Riinat teab küllap enamus siinseid Toronto eestlasi. Nii nooremad kui vanemad. Kas siis seoses tema luule- või ajakirjandusliku tegevusega, Metsaülikooliga, gaidlusega või lihtsalt seetõttu, et teda justkui jätkuks kõikjale.
Riina loeb erinevas eas publikule kõlaval häälel ja häbenemata oma luuletusi, kus ta ütleb kõike otse ega keeruta ega ilutse. Ilutsemine polegi talle omane. Ei seesmiselt ega väliselt — ka make up kindlasti moonutaks ta loomulikku palet. Ta on naturaalne ja võiks öelda isegi, et mingil määral looduslaps. Eestis kasutatakse terminit „boheemlane“, mis minu meelest sobiks Riinat ülimalt hästi iseloomustama. Just selle kõige positiivsemas tähenduses.
Riina, kes sai hiljuti 33 (ma arvan, et ta oma vanust ei põe ja annab mulle selle numbri mainimise andeks), pole kaugeltki lapselik ega lapsemeelne, aga oma siiruse ja vahetuse ning noorusliku stiili poolest võiks teda vabalt teismeliseks pidada. Elutarkuse poolest jälle kuldsesse ikka jõudnuks — Riinat on nimelt paljuski mõjutanud tema vanavanemad Ellen ja Heino Jõe, Torontos väga tuntud eestlased, kes on mõlemad tänaseks lahkunud. Nendega palju aega veetes sai Riina hulga oma tänastest tõekspidamistest ja väärtushinnanguist. Kindlasti armastuse gaidluse skautluse vastu ja muidugi eestluse, mis pole mingi osa temast, vaid kogu tema olemus. Naljakas olekski öelda, et siin sündinud inimese kohta on Riinal üllatavalt hea eesti keel nii kõnes kui kirjas. Sest see on nii loomulik. Ta on eestlane kogu oma hingelt ning eesti keele perfektne valdamine pole tema jaoks mingiks lisaväärtuseks, vaid elementaarsuseks. Pole veel kuulnud, et ta oma kõnesse ingliskeelseid väljendeid pilluks nagu enamus nii nooremaid kui vanemaid eestlasi siin teeb, rääkimata kodueestlastest, kus see viimasel kümnendil justkui moeasjaks saanud. Igale ingliskeelsele sõnale leiab Riina vaste, ja kui ei leia, siis lihtsalt leiutab selle.
Riina kaks suurt armastust on metsa-tüvelised: need on „Metsavaht“ ja Metsaülikool. Neist esimene tema kaks aastat tagasi Eestis ilmunud luulekogu, kuhu koondatud enamasti Eestis loodud luuletused — nimelt ta siin ei luuletagi, kuna keskkond olevat lihtsalt teistsugune ja inspiratsioon lihtsalt ei tule peale. Luulekogu võrdleb Riina justkui lapsukesega, kellega on palju hoolt ja vaeva olnud — muidugi eeskätt armastust — ning see ei lõpe sugugi kogu ilmutamisega. Riina oskab end reklaamida — kadestamisväärne oskus, mida paljud ei julge teha. Luuletanud n.-ö. sahtlisse kas siis varases nooruses või hiljemgi on kindlasti paljud, ent sellega väljatulemiseks puudub enamasti julgus. Kartus haiget saada, mis võtaks ehk edasise loominguisu. Riina seda ei karda. Nagu öeldud, ei pööra ta tähelepanu teiste arvamusele, kuigi peab ütlema, et samas on ta väga teistega arvestav, respekteeriv ja tolerantne inimene, kellele on omane suur delikaatsustunne.
Metsaülikooliga Kotkajärvel on Riina olnud seotud oma perekonna kaudu juba varasest noorusest ja võtnud sellega tegelemise nüüdki omale südameasjaks: see pole tema jaoks vaid üks tore ja vaimne suvine nädal, vaid aastaringne tegevus, mil ta propageerib seda oma vanade ja uute tuttavate seas ning näeb vaeva, et sinna häid lektoreid kutsuda. Riina jaoks pole võõras astuda ligi tema jaoks huvitavale inimesele, teha tutvust ja kutsuda Metsaülikooli. Nii on paljud ka tulnud ja just personaalne lähenemine ehk isiklikud kontaktid on need, mis sinna rahvast viivad. Kotkajärvet, kus asub ka Riina perekonna maakodu, armastab ta väga, käib seal vahel ihuüksi talvelgi nautimas rahu ja vaikust ning oma mõtetega omaetteolekut, mida alati linnas teha ei saa.
Tundub, et Riina on alati justkui kuhugile minemas. Suur seljakott — tema väikese kasvu kohta tundub see eriti suur — kus „pool elamist“ sees, seljas (kindlasti leidub seal paar „Metsavahti“ ja materjale Metsaülikooli kohta), paistab ta justkui pidevalt olema valmis kuskile rändama. Enamasti ikka Eestisse, kuhu ta süda väga igatseb. Elanud seal neli aastat (1995—1999), tuli ta niisiis pea kolm aastat tagasi Torontosse plaaniga sinna tagasi minna, millised plaanid on siiamaani jõus, aga nüüd ootab taas Metsaülikool ja veel ei saa. Aga kindlasti ta läheb. Kui mitte n.-ö. päriseks (mida see „päriseks“ tänapäeval üldse tähendabki, kui elame informatsiooniajastul, maailm on nii avatud ja polegi justkui tähtsust, kus sa parajasti füüsilises mõttes paikned), siis mõneks ajaks kindlasti. Seal ta luuletab ja küllap leiab ka meelepärase töö, mis pole siin kahjuks õnnestunud.
Riina, kes on õppinud Ottawas Carletoni Ülikoolis kunstiajalugu, töötas Eestis elades mõnd aega hoopis teisel alal, nimelt Eesti Õigustõlke Keskuses, mis tema oma sõnul polnud aga sugugi töö tema jaoks. Tõepoolest, raske on ette kujutada Riinat kella üheksast viieni kontoris, ranges kostüümis ja korralikult kontorilaua taga istumas (ta eelistab hoopis põrandal istuda), samas kui väljaspool kontorit on nii palju, mida ta hing vajab ja ihkab: kunst, kultuur ja looming. Hiljem töötaski Riina Eestis vabakutselisena, tõlkides kunstnikele vajalikke materjale ning avaldas end aeg-ajalt ajakirjanduses. Aga luuletama hakkas ta hoopis kunagi Toronto Mt. Pleasant'i surnuaias töötades — piirkonnas, kuhu on maetud palju eestlasi — haudu korrastades ja mitte sugugi üksindustundest, vaid hoopis suurest inspiratsioonist, mida see paik talle pakkus.
Kui Riina oli tagasi Torontos, kaotas ta vanaema nägemise ja otse loomuliku sammuna tundis Riina, et tema kohus on nüüd Memme hooldama asuda. Anda pisutki tagasi seda, mida ta on aastakümnete jooksul temalt saanud. Ta kolis vanavanemate majja Humber'i orus ning veetis päevad ja ööd vanaema Elleniga, kellele luges ajalehti ja oma luuletusi. Memm oli suur poliitikahuviline, Riina aga mitte, kuid nad kaks leidsid suurepäraselt ühise keele, nagu see oli alati olnud, ning Memme moodsad maailmavaated lubasid Riinal end tema jaoks palju avada. Läbi said arutatud kõikvõimalikud teemad, kaasa arvatud isiklikumadki seigad, mida võib-olla ehk vaid sõbrannaga räägitakse, kui sedagi. Ja nagu Riina tunnistas, oli Memm ta parim sõber.
Memm lahkus eelmisel sügisel. Tema ärasaatmisel ühes Bloor West Village'is asuvas matusemajas lugesid Riina ja ta pereliikmed luuletusi. Neid, mida Memm oli väga armastanud. Ning koos tema jaoks nii olulise inimese lahkumisega tundis Riina, justkui lõppenuks ka tema enese lapsepõlv.
Riina, kelle jaoks on võõrad materiaalsed väärtused, ei kurda iialgi, et pole raha või seda ega teist. Ta rõõmustab, et on müünud oma luulekogu nii ja nii palju eksemplare, kuid mitte seetõttu, et see toob natuke raha sisse. Rahaga on tal kindlasti väga abstraktne suhe ning ta ei tunne muret, kui seda parajasti ei ole. Sest ta ei oleks tema ise, kui see valdkond talle ühtäkki huvi pakkuma hakkaks.
Ma arvan, et Riina on õnnelik. Et ta on just see, kes ta tahab, ja et ta saab tegelda just sellega, mis teda huvitab ja mida ta kalliks peab. Miks peaks ta mõtlema teatud raamide kohaselt, et selles vanuses oleks tarvis omada kindlat ametit, korralikku sissetulekut ja peret — kui temast Eesti ajakirjanduses kirjutataks, oleks see arvatavasti üks küsimus, millega ajakirjanik teda kiusaks. Et bioloogiline kell ja nii edasi. Riina kell (arvan, et käel ta seda igatahes ei kanna) on just sealmaal, kus ta isegi, ja tiksub või siis heliseb koos temaga. Sest ta on lihtsalt nii toredalt loomulik inimene, ja nagu teda on iseloomustatud — lausa harukordne nähtus.
