Kus elavad inimesed, kes ei kuule ja kellel vähehaaval kaob nägemine? Või kes sünnivad sellistena? Nad elavad meie keskel, tavaliselt perekondades, kus nende eest hästi hoolitsetakse. Me ise kohtame neid harva, sest neil ei ole võimalik meiega vabalt suhelda.

Samas tunnevad just puuetega inimesed suurt vajadust teistega lävimise ja informatsiooni järele.

Raissa Keskküla on Eesti Pimekurtide Tugiliidu tegevjuht, kes on 28 aastat oma elust pühendanud nägemispuudega inimestele. Õppisin teda tundma mitu aastat tagasi, külastades Tallinna Lasteaeda, kus on pimedate laste rühmad.

Ka seekord saabus Raissa meie kohtumisele säravana ja täis indu, jagamaks minuga häid uudiseid oma hoolealustest. Endine murelaps, Saaremaa poiss Jaak Smolin on teinud pedagoog Olga Ilgina professionaalsel juhendamisel suurepäraseid edusamme ning alustab peatselt kooliteed. Jaak sündis perekonda enneaegselt, tema kaksikõde suri ilmatulekul. Kui vanemad Jaagu Tallinna tõid, ei lasknud ta ennast kellelgi puudutada, ainult karjus. Tänaseks on need probleemid juba ajalugu.

Ka sotsiaalministeeriumis on toimunud positiivsed muudatused, sest seal töötab spetsialist, kelle ülesanne on välja töötada puuetega inimeste rehabilitatsiooni süsteem.

Külli Roht on juba käinud pimekurtide juures ning peab nendega tihedat kontakti. Hea uudis on samuti see, et abirahad rehabilitatsiooniks on tõstetud endiselt 800 kroonilt 4000-le (täiskasvanutele). Laste rehabiliteerimiseks annab riik 300 krooni aastas. Tugiliit vajab aga hädasti raha perekursuste organiseerimiseks. Raissa toonitab, et pea iga perekond süüdistab puudega lapse sünnis iseennast ning just seetõttu on eriliselt tähtis korraldada kursusi, millest ei võta osa ainult puudega laps ja tema vanemad, vaid ka õed-vennad. Kursusel saavad pered ajakohast teavet selle kohta, kuidas pimekurtide lastega ümber käia ning neid õpetada. Kursustel on perekondadel võimalik vahetada ka kogemusi ja saada moraalset tuge saatusekaaslastelt.

„Pimekurtide inimestega töötamine on olnud minu jaoks väga rikas aeg,“ räägib tegevjuht, kes neli aastat käis ennast täiendamas üle lahe Helsingis Nägemispuudeliste Keskliidus ning pani seal ka tugeva aluse koostööle Põhjamaadega. Raissa on tegutsenud veel Euroopa Liidu projektijuhina Eestis. Tema „parem käsi“, Peterburis pedagoogi kogemusi omandanud tüflopedagoog (pimedate õpetaja) Olga Ilgina, on absoluutselt asendamatu pimekurtide laste ja nende vanemate abistajana. Lapsi mitte ainult ei õpetata iseseisvaks, vaid Olga püüab ka leida neile sobivaid koole ning teha selgitustööd hajutamaks eelarvamusi puuetega laste suhtes.

Pidin muidugi küsima, miks ripub Raissa süda juba aastakümneid pimedate inimeste küljes. „Pimedad inimesed on väga avatud, kuid nende usalduse peab ära teenima. Kuna puudub otsene silmside, siis harilikult ei osata nendega suhelda. Mina ise vaatan pimedale alati otse silma ja nad tunnetavad seda,“ selgitas ta ning lisas: „Igaüks meist võib suhtuda puudega inimesesse mõistvalt ja loomulikult, kuid viipekeele ja punktkirja õpetamine, teabepäevade korraldamine ja muu rehabilitatsioon sõltub riigi rahastamisvõimalustest ja prioriteetidest.“

Mõni võib muidugi küsida, miks vajab pimekurt inimene lugemist ja kirjutamist? Kuid mõnikord on see tema jaoks ainukene võimalus teistega suhtlemiseks. Me ei tohi unustada, et pimekurtidel inimestel on samad vajadused kontaktideks kui meil teistelgi. Puudega elamine nõuab vahel iseenese ületamist. Õnnetuse läbi võib tegelikult meist igaüks kaotada mingi elutähtsa funktsiooni, aga kas igaüks suudab uute oludega kohaneda? On tähtis, et meie, terved, ei vaataks puuetega inimeste poole viltu, vaid suhtleksime nendega julgelt ja kuulaksime nende muresid.

Tänuga räägib Raissa oma emast, kes ingeri soomlannana tegi küll läbi sõja koledused, kuid kes rasketest aegadest meenutab just positiivset. Selle ande on tütar kindlasti emalt pärinud.

Raissa optimismi üheks allikaks on kahtlemata sport. Muuhulgas armastab ta väga suusatamist ja õppis veel 58-aastasena ära slaalomi ning käib nüüd igal avaneval võimalusel mägedes.

Eestis liikudes näeme harva tänavatel invaliide, ratastoolis inimesi, sest tänaseni ei võeta puuetega inimest tõsiselt. Siin ongi üleskutse kõigile mõelda endast nõrgematele, avada oma südamed sellistele inimestele nagu Raissa ja tema kolleegid, ja eeskätt puuetega inimestele. Aidakem perekondasid, et nad ei jääks oma muredega üksi ning alati on muidugi võimalus aidata ka aitajaid.

Eesti Pimekurtide Tugiliit asub Tondi tänav 8a, 11313 Tallinnas. Telefon ja faks 00 372 6 748 497, e-mail; . Sest kuigi hiljuti alustas tööd tugikeskus integreeritud lastele, siis ei leitud raha ruumide remondiks, mööbliks, õppe- ja abivahenditeks. Siingi leidus aga töötajate sugulasi ning tuttavaid, kes annetasid vana mööblit ja töötajad ise tegid remondi. Koolitusabi saadi USA Hilton/Perkinsi programmilt, õppe- ja abivahendite jaoks Estonian Relief Committee’lt. Raissa Keskküla on avatud igale abile, ka kontaktidele, mis eestlasi aitaksid ennast edasi arendada pimekurtide laste koolitamisel.

Märkmed: