Seda väljendit, naljaga pooleks liikvele lastud, oleme kõik kuulnud. Kuni oldi tööprotsessis, sai töö kõrvalt ikka üht-teist muud ka ära tehtud, kuid pensionipõlves ei jätku enam äkki millekski aega. Kindlat tööpäeva asendavad mitmed muud pisitoimetused, mis oma hajaliolekus kogusummas rohkem aega võtavad. Ja edenevad aastad teevad tasapisi inimese meelte kallal oma laastavat tööd. Kuulmine, nägemine, mälu — kõik nõrgenevad ja tõkestavad töötempot.
Kui ma Heikki Paara kuuehõlma nii kindlalt pihku saan, et ta mõneks ajaks paigale sunnin ja endast kõnelema panen, selgub, et ta kuulmine ja nägemine on veel korras. Ka mälul pole viga, välja arvatud üks tahk — mees on unustanud vananeda. Kes teine suudaks selles eas efektiivselt juhtida administratiivselt selliseid tugevaid organisatsioone kui Toronto Eesti Meeskoor, Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas, Eesti Pensionäride Klubi Torontos, osaleda Vana-Andrese koguduse nõukogus, laulda kolmes, hetkel koguni neljas kooris, ja vajaduse korral (nagu näiteks vahetult pärast meie jutuajamist) veel õigeks ajaks saarlaste kokkutulekule jõuda. Tekib tahtmine kulisside taha piiluda. Olen ennegi kogenud, et pingutavaid proove on huvitavam jälgida kui uhket esietendust.
Heikki on põline Tallinna poiss ja kuulsa Westholmi Gümnaasiumi kasvandik. See kool jäi sõja tõttu lõpetamata ja üldse poolitas ning lammutas see sõda nii mõndagi. Hävitav märtsipommitamine 1944. a. võttis ta kodu ja isa. Ajal, mil ta ise istus Draamateatris, langes majale pomm ja isa, kes ainsana viibis trepikojas, jäi rusude alla. Ema lahkus koos ülejäänud majarahvaga tagauksest ja kõik jäid terveks. 16-aastasel noormehel tuli hakata elama iseseisvat elu. Läks sugulaste juurde maale ja linnapoisil tuli talutöödega tutvuda ning harjuda, sest töökäsi vajas tollal iga eesti talu. Kuid uue kihu oli isa kaotus hinge toonud — poiss tahtis lenduriks õppida ja „uljaid punakotkaid“ alla tulistada nii palju kui võimalik. Nüüd teame, et sõja lõpuni oli ainult aasta järel, kuid niisuguses vanuses ja meeleolus selliseid prognoose ei tehta. Poiss läks sõpradega Pärnu lennukooli, kus selgus, et vastuvõtuks tuleb avaldus nõutada Tallinnast. Vahepeal arenesid asjad kiiresti. Temaealistele kuulutati välja mobilisatsioon lennuväe abiteenistusse, millest ta päästis sõbra ema, kes töötas lennuväe grupi värbamispunktis. Väikese võltsingu varal saadi poiss lennuväe töökotta. Ikka oma armsatele hävitajatele ligemale, muigab Heikki tagantjärele.
Põgenemistee viis Saksamaale ja pärast sõda Augsburgi põgenikelaagrisse, kus õnnestus jätkata poolelijäänud haridusteed. Heikki lõpetas Augsburgi Eesti Gümaasiumi teise lennu ja siis tuli hakata elatist teenima. Heikki läks Belgiasse sütt kaevama, sealt kaubalaeval Rootsi, kuhu jäi elama. Tänutundes meenutab ta krahvinna Stenbocki, kes temale nagu paljudele teistelegi eestlastele suureks abiks oli. Ja kui Rootsist 1951. a. edasi Kanadasse rännati, oli Heikki juba perekonnaisa. Enam ei oldud üksi. Saarlasest noorik ja aastane pojuke olid kaasas. Tuli kõvasti töötada. Esimesed 14 aastat elatati kasvavat peret ihurammu najal, siis tehti läbi vastavad kursused ja tegeldi investeeringute müügiga. Mutual Funds oli produkt, millega pangad sel ajal veel ei tegelnud.
