Aasta oli siis 1991, kui Harri ja Maimu Kivilo Kanada heaoluühiskonna jätsid ja üle suure lombi tagasi Eestisse sõitsid. Kanadas oli elatud 40 aastat, sest ajast saadik, kui nõukogude võimu eest Rootsi põgeneti ja sealt 1951.a. Kanadasse jõuti.
Harri ja Maimu Kivilo.
Miks tagasi? „Aga sellepärast, et me mõlemad olime kogu aeg endale öelnud: kui Eesti saab vabaks, läheme tagasi. Endale antud lubadust on naljakas murda,“ meenutab Harri Kivilo praegu, talvel 2005.
Harri ja Maimu kahest pojast noorem, Mehis, kolis samuti Eestisse ja võttis naiseks n-ö kodueestlase Anu. Tegeleb tasapisi turismindusega. Vanem, Alar, leidis naise Ene samuti Eestist. Et aga Alar peab filmioperaatori ametit, elatakse perega Hollywoodis. Alari juhtimisel üles võetud filmide hulgas on näiteks „Harti sõda“ („Hart’s War“) Bruce Willisega peaosas, „Lihtne plaan“ („A Simple Plan“) jne.
Pool Kanada ajast oli Kivilode koduks Montreal. Torontosse koliti 1971.a. „Põhjus oli peamiselt selles, et Montreali Eesti kogukond oli tublisti väiksem kui seda oli Toronto oma. Meie vanem poeg Alar oli Montrealis saanud kõva eestimeelse kasvatuse: oli skaut, käis rahvatantsurühmas ja eesti täienduskoolis. Temavanuseid eesti lapsi oli terve rida. Paraku on aga Alari ja meie noorema poja Mehise vahe kümme aastat. Ja temavanuseid lapsi oli eestlaste hulgas juba väga vähe. Nii me Torontosse läksimegi,“ põhjendab Harri.
Nagu pärast välja tuli, polnud kolimisest aga tolku suurt midagi. Mehis pidas skaudirühmas vastu ainult ühe aasta. Ja puhtalt põhimõtte pärast: poiss oli endale pähe võtnud, et tema eestlastega inglise keelt ei räägi, ikka ainult eesti keelt. Aga skaudiüritustel räägiti omavahel just inglise keelt. Ja nii Mehis siis ei rääkinud seal üldse...
Kui Kivilod 1991.a. Eestisse läksid, oli aeg seal teadagi milline. Toidu hankimiseks pidi linna mööda ringi kihutama, aga selleks pidi ka aega olema. Harri oli tol ajal parasjagu varajasele pensionile jäänud. „Ja Maimu pole Kanadas kunagi n-ö palgatööd teinud — see ei olnud kombeks, kui peres lapsed kasvasid,“ täpsustab Harri.
Esimesel aastal Eestis käisid Kivilod keskeltläbi kolm korda nädalas teatris. Harri naerab: „See keskeltläbi tähendab, et mõni nädal käisime teatris viis korda...“
Ja kuigi Harri kinnitab, et Eestisse minnes oli ta kindel — tööle ta enam kunagi ei lähe — läks hoopis teistmoodi. „Oli tol ajal selline asutus nagu Tallinna Tehnoloogiapark. Ega mingit tehnoloogiaparki ennast küll veel ei olnud. Ainult mingid vanad majad Tallinna servas Mustamäe külje all Kadaka tee ääres, kuhu lähedale park pidi tulema. Mingisugune personalivahendusbüroo korraldas neile töötajate otsimist. Mõtlesin, et jalutatud on juba küll ja teatris käidud, et prooviks. Andsin oma sooviavalduse sisse ja — ime, ime — selgus, et olen kõige parem kandidaat! Mäletan, et tehti katsetus otsustusvõime kohta. Mina olin raudselt valmis igasuguseid otsuseid tegema. Eestis teised veel ei olnud. Nii ma ametisse saingi,“ meenutab Harri.
Ja nii ta sõitiski iga päev Lasnamäelt linna teise otsa Kadaka teele ametisse. Sest Kivilod elasid esialgu just kivilinnas Lasnamäel. Viiekorruselises majas. Need viiesed, tõsi küll, olid pisut paremad kui üheksakorruselised paneelmonstrumid. Ja Kivilode maja oli õnnelikul kombel üsna Lasnamäe servas, kus kena vaade peaaegu merele.
Üheksakümnendate alguses ei kulunud eluks Eestis kuigi palju dollareid...
Aga sellel samal Lasnamäe serval paekalda peal oli lage nõmm, mida kutsuti Lahekaldaks. Pea terve elu arhitektuuribüroos tegutsenud Harrile tuli mõte: oleks kena koht, kuhu üks eksklusiivne elurajoon ehitada. Praegu on Tallinn ja selle ümbrus sihukesi paksult täis. Tollal polnud keegi sellisest tühjalt kohalt alustatud elurajoonist kuulnudki.
Kolm aastat jantis Kivilo Lahekalda projektiga. Saatis kirju laiali, projekteeris, müüs. Osa maju-kortereid saigi ette juba ära müüdud — mis toona oli Eestis suhteliselt ennekuulmatu trikk.
Aga ei tulnud välja ka Lahekalda projektist midagi. Maa oli riigi oma, riik polnud nõus müüma.
Aga et Harri Kivilol ikka veel jalutamisisu ei tulnud, ja teatris kah enam viis päeva nädalas käia ei viitsinud, siis selline seisund kohe tõmbas igasuguseid tööotsi ligi.
Evelin Int, praegu Toomas Hendrik Ilvese abikaasa, tegeles tollal ühe Mustamäel asuva instituudiga. „Haldusjuhtimine või mis see teema seal oli. Ja pakkus mulle, et kas ma ei tahaks seal loenguid pidada. Tahtsin küll, ehituslepingute kirjutamisest ja sõlmimisest nimelt, sest seda ala tunnen ma läbi ja lõhki. Lõpuks hakkasime kompanjonideks ka,“ muigab Harri. Vahet polnud, kas kasum oli või mitte, Kanada pensionäril Eestis rahamuret nagunii ei olnud. „Ei tulnud kuigi palju dollareid vahetada, et Eestis normaalselt elada,“ nendib Kivilo.
Aga et huvilisi oli instituudi loengute vastu palju, osutus asi ootamatult üsna kasumlikuks tegevuseks.
Aktiivne töös ja ühiskondlikus elus. Ilma jutumärkideta
Aeg oli Eestis tasapisi edasi läinud ja hakkas tekkima kinnisvara arendajate seltskond, kes kõik usinalt Harri Kivilo loenguid kuulamas käisid. Ja otse loomulikult hakkasid Harrile tulema ettepanekud: loete siin küll, aga äkki kirjutaks meie firmale ka mõne lepingu valmis.
„Eks ma jäin nõusse ja nii see läks. Läheb tänaseni. Nii lepingute kirjutamine, haldamine kui vähempakkumiste korraldamine,“ tunnistab Kivilo.
Mis tähendab, et Harri käib pensionipõlve nautimise asemel iga nädal ehitusplatsidel, olgu need Tallinnas, Tartus või Pärnus, peab koosolekuid, kirjutab pabereid. Oma tööde nimekirja võib Harri Kivilo kirjutada tehas Viisnurga uue hoone Pärnus, Merita panga peakorterina tuntud maja Hobujaama 4 Tallinna kesklinnas. Praegu on mees ametis Tartu Kaubamaja uue hoonega, käsil on ka Tallinna endise ametiühingute maja uuestisünd. Ja uus Sakala keskus sünnib samuti Harri Kivilo valvsa pilgu all.
Kivilodel kokku 14 erinevat kodu
„Meil on Maimuga abiellumisest saadik olnud 14 erinevat kodu,“ naerab Harri.
Lasnamäe aeg sai ümber, kui Harri oma projekti järgi ehitati maja Tallinna piirile Miiduranda mere äärde. Paarismaja. Mis sai üsna suur: lapselapsi oli ja tuli juurde, vanema poja pere käis Ameerikast Eestis, kõigile pidi ruumi jätkuma. Küll vahetame kunagi väiksema vastu, mõtlesid Kivilod. Aga et nii kähku kolimiseks läks, ei osanud nad arvata. Sadam tahtis laieneda, tasapisi osteti ära kõik ümbruskonna krundid, olid need siis elumajade või väikeste ettevõtete all. Kohalikud küll sõdisid, mis jaksasid, kirjutasid kirju, kaebasid, aga lõpuks lõid käega. Ka Kivilod — no mis elu see on. Müüdi oma majapool hea hinna eest maha ja koliti... järgmisesse oma majja Tallinna südalinnas. Sest juhtumisi oli Harri vahepeal sealt ühe tühja krundi leidnud ja pisikese korrusmaja ehitada lasknud. Ja kuigi algselt polnud neil õrna soovigi ise sinna kolida, oli õnneks üks korter kolmandal korrusel vabaks jäänud. „Ah, ei hakanudki enda jaoks midagi ümber tegema, kolisime sisse ja siin me nüüd oleme. Eks ta üks eksklusiivne maja ole: näe, omanik käib ise hommikul õue pealt lund viskamas ja vaatab, et välisuks ikka lukus oleks,“ muigab Harri. Ja lisab: „Kui vanasti käisime poes kord nädalas ja autoga, siis nüüd käime iga päev. Jalgsi.“ Vihjates sellele, et Miidurannas harrastatud rattasõidud tuli turvalisuse huvides kõndimisega asendada.