Neid poisse, kes 1944. aasta suvel viimase mobilisatsiooniga noorimas aastakäigus sõjakeerisesse tõmmati, oli kenake hulk ja nende elusaatus on olnud kirev. Karm, kuid kirev. Ainult üks kolmandik neist jõudis samal sügisel läänemaailma ja pidi poolteist aastat hiljem pärast õppe- ja vangilaagrite vintsutusi algama võõral maal ja võõras ümbruses iseseisvat elu. See oli elukool, mis mõne murdis ja ülejäänud karastas. Ühest sellisest karastatud mehest on täna juttu.


Evald Kruuti ei ole mina iial teadlikult palgest palgesse näinud. Ebateadlikult küll, üsna kindlasti. 1944. aasta sügisel Kuramaal linnast linna loksudes, kumbki oma patarei koosseisus, ei tarvitsenud me teineteisele jalgu jääda. „Mimi Horni“ pardal Liibavist lahkudes suunaga Danzigisse oli teineteisele vilksamisi näkku vaatamine juba tõenäolisem. Egeri jaotuslaagris, Taanis, „kablutamisel“ Berliini alt, Uklei laagris — kes teab. Kõige kindlamalt puutusime kokku Zedelghemi vangilaagris, kus elasime ja lõdisesime kõrvuti barakkides. Tema baraki uksest käisin sageli sisse-välja, mul oli seal palju sõpru. Vabanedes läksime taas kumbki eri teed. Kui ta aastaid hiljem New Yorgist endale elukaaslase leidis, ei võinud me kumbki teada, et see oli mu kooliõde. Ja kui ma oleksingi teadnud, polnuks mul õigust vahele segada. Lennuväepoiste parool: mis ripakil, see ära! Evald kahmas Lilja ära ja nad on nüüdseks üle neljakümne aasta abieluõnne nautinud. Ja meist on saanud sõbrad.

Evaldi elutee algas Virumaal, Kohtla vallas, Valaste rannakülas. Isa haris põldu ja püüdis Soome lahel räimi. Kolm poega, kelledest Evald oli vanim, aitasid jõudumööda. Valaste algkool andis põhihariduse, Jõhvi Gümnaasiumis jõudis õpihimuline noormees käia vaid poolteist aastat, edasi läks juba nii nagu ta meil kõigil läks. Lühike flakiväljaõpe Paldiskis, sealt üle Läti piiri ja edasi nagu eelpool kirjeldatud. Jätkem sõjad ja vangilaagrid sinnapaika, nendega pole meil täna tegu. Varsti pärast vabanemist meelitas teadusjanu noormehe Borghorsti meestelaagrist minema. Melle, Stolzenau ja Lingeni eesti gümnaasiumid võtsid kordamööda poisi oma hõlma ja 1949. aastal ulatati viimatimainitud õppeasutuses talle küpsustunnistus. Sama aasta detsembris avasid talle uue kodumaana oma uksed Ameerika Ühendriigid.

Kuigi gümnaasiumis oli sakslannast õpetaja abiga hoolega uuritud saksa keelt ja kirjandust, ei pääsetud uuel mandril kohe uuesti teaduse ligi, vaid tuli Minnesota osariigis talusulasena leiba teenida. Kuid pererahvas juhtus olema saksa päritolu ja peres räägiti kolme keelt: igapäevaseks keeleks oli alam saksa keel, pühapäeval kirikusse minnes võeti kasutusele päris korralik Hochdeutsch ja riigikeelt läks muidugi vaja ametiasutustes ning naabritega suhtlemises. Igapäevase keelega tuli maadlemist — algul ei taibanud sellest midagi, hiljem hakkas ikka koitma. Kuid kaks ülejäänud keelt andsid edaspidiseks hea praktika. Liiatigi oli Evald sattunud usklikku perekonda, mis teda kui teoloogiliste huvidega noormeest pererahvale tugevasti lähendas.

Neli aastat hiljem lõpetas Evald Macalester Kolledzhi St. Paulis, Minnesotas keelte ja kirjanduse alal. Tema mitmekülgseid huvisid näitab asjaolu, et ta algas oma stuudiumi muusikas, viiuli erialal. Oli Saksamaa põgenikelaagreis toakaaslaste meelehärmiks küllalt viiulit kääksutanud, nüüd otsustas mängu korralikult selgeks õppida. Kuna aga puudus korralik ettevalmistus klaveris, mis oli vajalik, pidas targemaks ala vahetada. Kaks aastat õppis usuteadust, kus teda eriti paelusid Vana Testamendi stuudium ning heebrea ja kreeka keeled. Teaduslikku kraadi sel alal siiski ei taotlenud, vaid astus hoopis Minnesota ülikooli keeli, lingvistikat ja peamiselt bibliograafiat õppima, millistes ainetes omandaski magistrikraadi. Uuris muuseas anglo-saksi keelt ja veidi ka sumeri keelt. Ka muusikahuvi ei jäänud rahuldamata, õppis hiljem poja kõrvalt mõningal määral klaverit mängima.

