Alljärgnev on 22. novembril ajalehes Virumaa Teataja ilmunud Inna Grünfeldti pisut kärbitud intervjuu 3. novembril Sisekaitseakadeemia rektori kohale asunud Peeter Järvelaidiga.

Virumaa juurtega juuraprofessor ja õigusloolane, Eesti ühe populaarsema kõrgkooli (2003. a esitati ühele õppekohale kõikide erialade lõikes 13,6 sooviavaldust), Sisekaitseakadeemia rektor Peeter Järvelaid näeb uues ametis avaraid perspektiive, tahab kirjutada novelle puudest ja näha noorte säravaid silmi.

Mis seob teid Virumaaga?

Väike-Maarja kandis Naisteväljal elas minu isa tädi. Meie pere — Jervmannid — on 15—17 põlve elanud selles talus. Minu vanavanaisa oli vallavanem. Ta eraldas oma 35 hektarist tasuta kaks maatükki: koolile ja vaestemajale. Kooli talu on praegu keset meie koplit.

Oleme abikaasaga mõelnud, et kui ma Naistevälja korda saan, seame elu nii, et ühe osa ajast elame seal. Kui ma suudaksin selle koha päästa, oleks seal mu kodu.

Naistevälja on müstiline koht. Tahan kunagi uurida selle paiga ajalugu ja inimeste lugusid. Tahaks teada, millal Naisteväljal esimest korda künti. Tahaks teha uurimistulemustest seminare.

Milline on Naisteväljal seis praegu?

Kurb. Katus kukkus sisse. Püüan aida teha elamiskõlblikuks. Kui palju meile kahele ikka vaja on. Katuse alla teeksime toad, kuhu mahuksid lapsed, kui meile külla tulevad.

Katusele kukkus peale vanaisa kirstupuu. Kõik surid nii, et kirstulaudu polnud vaja. Vanaisa jäi Siberisse. See lugu on nagu ilukirjandus.

Äkki neist saabki ilukirjandus?

Päevad kuluvad ikka rektoriameti peale, aga ehk öösiti... Kui tuleb niisugune raamat, kirjutan viis novelli puudest: vanaisa kirstupuu, vanavanaema õunapuu, vanaema õunapuu Võrumaal, vanaema kuusk, vanaema pärn. Puud minu elus.

Minu istutatud puud on osutunud teiste maal olevaks. Lastele kasvama pandud õunapuud kasvavad sugulase aias. Tahan istutada puid Naisteväljale, vanavanaema jändriku õunapuu juurde.

Kas samm Akadeemia Nord õigusteaduskonna dekaanist Sisekaitseakadeemia rektoriks on Tartu Ülikoolist alanud akadeemilise karjääri loogiline jätk või hoopis väljakutse?

Kui läksin 1976. a. Tartusse ülikooli, kaalusin mitme teaduskonna vahel — spordiarst, ajalugu, juura — ja otsustasin juura kasuks. 1992 sain professoriks.

1997 läksin Tallinna justiitsministeeriumi nõunikuks. Sealt sain kogemuse, mida akadeemilisest karjäärist poleks saanud — näha asju riigi tasandilt, vastata küsimusele, kas Eesti riik peaks tegema seda või teist.

Pärast elasin kaks aastat Saksamaal akadeemilises keskkonnas tõeliselt vabana töötades. See oli mõtete küpsemise aeg.

Akadeemia Nord õigusteaduskonna dekaani mängumaa tundus kitsas. Olin hakanud mõtlema, et 45-aastaselt on ülim aeg veel edasi minna. Nii et selles mõttes väljakutse.

Kui Sisekaitseakadeemia konkursi välja kuulutas, mõtlesin, et mul peab olema lisaks visioonile aega seda realiseerida.

Muuseas, kui Sisekaitseakadeemia a. 1992. loodi, alustasin siin esimesel õppetööpäeval loenguid. Nii et esimene lend lõpetajaid on kõik minu loengus käinud. Mul olid meeles nende kadettide silmad. Mõtlesin, et võib-olla suudan nende jaoks midagi vajalikku teha.

Milline mulje on esimesest töönädalast?

Näen väga palju positiivset. Olen kohanud suurt koostöövalmidust. Minu märksõna ongi koostöö — ametkondadega, kolledzhitega. Akadeemia on väga hea arengupotentsiaaliga.

Kuidas selgitaksite võhikule, mis on Sisekaitseakadeemia mõte?

Sisekaitseakadeemia annab rakenduskõrgharidusega ametnikud Eesti politseile, päästeteenistusele, samuti tolli-, maksu-, korrektsiooni ehk vanglateenistuse valdkonnas, halduses kui tugistruktuuris. Need on väga olulised valdkonnad Eesti riigis.

Missugune on mehiseid ameteid õpetavas akadeemias mees- ja naistudengite suhtarv?

Suhteliselt pooleks, kuigi erialati on see mõistagi erinev. Päästeteenistuses on rohkem mehi, halduses naisi. Õppejõudude seas on suhe samasugune.

Kuidas naisele sobib mundri kandmine?

Naisi on erinevaid. Mundrit hakkavad kandma naised, kes tahavad ja julgevad sellist tööd teha. Kui sobib amet, sobib ka munder. Kuigi mehed on rüütellikud, on mõneski ametis oht igal juhul olemas.

Milline on Sisekaitseakadeemia rektori suhe relvadesse?

Minu isa oli sõjaväelane. Minu vanaisa kandis Saksa mundrit ja suri Vene vangilaagris. Minu onu kandis Eesti Vabariigi mundrit, saadeti Siberisse, tuli punaväega tagasi ja hukkus Kuramaal. Minu isa õppis agronoomiks, võeti sõjaväkke ja sai ohvitseriks. Ma tean, kuidas munder lõhnab.

Olin umbes nelja-aastane. Isa tuli lõunale, Makarovi püstol kabuuris. Norisin relva enda kätte. Isa algul ei andnud. Siis lükkas supikausi kõrvale, pani püstoli lauale ja ütles: „Vaata, poeg, relv on ohtlik.“ Siis seletas, et alati tuleb kuulid välja võtta. Võttis. „Nüüd vaatab mees, et kuuli pole rauas.“ Tegi kontroll-lasu lakke. Siis andis relva minu kätte. Mina kohe vehkima. Tema ütles: „Poiss, nüüd lähed nurka, ja kui tahad sihtida, sihid nurka. Inimest sa ei sihi.“ Mäletan seda tänase päevani.

Isa ütles, et kui sa relva võtad, siis pead teadma, et tegelikult oled valmis kedagi tapma. Ei ole nii, et saad lihtsalt relvaloa. Sa vastutad selle relva eest. Pead kogu aeg mõtlema, kas suudan seda vastutust kanda, et see ei satu laste või võõra kätte. Pead kõigepealt endale selgeks tegema, kas sul on seda vaja. Kas oled valmis inimest, kes sind ründab, tapma. Tavaliselt mõeldakse, et kaitsen ennast. Ei saa kaitsta. Pead tulistama.

See on filosoofiline küsimus. Ma olen leidnud, et minu elustiil ja võimalused on sellised, et mul pole motiivi, miks peaksin ennast relvaga kaitsma.

Teine asi on see, et ülikoolis käisin igal teisipäeval sõjalises õppes, marssisin ja tulistasin. Oskan lasta. Tegin läbi sõjaväelaagri, sain ohvitseriks. Relvaga ümber käimise kultuur oli kõrge. Ja seda tuleb õpetada.

Kuulute kaheksasse erialasesse rahvusvahelisse organisatsiooni, lisaks palju ühiskondlikku tegevust, teaduslikud uurimused, artiklid, õppejõutöö. Kas jääb aega ka enda ja pere jaoks?

Mul on väga hea pere. Pere on võimaldanud olla mul pikkades välislähetustes, kus võisin lugeda, uurida, mõtelda. See on andnud teise pildi maailmast, kui oleks iga päev sama rada käies. Oskan seda hinnata ja olen perele tänulik. Mu naine on teadlane ja ta võiks küsida, miks hoopis tema ei võiks ennast rohkem realiseerida.

Rahvusvahelised organisatsioonid on kohustuslikud, sest need on kokkusaamise ja infovahetuse kohad. See on professionaalselt absoluutselt vajalik. See tagab kontaktid, nime, koostööettepanekud. See on akadeemilises elus oluline.

Rektorina saan akadeemia heaks teha asju, mida selliste akadeemiliste suheteta inimene ei saaks. Mul on nii palju erinevates riikides kolleege, et suudan akadeemiasse tuua uusi ideid. Ise pean õppima akadeemia praktilist osa.

Peeter Järvelaid on sündinud 1957. a. ning lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna ja aspirantuuri.

2002. aastast on Järvelaid Hageni Kaugõppeülikooli konsultant-professor Eestis; ta on töötanud ka justiitsministeeriumi nõunikuna; Tartu Ülikoolis Eesti õiguse ajaloo korralise professorina; TÜ eraõiguse instituudi Eesti õiguse ajaloo õppetooli juhatajana ja erinevatel ametikohtadel õigusteaduskonnas.

Prof. Järvelaid on end erialaselt täiendanud Saksamaa, Austria, Soome ja Rootsi ülikoolides, kuulub mitmetesse organisatsioonidesse.
Peeter Järvelaid on abielus ja kolme lapse isa.

Märkmed: