Tõnu Vainküla on noor mees, 33 aastat vana, kes tegi korda Ruhnu sajanditevanuse puukiriku ja ennistas Kadrioru presidendilossi vanad uksed. Poisikesena vanade autode järele hull olnud Tõnu sattus aastaid tagasi hoopis vana mööbli keskele. Ja on sinna ka jäänud.

TM Töötuba Tallinnas kunagises tööstuskvartalis Taksopargi ja Paldiski maantee vahel ei ole kerge leida. Vähemasti esimesel korral mitte. Kunagistes nõukogudeaegsetes tootmishoonetes on pisikesi töötube, garaazhe, autopesulaid ja tont-teab-mida kümnete kaupa. Tõnu ise naerab selle peale: kes tema töötoa lõpuks üles leiab, enam teed ei unusta. Sest enamasti ei piirdu ükski kunde ühe korra käimisega — kes kord hinge vanadele asjadele andnud, põeb tõbe tõenäoliselt surmatunnini. Et jälle üht või teist vaja kõpitseda lasta. Või ehk on Tõnul kusagilt jälle mõni põnev eelmise sajandi mööblitükk leitud, mille huvilisele nõus mõõduka tasu eest loovutama.

Kuidas sa üldse vana mööbli juurde jõudsid? Tänapäeva Eestis on tavaline, et restauraatorid on ikka vähemalt viiekümnesed ja vanemad?

"Ma arvan, et midagi on geenidest. Vanaisa oli sama ala mees. Aga tegelikult suunas mind sellele alale üks inimene ülikooli ajal. Õppisin Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis poiste käsitööõpetust. Ja ühel aastal oli meil restaureerimise projekt. Terve aasta vedas õppejõud meid mööda restaureerimistöökodasid. Ja siis, kui kevad kätte jõudis, tegi kolmele poisile ettepaneku: hakkaks õige selle alaga tegelema. Mina olin üks neist. Kohe anti ka konkreetne töö. No mis siis enam — nokitsemine oli mulle ju kogu aeg meeldinud."

Ma tean, et nooruses oli see nokitsemine sul rohkem autodega seotud...

"Nojah, aga tänapäeva Eesti Vabariigis on nagu on. Maa on väike ja autode ümberehitamisega ehk duunimisega kaugele ei jõua. Aga tõsi ta on, et kui kunagi olid mingid vanade autode näitused või väljasõidud, olin mina esimene."

Ma tean sedagi, et keskkooli ajal olid sa kõva sportlane.

"Õige ta on. Andrus Veerpalu, kes praegu maailmameistrivõistlustel medaleid jahib, temagagi suusatasime koos. Ja koos Elmo Kassiniga, kes praeguseks vist juba taandunud on. Peale keskkooli anti mulle isegi kõva soovitus minna kehakultuuri õppima. Aga tahtjaid sinna oli nii palju, et loobusin ja leidsingi tööõpetuse."

Õpetajat sinust siis ei saanudki?

"Kohustuslikus korras olin natuke. Aga nüüd ma olen siin õpetaja. Just eelmisel aastal oli mul praktikant Tallinna ehituskoolist, mis peale puuseppade, elektrikute ja ehitajate koolitab ka puidurestauraatoreid. Sel aastal tuleb üks praktikant tõenäoliselt Soomest Vammala kunstikallakuga ametikoolist."

Nüüd on sul oma firma?

"Jah, kahepeale. Minu pool teeb puutööd ja teine pool sadulsepatöid. Jagame ruume ja tööriistu. Esimene töö läks meilt välja sügisel 2001. See oli üks vahva tool, kahju, et sellest pilti pole. Aga parem lugu juhtus mõni aeg peale seda ühe mõisa toolidega. Toodi teha paarisarv toole, kokku oli neid ikka kümnetes. Hakkame tegema, vahepeal loen üle, üks puudu. Selgus, et asjade sissetoomise ajal oli keegi ühe, selle kõige paremas korras, ära varastanud. Ei jäänudki muud üle, kui koopia teha. Pärast omanik ei saanudki aru, milline see järgitehtud tool on. Kuigi ütlesime talle, et üks läks kaduma."

Ükski asjatundja ei ole hea asjatundja igavesti. See tähendab, et tuleb ennast kogu aeg täiendada. Kuidas selle asjaga tänapäeva Eestis on?

"Raamatuid on virnas igal pool. Elu õpetab küll ka ise. Tsunftijäneses oldud neli aastat andsid ka muidugi väga palju, tõeline kool."

Vana kola on kogu aeg olnud igal pool. Eestis on vanast mööblist ilmselt säilinud rohkem kui näiteks mujal Euroopas. Põhjuseks kindlasti nõukogudeaegne suhtumine. Kuigi on ka erandeid: mina ise ostsin teadlikult esimese vana asja aastal 1974, kui olin vaid 13-aastane... Kes on need, kes oma vana mööbli sinu juurde toovad? Samasugused lapsest saadik hullud, uusrikkad, kes vanavara väärtusest teadlikud, juhuslikud pärijad?

"Nii ja naa. Kuigi teadlikke kodanikke on rohkem. Selliseid vendi, kes juhuslikult kusagilt antiigipoest midagi kaasa haaranud on, neid on vähe. "

Aga kus on ikkagi teadlik suhtumine põhimõtteliselt. Et kui praegu lähen poodi, ostan mööblitüki, ja 10 aasta pärast on sellest järel vaid risu. Ei mingit ajaloolist väärtust ega midagi. Kui just pole mõne tippdisaineri looming.

"Vanad asjad on tegelikult kunstiteosed igaüks. Kahte ühesugust asja ei leia. Midagi muud, kui praegu näiteks selle uus-vana stiili all välja pakutakse. Et näeb välja nagu vana, aga tehtud on viis aastat tagasi."
Kuidas sa sellisesse, nn uus-vanasse mööblisse suhtud?

"Eks see ole mööbel ka. Aga mitte vana. Natuke seda vuntsida ju võib, aga restaureerijate töövõtete ja materjalidega pole seal küll midagi teha. Meil on kõik naturaalne, lähtume ajast, mil mööblitükk on tehtud: linaõlivärvid jne."

Tuleb sulle äkki meelde üks kõige vanem asi, mis su käest läbi on käinud?

"No seesama tool, mille peal sa istud. Umbes 150 aastat vana. Ja üks tammepuust baroki ajastu sekretärkummut, 17. sajandi lõpust. See oli võimatutes tingimustes olnud, säilis ainult tänu sellele, et oli tammest."

Ja siis jõuame selle kõige huvitavamani. Sinu firma ennistatud on vana Ruhnu saare puukirik. Ja osa Kadrioru presidendilossi ustest. See on juba midagi?

"Ega ma pole sellest eriti rääkinud. Ruhnu projekt oli selline tule-nüüd-ja-tee asi. Kõhklesime, aga saime hakkama. Ja kui eelmisel suvel Ruhnust tulime, ootas presidendilossi uste pakkumine ees. Ei jäänud muud üle, kui teistega võrdselt (restaureerijaid oli mitu) töö ära teha."

Märkmed: