Ma pole Tiiu Põldmaga kunagi kohtunud, kuigi viimase kuu-paari jooksul vahetame intervjuu suhtes e-maile üsna tihti ning tundub, nagu oleksime head tuttavad. Nagu Tiiu oma intervjuus räägib, ei pea ta oma rohkearvuliste sisedisainiprojektide läbiviimiseks üle maailma alati ise kohale sõitma, vaid tänapäeval saab paljugi tööd tehtud virtuaalselt, nii on ka intervjuuga. Olen meie kirjavahetuse kaudu saanud Tiiust ülimalt meeldiva pildi, kes lisaks professionaalsusele ja kõrgele positsioonile oma ametis paistab ka väga soe ja südamlik inimene.
Tiiu Põldma (sünd. Vaikla) sündis 1959.a. Montrealis. Kui ta oli 14-aastane, koliti perekonnaga Toronotosse, kus Tiiu lõpetas algkooli ning gümnaasiumi. Joonistamine pakkus talle alati huvi, lisaks veel klaverimäng.
Kõrgema hariduse omandas Tiiu sisearhitektina Ryersoni Ülikoolis 1982.a., pälvides juba ülikooli ajal mitmeid auhindu. Praktilisi kogemusi erialal andis töö Torontos a.-tel 1982-1985. Tiiu abiellus 1982.a. Alar Põldmaga, kellega on nüüdseks käidud ühist eluteed 21 aastat; neil on ka 8-aastane poeg Julius.
Kui Alaril tekkis võimalus tulla Montreali, tuli ka Tiiu oma sünnilinna tagasi; täiendas koolis õpitud prantsuse keelt, et olla võimeline töötama prantsuskeelses disainimiljöös. Ta sattus tööle nii arhitektide kui sisearhitektide firmade juurde, sai palju kogemusi ning alustas 1987.a. oma firmaga — Põldma Design, kus ta pakub lepingu alusel teenuseid sisearhitektina, olles pidevas koostöös teiste disaineritega. Koos Raymond Girardiga avati 1993.a. Poldma Girard Design, kuni 1997.a-ni koostati mitmeid suuri projekte, nagu näiteks tipprestoraniks nimetatud Toqué, mille eest saadi auhind — Concours Commerce Design Montrealis ja mis, nii nagu teisedki tööd, on mitu korda ilmunud ajakirjades. Praegu kujundab Tiiu ka restorane ning kontoreid; üks tunnustatud projekte on Pronto!Gastronomia. Just on lõpetamisel ka kondomiiniumiprojekt Atwater marketi ligidal.
Kibe tööhooaeg oli aastatel 1990-2002, kui ta tegi kokku üle 200 projekti Montrealis, Torontos, Atlandi-äärses Kanadas, USAs ja Austraalias. 2000.a. kujundas ta suure Food Court'i Confederation Court Mall'is, Charlottetown, P.E.I.'is, mis on üks suurimatest projektidest Põldma Design'i nimel. Projekte on olnud mitmesuguseid — kontorid, restoranid, kaubanduskeskused, koolid, lasteaiad jpm.
Viimase paari aasta jooksul on Tiiu siirdunud lisaks veel akadeemilisele teele, õpetades Montreali ülikooli juures.
Tiiu tegutseb ka aktiivselt oma ala professionaalse arengu eestseisjana, olles Kanada sisedisainerite ühenduse juhatuse liige ja Quebec'i vastava ühenduse esinaine. Töö hõlmab ka erialaloenguid ja -konsultatsioone.
Sel aastal saavutas Tiiu doktorikraadi.
Nagu kinnitab Tiiu sõbranna Torontost Silvi Verder, on tegemist äärmiselt tragi naisega, kes jõuab väga palju — tema magistri- ja doktoritööd on valminud teiste tööde kõrval, tihti selleks ööde arvelt aega võttes. Silvi sõnul on Tiiu väga kohusetruu ja mõtleb alati teiste peale, meenutades, kuidas Tiiu kord terve öö aitas tal üht hiljaksjäänud projekti valmistada. Samuti on ta olnud oma kahele nooremale õele ja vennale igati toeks, kuna vanemad surid varakult (isa Arnold 1980, ema Ilve 1982) ja Tiiul oli juba ülikooli ajal suur vastutus oma pere ees.
Küsisin Tiiu käest, millist rolli on mänginud eestlus tema elus.
T.P.: Eestlus on olnud fundamentaalne osa sellest, kes ma olen.
Tegutsesin Montreali eestlaskonnas gaidina, lõpetasin cum laude eesti algkooli ning käisin mitu aastat gaidina Lättemäe laagris. Võtsin ka osa Kotkajärve 1972 maailmalaagrist.
Kui läksime perega 1974.a. Torontosse, süvenesin sealsesse eesti seltskonda — Gaidide lipkond Põhjala tütred, Kungla rahvatantsurühm; eesti keskkoolis olin lennus üks tipplõpetaja. Samal ajal õppisin klaverit ja sattusin Korp! Fidentiasse huvist Eesti muusika vastu 1978.a. Kuulun siiani Toronto koondisse. Abikaasa Alar kuulub Korp! Rotaliasse. Koos Alariga laulsime omal ajal Torontos Estonia Kooris.
1984.a. kujundasin College Pargi kunstinäituse ESTO ’84 jaoks Felix Koopi juhatuse all.
Viimased neli aastat oleme siin Quebec'is võtnud osa Lättemäe perekonnalaagrist. Varem oleme käinud Metsaülikoolis.
Mis Sind Montreali elu juures eriti võlub?
T.P.: Siin Montrealis on nn. ‘joie de vivre’, mis meile väga meeldib, eriti kultuuriliselt; mulle meeldib ka töötada prantuse miljöös. Meil on ka võimalus aeg-ajalt elada USAs oma maamajas, mis annab elule teistsugust perspektiivi. Meil on nn. ‘Country house’ Adirandackide mägedes Lake Placid'i lähedal, kus võtame vastu sugulasi ja sõpru.
Aga siin puudub noorte eestlus, millest on kahju. Meie poeg Juliusel on tegevust koos eestlaskonnaga vähe. Kuid viime teda tihti Torontosse, kus tal on 15 nõbu ja palju sugulasi. Ning Lättemäe laagris saab ta samuti eesti kultuuri tundma õppida ja sõprussidemeid luua.
Oled hiljuti kaitsnud doktorikraadi. Palun räägi natuke sellest tööst ja mida kavatsed edaspidi teha?
T.P.: Saavutasin 1999.a. McGill'i Ülikoolist kraadi Masters of Arts (Dean’s Honour List). Kirjutasin teemal ‘Gender, Design and Education: The Politics of Voice’. Minu juhendaja arvas, et teema on niivõrd suur, et saaksin ilusti teha ka doktoritöö...
Sain doktoraadi kätte 30. aprillil 2003 teemal 'An Investigation of Learning and Teaching Practices in an Interior Design Class: An Interpretive and Contextual Inquiry'. Edasi õppima innustaski mind just huvi sisedisaini õppimise ja õpetamise ning selle filosoofia teemade vastu.
Aastal 2000, kui olin juba alustanud doktoritööd, kutsuti mind õpetama Montreali Ülikooli uude Bachelor of Interior Design programmi, prantsuse keeles. Just nüüd sain teise lepingu kuni a.-ni 2006.
Olen selle tööga seoses hakanud tegema uurimistööd mitmel alal — huviorbiidis on just sisedisaini filosoofia ja metodoloogia küsimused jpm. Maikuus kutsuti mind oma doktoritööga Washingtoni konverentsile.
Tööreisid on viinud Sind mitmele poole maailmas. Reisid vist väga palju?
T.P.: Teen projekte klientidele mitmetes maades, aga alati ei pea selleks ise kohale sõitma — tänapäeval saab paljugi teha virtuaalselt, interneti abil.
Tööalane reisimine on peamiselt Põhja-Ameerikas, kuid uurimis- ja akadeemiline töö viib ka ülemeremaadesse. Septembrikuus olen kutsutud esinema konverentsile Helsingis. Lähiaastatel olen seotud ka õpilasvahetusprogrammiga Skandinaaviamaade koolidega.
Rahvusvahelisi tegemisi on veelgi, mis hõlmab mitmeid maid. Tunnen, et mul on ka võimalik viia uuel viisil kokku oma eesti kultuuripärand ja minu professionaalsed huvid, olles sisedisaini professor, praktik ja teadlane.
Kas oled käinud ka Eestis?
T.P.: Käisin Alariga ja Metsaülikooliga suvel 1987, olime seitse päeva. Oli väga huvitav aeg, külastasime Tallinna, Tartut ja Rakveret. Ema on mul Tartust ning isa Virumaalt, Rakvere vallast; käisime nende lapsepõlvemail.
Me kavatseme järgmise paari aasta jooksul taas Eestisse minna, et ka Julius oma päritolu tundma õpiks.
Nädala portree: Rahvusvahelise tuntusega sisedisainer, eestlanna Tiiu Põldma (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Loen mõnuga nädala portree lugusid! Ootan juba järgmist...
Arvamus
TRENDING
