Patsientide poolt Aasta Arstiks 2002 valitud saarlane Urve Prits sammub reipalt kohviku aknast mööda. Ta naeratab rõõmsalt silmade ja suuga. Tuiskab hoogsa eneriaga uksest sisse, vaatamata sellele, et seljataga on pikk tööpäev.
Targa naise pilk. Südamlikud rõõmsameelsed silmad. Professionaalse arsti vaade. Need omadused saadavad teda nii tööl kui eraelus. Pole kahtlustki, et tegemist on suure südamega, erakordselt optimistliku ja tugeva naisega.
Urve lõpetas tööpäeva tunni jagu hiljem. Viimane patsient lahkus kell pool üheksa. Noormees vajas rohkem aega ja julgustust, hea perearst on ka psühholoogi eest. “Patsient peab tundma, et oled ka tegelikult temaga samas meeskonnas. Isegi kella ma ei vaadanud, olime kahekümne asemel kolm korda 20 minutit rääkinud. Depressiooni ravi ei saagi teistmoodi teha. Leppisime temaga kokku, et ta tuleb kindlasti tagasi ja saab alati uusi ülesandeid. Loodan, et saame ta jälle elusse tagasi,” on Urve mõtetega alles arstitoas.
Võlusõna: saarlane
Urve Prits on üks neist, kes on alati tahtnud arstiks saada. Ta on seda tööd teinud 22 aastat, neist viimased kaheksa Telliskivi perearstikeskuses Tallinnas. Urve nimetab perearsti märksõnaks usaldust. Seda usaldust jagab ta rohkem kui kahele tuhandele inimesele. Viimasel ajal on tema “perekonda” juurde arvatud peamiselt saarlasi. “Kui ma 1500 täis sain, panin nimekirja kohe kinni. Siis ma enam eriti kedagi juurde ei võtnud, kuid saarlasi ikka.” Urve öelnud siis õdedele, et saarlased on ühed omamoodi inimesed, ja keegi peale saarlase nendega niikuinii hakkama ei saa.
Arstitöös on Urve näinud palju sündi ja palju surma. Varem on ta töötanud teraapiaosakonnas, viis aastat inimesi elustanud. Seejärel töötas ta naistenõuandlas. 1995. aastal läks Urve perearstikursustele. Juba enne vastava diplomi saamist kutsuti ta vastloodud Telliskivi perearstikeskusesse tööle.
Meditsiini olukord tänases Eestis
Eesti Vabariigis ei pöörata meditsiinile piisavalt tähelepanu, arvab Urve Prits. “Kuigi rahalises mõttes on meditsiin siin kehval järjel, on meil tahe inimesi aidata. Mitte midagi muud ei ole siin Eestis seda meditsiini üleval hoidnud.” Eesti riik ja poliitikud on perearstisüsteemi loomisele pigem vastu töötanud kui sellele kaasa aidanud. “Kui me turule tulime, ei andnud haigekassa meile mitte pennigi raha, ütlesid, et hakake tööle. Kui me tööle hakkasime, ja rahad saime, siis natukese aja pärast korjati need ära. See on nii kummaline, kuidas poliitikud lasevad asjad käest ära minna, varsti ei ole neil enam arste, kelle käest nõu küsida – põhiliselt minnakse Rootsi ja Soome,” nendib Urve.
Vahepeal on Prits ähvardnud ka postiljoniks ära minna – no ei lasta tööd teha! “See oli niisugune omapärane olukord, oli tugev vastuseis, kuigi oleme ju hea asja eest väljas,” räägib ta mõtlikult. Kui see töö on nii jõhker olnud, siis kuidas on seal võimalik püsima jääda? “Siis mõtlesingi, et ellu ma jään ainult niiviisi, et ma ise olen positiivne. Kui ise olen positiivne, siis midagi negatiivset ei saagi minu juurde tulla, see mõtlemine on palju aidanud,” naeratab Urve säravalt. “Materiaalsest maailmast pole mul midagi suurt kaasa võtta, aga kui suure hingelise pagasi ma olen kaasa saanud,” lisab ta.
Eestisse elama?
Neile, kes tahaksid Eestisse elama tulla, soovitab Urve Prits teha ravikindlustuse kas haigekassa juures või mõnes kindlustusseltsis. “Meditsiini oma taskust kinni maksta - ükskõik kus - on ränk, seda suudavad vaid väga vähesed.”
Ta usub, et Eestis on võimalik saada igati täisväärtuslikku arstiabi. Urve räägib näiteks loo oma onust Kanadas, kes pärast pikka haigust hiljuti suri. Onul diagnoositi Torontos maovähk ja ta sai sellekohast ravi. Peale ravi tuli ta Eestisse. “Minu abikaasa on onkoloog,” räägib Prits, “käisime onuga haiglast ka läbi. Seal ta ütles, et see on täpselt samasugune haigla kui neil Toronto keskuses. Mina muuseas küsisin tema haiguse kohta, nii nagu arst oskab küsida – ühe asja ja teise ja kolmanda. Kui see jalutuskäik lõppes, ütlesin talle, et me oleme vaesed küll, aga maovähki ilma gastroskoopiata me ei diagnoosi. See ei pruugi sul üldse maovähk ollagi.” Urve onu läks tagasi Torontosse. Talle meenus seal sugulase ütlus ning ta palus gastroskoopia teha, mis varem ekslikult tegemata oli jäänud. Tuli välja, et tal ei olnudki maovähk ja ravitud oli väära diagnoosi põhjal. “Onu võitles haigusega nii pikalt, alles nüüd väsis ära. Veel eelmisel aastal käis ta Saaremaal, tõi oma vanema tütre veelkord kaasa,” jutustab Urve.
Aasta Arst 2002
Esimest korda valiti Eestis Aasta Arsti, patsiendid said hääletada internetiportaalis. Kuna tervishoid on ühe riigi jaoks äärmiselt tähtis, siis peab Urve Prits õiglaseks, et valitakse ka Aasta Arsti, nagu valitakse Aasta Isa ja Aasta Naine ja Aasta müügimees. “Mu kaheksasada last ja tuhat kakssada täiskasvanut näitas sellega, et usaldab oma arsti. Siiamaani tulevad õnnitluste ja kommikarpidega ukse taha.”
Põhjenduseks hindamisel oli pandud näiteks, et Pritsule võib ka öösel helistada. Selle peale ütleb arst talle omase huumoriga, et nad võivad helistada küll, kuid tal on enamasti nii hea uni, et ta lihtsalt ei kuule telefoni.
Teiseks omaduseks nimetati, et ta on kaastundlik ja valab pisara, kui vaja. Selle peale sõnab Urve, et ta on kaastundlik küll, kuid ei lasku liialt emotsioonidesse, jääb otsustusvõimeliseks. “Ma alati tean, mida ma teen.”
Nädala portree: Perekonnapea kahele tuhandele
Arvamus
TRENDING