Selline on Heikki eraelu põgus taust. Mind huvitavad aga ennekõike ta rohked tegemised ühiskondlikul pinnal, eriti laul. Heikki pihib tõrkumatult, et laulul on tema elus alati olnud harmoniseeriv toime, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Meenutab, kuidas Westholmis Tuudur Vettik kõndis ringi, kuulas ükshaaval poiste laulmist ja tema juurde jõudes põrutas: „Mis häält sa, poiss, teed!“ Ehmunud poisi suust ei tulnud enam ühtki heli, läks hoopis Georg Heueri juurde klaveritundi. Aga ka see hakkas kiusama. Pistis pihku raamatu kummalise pealkirjaga „Solfedzho“, kus räägiti intervallidest. Järgmises tunnis löödi ühele klaveriklahvile ja kästi laulda tertsi või kvinti. See tekitas uue protestimeeleolu — oldi ju tuldud klaverit õppima. Kuid kõigest sai üle ja kõigest oli lõpuks kasu. Augsburgis laulis Heikki koolikooris ja skautide kvartetis, mis tema mäletamist mööda oligi laagri ainus meeslaulugrupp. Stockholmi Eesti Meeskooris määras maestro Eduard Tubin ta häälerühmalise kuuluvuse, öeldes, et „istu Kuuse Ruudi kõrvale ja laula teist tenorit“. Torontosse saabudes oli Rudolf Kuus juba ees ja Toronto Eesti Meeskooris samas häälerühmas. Koorijuhiks oli siis veel August Kiilaspea. Nüüdseks on Heikki ellu lisaks meeskoorile tekkinud Vana-Andrese koguduse segakoor, Akadeemiline Segakoor „Ööbik“ ja Lembit Avessoni poolt juhatatav „Musica Divina“. Laulis ka skautide-gaidide laulurühmas „Sõprusring“ ning teda on kuuldud nii ansamblite koosseisus kui soololauljana, omamata mingeid solisti ambitsioone.
Administratiivselt on ta kõige pikemalt olnud seotud Toronto Eesti Meeskooriga. Lauluvend August Raag esimehena võitles raske haigusega ja jõudis faasi, kus tundis, et ei suuda edasi töötada. Palus Heikkit võtta üle esimehe kohustused ja nii see jäi tervelt 18 aastaks, kuni kooriga oli liitunud nooremaid mehi ja esimees leidis, et juhatus nõuab värsket verd ja uusi ideid.
Tänaseks on ohjad taas tema käes. Lauljate Liidu juhatuses on ta töötanud umbes 12 aastat, hetkel esimehena. Vana-Andrese koguduses oli ta viis aastat esimeheks ja hoolitses ikka selle eest, et abiesimees oleks kõigest temaga võrdselt teadlik. Nii juhtuski, et kui endine abiesimees Toivo Hiir tema ameti üle võttis, oli tegu vaid ametinimetuse muutusega. Kogudus sai endale uue kogenud esimehe. Ka Pensionäride Klubi esimehe kohale viis ta olukord, kus senist esimeest vaevasid rasked perekondlikud mured. Seda koormat veab ta neljandat aastat.
Skautlusest oleme siiamaani vaid vihjamisi kõnelnud. Augsburgis vanemskaudina jõudis Heikki sooritada Herbert Michelsoni juures 1. järgu katse. Kui Torontos oma poeg hunduikka jõudis, tiriti ka papa uuesti skautlusse. Oli isegi viis aastat Kalevi lipkonna juht ja sel perioodil ehitati Kotkajärvel valmis Kalevi maja. 1972. aastal, esimese ESTO ajal oli ta maailmalaagri administratiivjuhiks.
Mind huvitavad Heikki sidemed kodumaaga. 1980-ndate aastate lõpul, kui perestroika oli täies hoos ja eesti rahvas elas üle uut ärkamisaega, külastasid Paarade kodu abikaasa sugulased ja õhutasid neid vastukülaskäigule. Heikki vastus oli, et kõik on tore, aga väike takistus on siiski — Pika Hermanni tornis ei lehvi Eesti lipp. Paari aasta pärast oli lipp heisatud ja Heikki vastuseis murtud. Tuli minna kodumaa ja iseteadvalt pead tõstvate kaasmaalastega tutvust uuendama. Iseseisvuse saabumisega on sidemed süvenenud ja tugevnenud nii isiklikul pinnal kui organisatsioonide tasandil.
Kuulen, et Toronto Eesti Meeskooril on ees tugev tööaasta. Oktoobri lõpus toimub hoogne TEM-fest. Sinimägede võitluses langenutele on püstitatud sammas, mis hakkab vajuma ja mille takistuseks tuleks paigaldada plaat. Samuti tahetakse samba lähedust kaunistada taimede või põõsaste istutamisega. Selle toetuseks on kavatsetud sügisel tulukontsert Vana-Andrese kirikus. Siis tuleb jõulukontsert ja tegevusaasta lõpuks traditsiooniline kevadkontsert.
Ka Pensionäride Klubi on on Heikkile südamelähedaseks saanud. Klubil on umbes paarsada liiget, kes regulaarselt koos käivad. Erilist rõõmu tunneb ta tervisvõimlemise rühmast, mis Erika Kessa juhendamisel agaralt tegutseb. Mida jääb mul öelda? Ainult puhtast südamest jõudu soovida veel pikkadeks aastateks.
Nädala portree : Pensionäril pole aega
Eestlased Kanadas | 23 Sep 2005 | Eerik PurjeEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
