Torontos üles kasvanud Daniel Schaer on oma 25 eluaasta jooksul jõudnud üsna palju nii oma hariduse, spordi, reisimise kui ka töökogemuste vallas ja jõudnud äratundmisele, et koht, millega ta tahab oma tuleviku siduda, on Eesti — paar päeva peale intervjuud lendaski ta üheotsapiletiga Eestisse, kus teda ootamas vanemreferendi töökoht Välisministeeriumis, palju sõpru ja sugulasi ning kindlasti rohkelt põnevaid elamusi.

Danieli esmakordne Eesti reis — leerikingitus — toimus 1996.a. märtsikuisel koolivaheajal koos noorema venna Mihkliga, mille ajal tuli kahe nädala jooksul umbes 75 sugulasega tutvuda. Tema eesti keel on briljantne, kuid ta meenutab algusajast ka mõningaid naljakaid keelelisi seiku, nagu piljardisaalis vannitoa asukoha küsimine, mis vähemalt sel ajal kodueestlasi muigama pani, et kas on plaanis siin vanni võtma hakata või mis. Järgmisel suvel oli Daniel Eestis tagasi, ja enam mitte niisama külas, vaid töötades neli kuud Eesti Maapangas analüütikuna. Eelmisel, 2002. a. suvel oli ta seal jällegi korraga neli kuud, töötades kergejõustikuliidus rahvusvaheliste suhete jm. alal ning tekkis tahtmine sinna jäädagi, aga asi jäi seekord paberite taha. Aastaga sai otsus veelgi küpsemaks ning tekkis ka nimetatud tööpakkumine Välisministeeriumist, kus Danieli ülesanneteks saab ilmselt olema ingliskeelsete pressiväljaannete koostamine, tõlketööd jm., kuna tugev on ka tema prantsuse keel.

Ülikooliharidus on Danielil Briti Columbia Ülikoolist, kus ta õppis rahvusvahelisi suhteid ja lisaks majandust, ärijuhtimist, keeli jm. Juba algkoolis alustatud prantsuse keelele lisandusid keskkoolis saksa ja hispaania, ülikoolis vene keel, mis oli raske just erineva tähestiku tõttu. Oma keeleoskuse pingerea seab Daniel nii: inglise, eesti, prantsuse, saksa, hispaania, vene. Ja kui ta räägib näiteks prantsuse keelt, siis ka mõtleb selles keeles.

Eesti keel oli aga Schaeride kodus esimeseks keeleks, kuigi nii ema kui isa olid Kanadasse saabudes väga noored, ema 1- ja isa 3-aastane. Isa Jaan on sündinud Shveitsis, ema Maimu Inglismaal. Isapoolne vanavanaisa oli shveitslane, kes kunagi Eestisse elama asunud. Kuna vanaisa oli Shveitsi kodanik, mindi hiljem kodumaalt põgenedes Saksamaalt Shveitsi, kus sündiski Danieli isa, ja hiljem siirduti edasi Kanadasse. Daniel defineerib enda jaoks neid riike nõnda: Shveits on mu isamaa, Kanada — sünnimaa ja Eesti — kodumaa. Enese jaoks tähtsaimaks peab ta Eestit, soovides seda igati aidata, mida ta kindlasti seal elades teha suudab.

Danieli vanaisa oli siin üks Jõekääru asutajaliikmetest, nende perel on seal algusest peale suvila olnud ning Jõekääru on etendanud väga tähtsat osa nii Danieli kui tema venna elus. Alguses tuli küll end n-ö jagada ka Seedrioru vahel, millega nende pere samuti on seotud ja kus ta emapoolne vanaema Mahti Mälberg on auliige, hiljem sai aga tehtud otsus Jõekääru kasuks ning täiskasvanuks saades oli Daniel seal juba kasvatajaks, kuni 2001.a. suveks võttis enda kanda laagri juhataja kohustused.

Nagu ta meenutab, oli see igati tore aeg: koos oli hea punt kasvatajaid ja kuna ta ise Jõekääru elu-olu läbi-lõhki tundis, ei kulunud ka sisseelamise peale aega. Lastega tegelemine talle meeldib, ta on olnud ka hundu abijuht Kalevi lipkonnas. Ja põhiline, et eestlus noorte seas püsiks: Daniel on kindlalt otsustanud, et ka tema tulevased lapsed hakkavad rääkima eesti keelt, ükskõik kus riigis ta siis ka elab, aga teisiti ei tule lihtsalt kõne allagi. Kuigi ta meenutab, et sai omal ajal eesti täienduskoolides käimist isegi vihatud, nüüd on ta aga väga tänulik, et kõik need koolid läbi tehtud sai.

Veel Jõekäärust rääkides leiab Daniel, et see on igati vahva, et ka nooremad inimesed on hakanud krunte ostma ja nii mõnedki endised linnainimesed on viimasel ajal sinna päriselt elama asunud, ehitades aastaringseks elamiseks ümber suvilaid, nagu teevad ka Danieli vanemad. See aasta ongi nende pere jaoks muutusterohke: vanemad kolivad niisiis Jõekäärule, Daniel Eestisse ja vend plaanib sõita Austraaliasse.

Reisimine on olnud Danieli jaoks alati tähtsal kohal. Ülikooli ajal õppis ta 10 kuud Austraalias. Eelmisel aastal viibis Euroopas ühtekokku 10 kuud — Shveitsis, Itaalias, Prantsusmaal, Portugalis, Poolas, Tshehhis ja Eestis. 2000.a. Sydney olümpiamängude ajal õnnestus tal töötada Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu presidendi abilisena.

Sport on Danieli jaoks ülimalt oluline: ülikooli ajal mängis ta Ameerika jalgpalli; 1996 oldi Ontario keskkoolide ja 1997 Kanada ülikoolide meistrid. Ta on mänginud võrkpalli, tegelenud ujumisega; praegusteks aladeks on kick-boxing ja martial arts.

Vahepealse viie aastaga, mis Daniel Eestis ei käinud, paistis talle, et inimeste suhtumised on muutunud: kui algul näis, et paljude unistuseks oli kiiresti rikkaks saada, siis nüüd on aru saadud, et eelkõige tuleb õppida ja informatsiooni koguda. Eesti puhul võlub teda ka tehnoloogia ülikiire areng: mobiiltelefonide äärmiselt laiaulatuslik võrk ja väga mugav pangandus — kõik pangaasjad saab korda aetud interneti teel, palk laekub pangakontole ja tshekisüsteemist on täielikult üle hüpatud. Ka Eestis on reisimine lihtsam: Euroopa ju samas käeulatuses; sama ajaga, mil siinseid kaugusi arvestades oled ikka veel Ontarios, võid seal juba mitu riiki läbi sõita.

Ka elu praktilisema küljega arvab Daniel Eestis üksi elades hästi hakkama saavat: toidu tegemine pole talle kohustus, vaid suur huviala. Ema sünnipäevaks valmistas ta näiteks 10 inimesele viiekäigulise õhtusöögi. Austraalias elades hakkas ta veine tundma õppima, Prantsusmaal see huvi süvenes ning küllap jätkub Eestiski.

Aga esialgu on suvi, mis Danielile Eestis eriti meeldib — pikad päevad, mis annavad palju energiat. Ees ootavat pikka talve kavatseb ta sisustada teatriskäikudega. Üksindust ta Eestis vaevalt tunneb: nii seal kui teisteski riikides on tal palju sõpru ja ta on ka korp! Rotalia liige, mille tegevusse kavatseb Eestis igati kaasa lüüa.

Märkmed: