Kõik lapsed ju joonistavad, aga kõigist ei saa kunstnikke. Kõigil pole huvi ega tahtmistki. Seda jätkus aga maast madalast Saaremaa poisil, 1913. aastal sündinud Osvald Timmasel, kel on enam kui kaheksa aastakümmet hiljemgi eredalt meeles, kuidas ta vanematelt õdedelt saadud paberite peale kriidi ja söega oma jooniseid tegi, need õdede abiga kodumaja seintele kinnitas ja kuidas siis külainimesed neid vaatamas käisid. Sellest väikesest Saaremaa poisist võrsus kuulus kunstnik, Kanada Kunstiakadeemia jpt. organisatsioonide liige, keda tuntakse mitmel mandril ja paljudes riikides, kes on saavutanud palju auhindu ja tunnustust ning keda on nimetatud 20. sajandi kahe tuhande kõige väljapaistvama kunstniku ja disaineri hulka, millega kaasnes kaunis auhind.
Tulevane kunstnik võis olla nii 5—6 aastat vana, kui ta kord kuulis, kuidas vanaisa kellelegi kõrvaltoas mainis, et sellel poisil on värvid veres. Poiss sai seda kuuldes hirmsa ehmatuse osaliseks: kuna tegemist oli verega, mõtles ta, et nüüd on tal mingi haigus sees ja ta sureb varsti ära. Kartus vere suhtes oli nii suur... Ta elas selle mõttega mitu päeva, kuni vanaisa sellest teada sai ja väiksele Osvaldile selgitas, mida see väljend tähendas: haigusega pole siin midagi pistmist, vaid sul on annet! Päritud annet, kuna mitmed esivanemad olid olnud kunstkangrud, riideid kudunud ja värvinud.
Koolis — 6-klassilises algkoolis Kärla vallas — oldi samuti Osvaldi töödega väga rahul, ja temas süvenes soov selle alaga rohkem tegeleda. Kuressaare Ühisgümnaasiumi jõudes oli ta oma andes juba kindlam. Tartu Ülikooli asus ta aga hoopis majandusteadust õppima ja kunstikooli ei astunudki, kuigi on hilisemas elus palju nii pallaslaste kui teiste kunstnikega koos töötanud ja ka teisi õpetanud — nii kunstiõpilasi kui kunstnikke. Ta töötas ärijuhina Tartus, kuid õppis Nikolai Kummitsa stuudios ja Günther Reindorffi juures ning kui tuli aeg kodumaalt lahkuda, jätkas ka Rootsis igapäevase kontoritöö kõrvalt kunsti õppimist ja praktiseerimist. See jätkus ka Kanadasse elama asudes 1951. aastal.
Osvald Timmas, kelle tuntus kunstnikuna kasvas kiiresti, ei lootnudki, et kunst võiks tema jaoks kunagi leivatööks saada, kuigi oleks kindlasti võinud. Kunsti loomine on alati olnud tema jaoks suur hobi ja armastus, millega ta tegeles õhtuti, nädalavahetustel ja öötundidel, olles vaba igapäevatööst, milleks oli osakonnajuhataja amet ühes Toronto kindlustusfirmas. Nagu ta ütleb, oligi öö tema jaoks kõige loomingulisem aeg — ei seganud seegi, et puudus päevavalgus, aitas kaasa kunstlik valgustus.
Kõige rohkem on Osvald Timmas maalinud vesivärvitehnikas, tema kuulsad akvarellid on tuttavad ja lähedased paljude jaoks nii siin Kanadas kui mujal — neid leidub mitmetes muuseumides, paljudes erakogudes jm. Rohkete näituste kaudu erinevais paigus on neid saanud nautida tuhanded ja tuhanded kunstisõbrad. Ta on töötanud välja ka uue vesivärvitehnika, tarvitades raua pealt saadud roostet — sellest sündisid huvitavad värvilahendused, andmaks edasi looduse värve, millest kujuneski uus tehnika.
Timmase meelisvaldkonnaks on alati olnud loodus ja maapõu — ta mäletab juba karjapoisipõlvest Saaremaal, et kui midagi kaevati ja paljastus maapõu koos seal peidus oleva omaette rikkaliku maailmaga, andis see talle tohutut inspiratsiooni. Maa sees on nii palju sellist, mida inimesed sageli ei tea; ja kunstniku peas tekitab see kindlasti veel uusi visioone, millest sünnivadki motiivid paberil. Looduspiltide kõrval on ta aga loonud ka teistsuguses stiilis töid, nagu geomeetrilise vormiga abstraktsed maalid õlivärvitehnikas. Portreesid Timmas otseselt maalinud pole, visandeid aga küll; mitmete maalide pealt vaatavad aga vastu inimesed oma igapäevaelus: ühe meeleoluka pildi idee sai kunstnik kord bussipeatuses seisvaid inimesi vaadates.
Praegu Timmas enam ei maali — eks ole seda juba elus tehtud küll ja küll ning pilte on kogunenud palju. Need katavad Timmaste kodu kõikide tubade seinu. Teisel korrusel asub ateljee, kus tundub, nagu asuks kunstnik kohe-kohe taas maalima — see ongi paik, kus ta aastakümneid on õhtuti töötanud, vaadates aknast välja kodutänavale, kus tollal, kui nad abikaasa Erikaga viis aastakümmet tagasi selle maja ostsid, oli vaid ümberringi farmimajade väli. Kõrvalolev Lawrence Ave., mis on tänasel päeval Toronto üks suuremaid lääne-ida suunalistest peateedest, oli siis vaid üks maatee — linn on kasvanud lausa kunstniku silma all.
Aastakümnete jooksul on Osvald Timmas koos abikaasa Erikaga, kellega nad abiellusid 1943. aastal Tartus, palju mööda maailma ringi reisinud: käidud on mitmel pool Euroopas, Skandinaavias, Põhja-Aafrikas, Mehhikos jm. Erilise mulje on jätnud Mehhiko, kus on viibitud palju ja milline maastik on esindatud ka paljudes Timmase töödes. Igas paigas on oma eripära, mis on väärt tähele panna, et siis hiljem jäädvustada. Täna peavad Osvald ja Erika pensionipõlve: kunstnik kiidab väga oma tublit kaasat, kellega on oldud koos kuus aastakümmet ja teineteist igati toetatud.
Kui küsida, kas kunstnikul on ka mõni lemmikpilt, mis eriliselt armas, vastab ta, et peab kõigist oma piltidest lugu ja on nendega kokku kasvanud — samas ei tekita temas probleemi ega nostalgiat maalide müümine ja seega nendest lahkumine, kuna loojale tähendab ju palju, kui tema pildid saavad olla rõõmuks ja seltsiks teistelegi kunstiarmastajatele.
Osvald Timmas näitab auhindu ja medaleid, mis ta elu jooksul pälvinud — nii Kanadast kui USA-st, ja tunnustust on ta saanud tõesti palju. Ta on paljude kunstiorganisatsioonide liige ning tegutsenud nende juhatuses, olnud president organisatsioonides Colour and Form Society ning Canadian Society of Painters in Water Colour. Autasude hulka kuulub Kuninganna Hõbedase Juubeli Medal aastast 1977 ning medal Leading Intellectuals of the World.
Meie jutuajamise lõpuks käime veel video vahendusel ära Saaremaal, Osvald Timmase kodukandis, Kärla vallas Pai külas ja kodutalus, kus elavad ta sugulased ja mis on ideaalses korras. Sinna asutatakse üsna pea Osvald Timmase muuseum.
