Katrin Mänd (30) on oma noore ea kohta juba 10 aastat töötanud Eesti vanglasüsteemis, olles praegu EV Justiitsministeeriumi vanglate osakonna järelevalve nõunik. Septembris-oktoobris viibis ta pikemat aega Torontos, kus ta ka Eesti Elule intervjuu andis, rääkides nii oma tööst kui siinseist muljeist.


Visiit Torontosse oli puhtalt eraviisiline — tema abikaasa Märt Plakkil, kes töötab Viru Üksikjalaväepataljonis, avanes võimalus tulla Camp Borden’isse oma inglise keelt täiendama ja kuna Katrinil oli pooleteise aasta puhkus kasutamata, otsustas ta samuti Kanadaga tutvuma tulla. Abikaasat näeb ta siin vaid nädalavahetustel — Camp Borden’is ta ise ei peatu, vaid hoopis Torontos, kus teda võõrustab lahke pererahvas — Evi Veltmann-Paap ja Karl Paap. Nimelt töötab ka pr. Veltmann-Paap’i poeg Eestis Kaitseväes, olles Märt Plakki hea tuttav, ning nii on nad varemgi oma sõbralikus kodus pakkunud majutust Eestist tulnud kaitseväelastele ja nende peredele.
Katrin on sündinud Kohtla-Järvel ja kasvanud 5-lapselises peres. Muide, kõik õed-vennad on Ida-Virumaale jäänud, olles seal edukad; tema ainsana elab Tallinnas, kuhu ta tuli peale keskkooli lõpetamist, astudes 1994.a. Eesti Riigikaitse Akadeemiasse korrektsiooni kolledzhisse. Algul oli mõte saada uurijaks, aga kuna sinna oli konkurss kõva, otsustas ta korrektsiooni eriala kasuks, mis aga õppimise käigus nii huvitama hakkas, et erialavahetus ei tulnud enam mõttessegi.


Akadeemia asub Pirita-Kosel. Esimesed kaks aastat oli õpetus sõjaväeline, käidi vormides ja iga hommik algas rivistusega. Elati kooli ühiselamus ja linna mindi vastavate lubadega. Kord oli tugev, ja Katrinile ning ta õpingukaaslastele see meeldis: nii kasvas meeskonna- ja ühtekuuluvustunne, oma kooli vaim. Suure pinge tõttu langesid mitmed küll esimestel kursustel välja, aga need, kes jäid, veendusid seda enam oma valitud ameti õigsuses.
Üsna tüüpiline küsimus, mis ilmselt paljudele selle kooli õpilastele esitatud on, puudutab naiste osakaalu akadeemias. Katrini sõnul sõltub see erialast, tema kursusel oli naisi-mehi enam-vähem pooleks. Oma abikaasa Märdiga tutvus Katrin samuti koolis — tema õppis sõjakooli kolledzhis (akadeemia koosneb mitmest erinevast kolledzhist), lõpetades kooli noorem-leitnandina. Praegu on Märdil kapteni kraad.
Kogu õppimise vältel oli suur rõhk ka kehalise kasvatuse ja enesekaitse tundidel.
Katrin lõpetas akadeemia 1998.a. ning läks algul tööle Keskvanglasse (ehk Patareisse, mis 2002.a. suleti, kuna Tartus avati uus euronõuetele vastav vangla) juristiks. Töö sisuks oli ühelt poolt vangla lepingutega seonduv, teiselt poolt kinnipeetavate probleemid ja nõustamine. Katrini ülemus on olnud kogu aeg Peeter Näks, end. keskvangla direktor, praegune justiitsministeeriumi vanglate asekantsler, kes tõi keskvanglasse kinnipeetavate juriidilise nõustamise süsteemi ja kel on suuri teeneid Eesti vanglasüsteemi reformimise alal. Kord nädalas toimus osakonna spetsialistide koosolek, ühiselt käidi kambrid läbi ning küsiti, kas kinnipeetavatel on probleeme. Lisaks toimusid veel vastuvõtud jm. Seal töötas Katrin aasta. Vahepeal edutati P. Näks Vanglate Ameti peadirektori kt.-ks ning ta pakkus Katrinile võimalust tulla Vanglate Ameti juriidilise talituse peaspetsialistiks. Seal töötas Katrin kuni 1999.a. lõpuni, kuni Vanglate Amet reorganiseeriti. Justiitsministeeriumis loodi vanglate osakond, kuhu Katrin sai tööd õiguskontrolli alal, teostades järelevalvet ja kinnipeetavate õiguste kontrolli. Kahe aasta järel pakuti talle uut tööd — järelevalve nõuniku ametit, kus ta on siiani. Töö sisaldab järelevalvealase õigusbaasi loomist.
Seoses karistuspoliitika reformimisega viimase kümnendi jooksul tulid välja töötada uued vanglatealased rakendusaktid. Töö on Katrini jaoks huvitav — on avatud uusi vanglaid ning ta on käinud tutvumas vastava alaga ka Põhjamaades, saades uusi kogemusi. Nagu Katrin ütleb, peetakse teda vaatamata noorele eale juba staazhikaks töötajaks vanglasüsteemis — on ju viimase 10 aasta jooksul süsteemis palju muutunud, mille kõige tunnistajaks ta on oma karjääri vältel olnud.
Näiteks nagu seegi, et varem oli süsteem orienteeritud rohkem kinnipeetava isoleerimisele, nüüd aga resotsialiseerimisele ja ümberkasvatamisele: et inimene parandaks oma elu ja käitumist.
2000.a. justiitsministeeriumi tööle asudes läks Katrin ka tagasi kooli, asudes Tallinna Pedagoogikaülikoolis õppima sotsiaaltöö eriala. Selleks ajendas teda soov teada ise rohkem nii kogu süsteemist kui kinnipeetavate probleemidest. Oma magistritöö tänavu juunis tegi ta narkomaanidest kinnipeetavate teemal.
Uurin Katrinilt, kuidas ta ise kinnipeetavate ümberkasvatamisse usub. Tema sõnul on keerulisem retsidiivse kurjategijaga, ent teine asi on sotsiaalsete kuritegude toimepanijatega (keda sageli ajavat varastama vaesus), keda saab aidata, pakkudes neile õppimisvõimalusi erinevate kursuste läbi. Sellised teemad olidki Katrinile ajendiks uuesti õppima minekul.
Katrin tunnistab, et töö on parajalt raske ja pingeline ning kahtlemata on 10 aasta jooksul olnud hetki, kui väsimus ja mured võtavad võimust. Pingeid maandada aitab sport, millega ta on alati tegelnud; eriti korv- ja võrkpall. Ning suureks vahelduseks on tema jaoks ka Kanada reis, lisaks Torontole ja selle ümbrusele külastas ta veel Vancouverit. Katrinil jätkub siinsete eestlaste jaoks vaid ülivõrdes sõnu: juba esimese nädala jooksul sai ta tänu oma pererahvale külastada mitmeid siinseid eesti organisatsioone ja näha eestlaskonna mitmekülgset tegevust, millest ta on lausa vaimustuses.

Märkmed: