Sageli mõtleme, et teame inimestest üsna palju — näiteks neist, kes on meie siinses eesti ühiskonnas tuntud ja igati lugupeetud, aktiivsed ja tublid, keda kohtame tihti esinemas erinevatel üritustel ja kelle pilti näeb aeg-ajalt lehes. Aga kui palju me tegelikult neist teame? Kindlasti tunnevad pea kõik siinsed eestlased Rosemarie Lindau'd tänu tema kaunile lauluhäälele eestlaskonna üritustel, tema tööd mitme koori juhina, kuid kui paljud teavad, et teda oleks võinud oodata suurepärane karjäär Broadway lavadel, olles selle poole igati teel, aga ühel hetkel otsustas pöörduda tagasi Torontosse ja valis omale uue, üsna vastupidise ala, mis talle väga südamelähedane: vanuritega tegelemine ja neile tegevuse pakkumine, mida ta igapäevaselt Ehatares teeb.

Rosemarie Lindau on õppinud Toronto Kuninglikus Konservatooriumis ning Toronto Ülikooli muusikateaduskonnas, lisaks laulule ka koori- ja orkestrijuhtimist. Seda viimast õppis ta seetõttu, et oli sunnitud üle võtma Peetri kiriku noortekoori Lootus juhtimise, kuna selle eelmine juht kolis mujale elama.

Rosemarie valis oma alaks muusikateatri, kuna leidis, et ooper on liiga vanamoodne — vähemalt siis. Tants oli talle aga alati meeldinud ning nii tegi ta teoks ka oma ammuse unistuse minna New Yorki, kus ta mitme aasta jooksul õppis edasi laulmist ühe väga hea õpetaja juures ning tegi samal ajal ka teatritööd — päeval lasteteatriga, õhtul aga avangard-stiilis, kuna moodne stiil oli talle alati meeldinud. Ühel hetkel avastas ta, et teater polnud see, mida ta teha tahtis, vaid siiski laul; ta õppis ka basskitarri mängima, mis talle väga meeldis ja ta kuulus ka ühte bändi. Seal ta hakkas tegelema kabaree stiiliga, bändis oli häid näitlejaid, esinemisi oli rohkesti ja neil läks päris hästi.

Siis tuli aga muudatus — Rosemarie Torontos elav isa haigestus ja ta otsus oli siia tagasi tulla, kuna perekond oli tähtsam kui karjäär. Siis ta abiellus ja enam ei tulnudki mõttesse minna New Yorki tagasi. Koos ammuse tuttava, leeriõe Tiina Kiigega — keda Rosemarie nimetab esmaklassiliseks muusikuks — tekkis mõte hakata koos esinema, seda tehti algul tänavail ja Harbourfront'is, restoranides jm. ja neil läks nii hästi, et tuli teisi esinemisi ära ütelda. Peamiselt esitati prantsuse laule. See oli umbes 15 aastat tagasi. Siis aga jäi Rosemarie lapseootele, kolis perega linnast ära ning kui laps sündis, tegi otsuse, et enam õhtuti esinemas käia ei jõua. Aga kui poeg oli umbes aastane, leidis, et ei saa ilma muusikata elada.

Tuli uusi pakkumisi, koguni kahe koori juhtimiseks: üks neist Peetri kiriku Cantate Domino ja teine Toronto Eesti Segakoor, mis umbes viis aastat tagasi oma tegevuse lõpetas. Samal ajal õpetas ta koolis lapsi. Ning tegeles veel ühe projektiga, nimelt Eesti rahvamuusika, millesse olid haaratud ka tema õed-vennad.

1994.a. käisid nad selle projektiga Eestis ringreisil — kõik Lindaude õed, üks vend ja veel kolm muusikut. Esineti Pärnus, Saaremaal (Rosemarie mõlemad vanemad on pärit Saaremaalt: isa Lümandast ja ema Leisist) jm., ööbiti telkides ja neid võeti väga hästi vastu — selliseid peresid pole just palju, kus nii palju andekaid muusikuid, kes kõik koos esinevad.

Koos esinetud oli juba ammu enne Rosemarie soolokarjääri algust, lapsepõlvest alates: koos õdede Reeda ja Elleniga esineti nii koolis kui eesti ühiskonna üritustel. Vahel tehakse seda nüüdki. Samuti Tiina Kiigega, kellega koos plaanitakse ehk jällegi rohkem üles astuma hakata, kuna Rosemarie poeg on juba 14-aastane ja seetõttu iseseisvam.

Ka teatrist pole Rosemarie päris eemale jäänud: ta on esinenud suveteatris ja nüüd, olles kolinud Orangeville'i lähedalt tagasi Torontosse, on taas lihtsam esinemisi korraldada. Muusikaga tuleb pidevalt tegeleda, leiab ta, sest kui jätad pikema pausi vahele, on raske taas alustada.

Praegu tegeleb ta Ööbiku kooriga — selle koori juht Charles Kipper otsustas dirigenditöös mõneks ajaks pausi teha ning juhtimise võtsid üle Rosemarie Lindau ja Asta Ballstadt.

Vahepeal aga tekkis Rosemariel üks hoopiski teine mõte: nimelt läks ta tagasi ülikooli õppima gerontoloogiat. See otsus sündis, kui ta ema ja vanaema olid mõlemad haiged ja tema meelest jättis mõnikord soovida, kuidas meditsiinipersonal vanadega käitus. Tekkis mõte, et peab ise midagi teisiti tegema. Õppimise ajal viis aastat tagasi tegi ta Ehatares praktikat ja seal pakuti talle edasist tööd. Ja nii töötabki ta seal tegevusjuhina esmaspäevast reedeni.

Roosi, nagu Rosemaried eestipäraselt kutsutakse, sõnul on muusikateraapia vanurite jaoks väga hea, eriti, kellel on Alzheimeri haigus. Nad mäletavad hästi vanu eesti laule, mille kuulamine-laulmine toob tagasi vanad mälestused. Nii puhke- kui põetuskodus toimuvad ka ühislaulmised; kuna Ehataresse on tulnud elama mitmeid endisi naiskoori liikmeid, kel laulusoov alles, moodustati koor Ehatähed, kus käib lauljaid ka Eesti Kodust.

Paljutõotav muusikukarjäär New Yorgis ja praegune töö Ehatares on kahtlemata erinevad nagu öö ja päev. Rosemarie ütleb, et praegune töö on tema jaoks väga meeldiv, talle on alati vanad inimesed meeldinud, kuna ta on oma vanavanematega väga lähedane olnud. Ehatare elanike käest on ta enda sõnul palju õppinud, tänu neile ka ise palju arenenud, kuna nad on elanud niivõrd huvitavat elu, mis täis elutarkusi. See generatsioon, kes seal oma vanaduspäevi veedab, on väga palju läbi elanud ning kõvasti tööd teinud, siinse eesti ühiskonna rajanud ning igati ära teeninud, et neile nüüd parimat elu ning meeldivat ajaviidet pakkuda.

Mõistagi on see töö ka ülimalt emotsionaalne, sealsed inimesed saavad töötajaile lähedaseks ning nende paratamatu elust lahkumine on valus. Rosemarie jaoks on aga väga innustav paljude vanurite eluterve mõtlemine ja huumorimeel: nad on rõõmsad, et päev on ees, isegi siis, kui kannatavad ise valude või haiguste käes. See on elu õppetund, mille eest ta on väga tänulik, aidates üle saada ka omaenda raskustest.

Praegu on Rosemarie puhkusel Eestis. Tema poja Rolandi jaoks on see esimene Eesti reis, mida ta on väga oodanud.

Arvamus

TRENDING