Esimene professionaalne töökoht oli Midlandis, Michigani osariigis, Dow Corning firma juures. Anti nurk tohutusuures laboratooriumis kirjutuslauaga ja kästi luua teaduslik raamatukogu. Tundes end administratsiooni alal pisut nõrgana, palus end firmal saata New Yorki sellealalisse seminari. Firma tuli ta palvele vastu. Kui tugev administraator temast seal tehti, seda ei tea ma ütelda, kuid kasutu see aeg ei olnud. Just seal kohtas ta oma tulevast elukaaslast, kes töötas stuudios tekstiilkunstnikuna. See oli kaalukas fringe benefit, mida firma eelarves ei olnud ette nähtud.

1973 oli see murranguline aasta, mil pere koduks sai Mt. Pleasant, Michigan, kuhu on jäädud pidama tänaseni. Evaldile usaldati ülikoolilinnas linna maakonna raamatukogu direktori koht. Tuli võidelda suurte raskustega ja linnaisadega lahinguid pidada. Raamatukogu oli tibatilluke ja värske direktori hinnangu kohaselt noa-aegne. Tema meelest oli uut vaja, kuid linnavalitsus pidas olulisemaks politseid, tuletõrjet, kanalisatsiooni, tänavaid ja trotuaare. Kümme aastat tuli koputada elanike südametunnistusele, abiks ülikooli professorid, kooliõpetajad ja lastevanemad. Asutati isegi raamatukogu sõprade selts. Lõpuks olid linnaisad sunnitud panema küsimuse rahvahääletusele, mis otsustas asja direktori kasuks, kuigi napi häälteenamusega. Uus adekvaatne raamatukogu sai teoks ja avati suure pidulikkusega, kusjuures ka vastuhääletanud linnaisad ilmusid kohale jonnaka direktori kätt suruma.

Selles töökohas teenis Evald oma pensioni ausalt välja, kuid pensionipõlve pidada ei oska mees ikka muidu kui aina keele ja kirjanduse najal. Karjapoisi praktikast on teada, et „ega Mustik moodu jäta“ ja sama kehtib Evaldi puhul. Kuna leivateenimise mured on kaelast ära, saab hakata lõpuks korralikult oma tõeliste huvialadega tegelema. Kui elatakse ülikoolilinnas, on võimalik vanurina käia vabakuulajana tasuta loengutel. Ja väga vähese raha eest võib saada võimla õpilasliikmekaardi. Nüüd käib mees hoolega ujumas ja harjutab muskleid, kuigi kurdab, et kuberner Schwarzeneggerist jääbki vist natuke hädisemaks. Kuid toitub tervislikult, hoidub medikamentidest ega tunne muret, kes kõik temast järele jääva õlle ja viina hävitab.

Viimastel aastatel on kasvanud huvi prantsuse keele vastu. Sai kohalikus ülikoolis korraliku ettevalmistuse foneetikas ja käis isegi tiiru Pariisis ära, võttes viienädalase kiirkursuse sealses ülikoolis. Hiljem aga pettus, kuna kirjandust ja eriti luulet lugedes jõudis otsusele, et prantsuse kirjandus on üks suur ja lai platoo — seal puuduvad tipud nagu Shakespeare. Goethe, Tolstoi, Dante, Homeros ja Vergilius. Leidis, et oleks hoopis pidanud itaalia keelt õppima, nagu talle varem soovitatud. Ometi on ta prantsuse keeles lugenud Pasternaki „Dr. Zhivagot“ ja kõiki kolme Jaan Krossi teost, mis tõlgitud, ja keda ta nii poeedi kui romaanikirjanikuna väga hindab.

Mõne aasta eest ilmus Mt. Pleasanti ülikooli külalisprofessor Pekingist, kes asus amerloo’dele hiina keelt õpetama. See termin tähendab slängipruugis umbes sama mis gringo või jänki. Ja Evald muidugi avastas, et temale see tähtis keel veel lausa võõras. Kohe kursusele — ja õppis hoolega kaks semestrit. Nüüd kurdab, et kipub ununema. Päris kahju sõbrast. Olen siinsete lennuväepoiste hulgast talle tagajärjetult konversatsioonikaaslast otsinud. Ja mis seal salata — mulle endale on see kõik ka puhta hiina keel. Las loeb monoloogi ja tuuneb rõõmu, et meist kellestki tema korrigeerijat pole.

Oma kirjanduse- ja keelehuvi kohta ütleb Evald, et see kõik väljendub rohkem õppimises-lugemises, mitte kirjutamises. Oma jutu järgi on ta grafofoob, kuid on siiski ka sellisena jõudnud välja anda ühe ahtakese ingliskeelse luulekogu pealkirjaga „Arrival and Departure“. Selles leidub nii originaalseid luuletusi kui tõlkeid eesti, saksa, prantsuse ja vene keeltest. Nagu kuulda, on eestikeelne luulekogu käsikirjas. Millega see mees meid veel üllatab, seda näitab tulevik, loodetavasti lähitulevik.

Eestlased Kanadas

TRENDING