohkem kui vaid ühe arvutidiski peal — ent mis avavad tema nägemisoskust ja süvenemist detailidesse, sest ta ei maali ümbritsevat just täpselt nõnda, nagu me seda igapäevaelus näeme.
„Meie loomemeetodid on tohutult erinevad. Tema on kohutavalt produktiivne, paneb mõtte kohe paberile — olen nende päevade jooksul näinud väga palju pilte ja ilmselt on suur osa veel nägemata. Mina jooksen, magan ja uitan, mõte peas, ringi pikka aega, enne kui pildi kallale asun,“ võrdleb Sirja-Liisa isa ja oma loomingumeetodeid.
Eesti Kunstiakadeemia lõpetas Sirja-Liisa kaheksa aastat tagasi maalikunstnikuna. Muide, akadeemiasse, kuhu on väga raske pääseda, nõudmised suured ja konkurss ülikõva, sai Sirja-Liisa sisse esimesel katsel. Pikka aega mõtles ta, kas proovida tekstiili või maali erialale — ja vahetult enne eksameid otsustas mängida siiski n-ö täispangale ja proovida maali, kuhu pärast mitmeid sõelu oli konkurss kuni viimaste eksamiteni 5-6 inimest ühele kohale. Muide, kui ta poleks kunstiakadeemiasse pääsenud, oleks Sirja-Liisa läinud järgmisel aastal ülikooli prantsuse filoloogiat õppima, kuna Gustav Adolfi Gümnaasium oli selleks andnud korraliku aluspõhja.
Peale kunstiakadeemia lõpetamist on Sirja-Liisa töötanud mitmel pool: samas akadeemias ettevalmistuskursuste juhendajana; vaimupuuetega inimeste rehabilitatsioonikeskuses; Eesti Autorite Ühingus; ning alati samal ajal ka maalinud, tehes igal aastal ühe personaalnäituse ning esinedes ka grupinäitustel.
Alates sügisest töötab Sirja-Liisa Eesti Kunstnike Liidus (mille praegune president on maalikunstnik Jaan Elken, asepresident graafik Anu Kalm) asjaajaja-projektijuhina. EKL koondab umbes 1000 professionaalset kunstnikku, olles n-ö katusorganisatsiooniks erinevate kunstialade alaliitudele, koordineerides nende tegevust.
Oma loomingu kohta ütleb Sirja-Liisa, et teda on alati huvitanud balanss kujutava ja abstraktse kunsti vahel — tema pildid ei kujuta argielust tuttavaid stseene, mida me nagunii oma meeltega tajuda saame, samas pole need ka mitte ainult isiklik ekspressioon värvi ja vormi kaudu. Pigem on need mälupildid, läbi enese lastud hetked: mingi motiiv, sümbol võib jääda kummitama, mis siis loomingu näol avaldubki.
>
Sirja-Liisa ja Aarne Vahtra
Sirja-Liisa eesmärgiks on keskenduda ühele printsiibile, et saavutada lihtsus — nii vormis, värvis kui kompositsioonis. Lihtsus ja selgus — puhas pind, puhas ruum. Värvivaliku osas on tal olnud erinevaid perioode: ta on töötanud must-valgetes toonides, eesmärgiks püüda suuta värvi minimaalseks viia, et pildis poleks üleliigset kära. Talle tundub, et punast kasutades oleks kõik nagu korraga ära öeldud, must seevastu aga jätab ruumi edasi mõtlemiseks. Kunstnik teeb ära justkui pool tööd — pilt ei pea olema seisukohavõtt ega mingi avaldus, vaid lükkama hoopis vaataja mõtted käima, leiab Sirja-Liisa.
Sirja-Liisa elab Tallinnas, kus tal on kahetoaline korter-ateljee: sealsamas toimub kogu elu, nii söögitegemine, maalimine kui ajaveetmine. Ka tema abikaasa Kaarel Eelma on maalikunstnik, kuid koos on nad teinud vaid ühe näituse: on otsustatud kunsti teha üldiselt eraldi. Põhimõtted kunsti vallas on neil küll ühised ja ikka küsitakse üksteiselt nõu, ent lõppotsus loomingu osas tehakse siiski iseseisvalt.
Rääkides sellest, kas tänapäeval on Eestis võimalik üksnes kunstiga ära elada, ütleb Sirja-Liisa, et enamusel kunstnikest on siiski ka mingi teine töökoht peale otsese loomingu, mis aga siiski harilikult kunstiga seotud. Oleneb ka, mida oodata ja millist elustandardit seada: eks ole ka n-ö peost suhu elavaid kunstnikke, kes elatuvad vaid mingitest parajasti käimasolevatest projektidest, aga kes tahab arvestada pideva sissetulekuga, käib siiski tööl. Sirja-Liisale endale meeldib inimestega suhelda ja seetõttu on ta oma ametiga Kunstnike Liidus igati rahul. Vahel mõtleb küll, et kui hea oleks ainult maalida, aga samas ei kujuta ta ette ka päevast päeva vaid ateljeeüksindust.
Hiljutine koostöö rootsi kunstniku Otto von Buschiga on viinud mitme sotsiaalse taustaga kunstiprojekti teostumiseni. Ühe sellise käigus kaasasid nad kaks noort eesti moekunstnikku, kes polnud veel laiemat tunnustust leidnud, ning teiselt poolt inimesi vaimuhaigete rehabilitatsioonikeskusest, kes tegelevad õmblemisega. Noored kunstnikud disainisid moodsate pluuside lõiked, need õmblesid valmis vaimupuuetega inimesed ning pluuse müüdi ja müüakse ka praegu ühes Tallinna disainipoes, kus aknal on ka projekti tutvustus. Projekti mõte oli ühendada sama eesmärgi nimel töötama erineva taustaga inimesi, erinevaid sotsiaalseid gruppe. Samas näidata, et on olemas ka alternatiivseid variante moe loomiseks. See tõstis vaimupuudega inimeste enesetunnet, andis neile võimaluse natuke teenida ning samas näitas noortele moekunstnikele viisi, kuidas saab oma loomingut toota. Sama projekti raames korraldati rehabilitatsioonikeskuses kangamaalimise ja -trükkimise workshop'e.
Teine sel kevadel teoks saanud ühisprojekt toimus maalikunstnike aastanäituse raames. Kuraatori mõtteks oli lasta osalejatel maalida pildid otse kunstihoone seintele — et esmapilgul tekiks mulje traditsioonilisest maalinäitusest, kuid külastaja leiab lähemal vaatlusel, et kindlas formaadis pildid on hoopis maalitud seintele. Sirja-Liisa ja Otto idee oli aga seinu mitte „määrida“ (teose nimigi oli Visual Ahimsa — visuaalne vägivallatus), vaid teipida seinale töö kontuurid, mis on peaaegu nähtamatud, sealjuures andes viite kohale, kus seda originaalteost näha saab. Nii andsid nad viite Mahatma Gandhi portreele, mille nad maalisid ühe india restorani interjööri Tallinnas, kus seda ka alaliselt näha saab. Nii anti näituse külastajatele ühtlasi vihje selle äärelinnas asuva restorani külastamiseks.
Sama tandem jätkab septembrikuus Tallinnas Draakoni galeriis identiteediküsimusi lahkava näitusega, millest Sirja-Liisa veel väga täpselt kõnelda ei taha, kuna selle detailid pole veel välja töötatud. Vihjeks on aga riided kui meie teine nahk ja identiteet — kuidas saaks läbi selle, mida inimesed kannavad, ka nende mõttemaailma uurida ja muuta. Miks mitte paluda näituse külastajail jätta endast galeriisse üks riideese, mida siis kunstnikud värvimise, pleegitamise, ümberdisainimise abil muudaksid. Et siis eset tagasi saades vaataks selle omanik ennastki justkui teise, puhta pilguga.
Sirja-Liisale meeldib võtta kunsti loomist kui tegevust, kuhu ka vaataja on kaasatud. Neid projekte teeb ta enese n-ö avardamiseks, ise samal ajal tegeleb ta pidevalt ka maalimisega, mis on jälle enese väljendamine.
Ka siin Torontos, kuhu ta jääb augusti alguseni, tahab ta maalida. Aga loomulikult külastada ka kunstigaleriisid ja muuseme ning tutvuda Kanada pärismaalaste kultuuriga. Sest eelmine kord, kui ta Torontot külastas, oli ta vaid 16 aastat vana, paljutki on sestsaadik muutunud ja eriti ta ise.
Torontos, nagu Tallinnaski, liigub Sirja-Liisa ringi jalgrattaga. Talle ei ole mingi probleem ka võõras linnas kaarti lugedes sõita kuhu vaja ja vaadata, mis huvi pakub, sest linna näeb jalgrattasadulast tema meelest kõige paremini.
