Kohtusime kunstnik Rutt Tulvinguga tema kodus Torontos ühel külmal jaanuaripäeval, kui ta oli just mõned nädalad tagasi saabunud Eestist, kus ta veetis seekord jõulud, ning mõtted olid juba järgmise Eesti reisi juures — pr. Tulving nimelt külastab kodumaad umbes kuus korda aastas ja mitte lihtsalt niisama, vaid missiooniga, milleks on Narva külastamine ja sealsetele venelastele eesti keele õpetamine. Märtsis saabki teoks tema arvult 57. Eesti reis, millega ta hoiab enda käes ilmselt siinsete eestlaste rekordit kodumaa külastamise osas.
See missioon on haaranud viimased kümme aastat tema elust ja toonud palju rõõmu ja rahuldust. Kuigi, nii siin- kui teispool ookeani on eestlased tihti temalt küsinud, miks ta seda teeb — kas seob teda selle paigaga päritolu või hoopis kunstitöö? Rutt Tulving on sel teemal koguni ettekandeid pidanud, selgitamaks selle ajaloolise Eesti linna saatust ja tänapäevaseid olusid, kus eestlasi vaid 3%.
Päritolu poolest pole pr. Tulvingul Narvaga palju pistmist (kuigi sealt on pärit ta väga kauged esivanemad) — ta on sündinud Tartus, hiljem elanud Tallinnas ning lahkus 13aastaselt koos emaga Eestist algul Saksamaale, kus lõpetas Geislingeni Gümnaasiumi, ja hiljem siirdus 1951.a. Kanadasse. Siin lõpetas ta kunstikooli Ontario College of Art, täiendas end Californias ja Pariisis ning on hiljem õpetanud kunstikõrgkoolides ja stuudiotes. Ta on Torontos edukalt tegutseva Open Studio asutajaliige (1969), valitud Kanada Kuningliku Akadeemia liikmeks (1977), on olnud Ontario Kunstnike Ühenduse esimees (1983-84), mitmel pool külaliskunstnikuks; praegu on ta 'artist in residence' Washingtoni Ülikoolis St. Louis’es. Ta on korraldanud mitmeid näitusi paljudes maailma paikades ja tema töid leidub hulgaliselt muuseumides ja erakogudes.
Nagu ta ütleb, on kõik sealsed eestlased suured sangarid, kuna nad on aastakümneid püüdnud võidelda venemeelsuse vastu; nad on olnud ka väga ettevõtlikud inimesed, töötades paljude ettevõtete juhtivatel kohtadel. Eestikeelne on Narva Linnavalitsus, kõik sealsed istungid peetakse eesti keeles; ka valimistel hääletavad kohalikud venelased eestlaste poolt. Üldiselt aga pole Narvas eesti keele oskusega sugugi head lood ja nendel, kes on ka selle õppimisest huvitatud, pole seda sageli võimalik teha ega ka võimalust tavaelus praktiseerida. Just seda olukorda on Rutt Tulving kõigi nende aastate jooksul üritanud muuta ja kuigi ta on andnud endale aru, et tema tegevus on vaid piisake meres, on ta püüdnud aidata venelastel eesti keelt õppida, samuti tutvustada neile eesti ja maailmakultuuri ning jagada osagi sellest vaimsest rikkusest, mis ta oma elukogemustega on saavutanud.
Ta oli algul ka igati teadlik sellest, et Eestis polnud eestlaste ja venelaste vahel suuremat läbikäimist, ja et Narva venelased tundsid omamoodi tõrjutust eestlaste poolt, mis teeb omakorda neid tõrksaks. Teda häiris ka eestlaste ükskõiksus Narva ja narvalaste suhtes — nagu vestlusest kohalikega selgus, ei käi kodueestlased Narvas pea üldse, vahel satub sinna mõni väliseestlane, ja turistid, kes linna vastu huvi tunnevad, on peamiselt soomlased jt. põhjamaalased.
Rutt Tulving mõistis tookord, enam kui kümme aastat tagasi, et Eesti Vabariik on alles nii noor ja käsil on riigi loomine ning sellega seoses on palju teha, kuid siiski ta leidis, et iga eestlase kohus oleks anda oma panus Eestile ka sel viisil, et minna Narvasse ja pühendada kasvõi üks päevgi selleks, et aidata Narvast Eestit teha. Minna sinna, rääkida eesti keelt, naeratada... Ja selleks asus ta oma isikliku eeskujuga suunda andma — kui lihtne oleks öelda teistele, et mine sinna ja tee seda, kuid isiklik eeskuju on siiski kõige nakkavam.
Kontakte Ida-Virumaaga alustas Rutt Tulving oma eriala, kunsti läbi, helistades Kohtla-Järve ja Narva kunstimuuseumidele, pakkudes kingituseks oma maale. Teda võeti rõõmuga vastu, kokku olid kutsutud kohalikud kunstnikud ja kokkupuutest vene intellektuaalidega sai väga meeldiv elamus. Ent õige pea soovis ta näha ka teistsuguseid inimesi, töölisklassi esindajaid, kellega ta kunstnikuna vast muidu kokku ei puutuks. Teda huvitas just nende igapäevaelu, mõttemaailm ja suhtumine oma ellu ja Eesti riiki. Ja tal tekkis mõte, et tuleks hakata külastama Ida-Virumaa vene koole, et kohtuda tööinimeste lastega.
Siiski on Narvas viimastel aastatel muutusi märgata: Rutt Tulving kiidab väga Narva Vene Ülikooli noort rektorit Katri Raiki, kes saabus Tartu Ülikoolist ning kujundas Narvas korra, kus kõik professorid pidid ka eesti keele omandama.
Rutt Tulvingul on juba 50 aastat olnud üks suur hobi, nimelt vene ajalugu. Ta on seda teemat palju uurinud ning seda loeb ta ka Narva Vene Ülikoolis, rääkides noortele palju huvitavat Vene tsaaridest ja nende elust, reformidest ja saavutustest — teema, millest paljud vene noored pole kunagi kuulnud, ent mis neile suurt huvi pakub.
Pr. Tulvingu eriliseks rõõmuks on Narva Eesti kool, kus on umbes 300 õpilast algkoolist kuni gümnaasiumini ja mida juhib tore eestlasest direktriss. Sealsed õpilased räägivad kõik eesti keelt, ja seda ilma igasuguse aktsendita ja ka vahetundidel omavahel.
Sageli võtab Rutt Tulving Narva lapsi nädalavahetuseks endaga Tallinnasse, kus neil abikaasaga on vanalinnas korter. Kuna lapsed pole eesti kultuuriga kuigi palju kokku puutunud, on neile suureks elamuseks pr. Tulvingu korraldatud käigud muuseumidesse, teatri- ja balletietendustele, kontsertidele jm. kohtadesse, kuhu nad ise ei satuks. Tihe programm on viinud lapsi ka Riigikogusse, kunstnike stuudiotesse, Tulvingute sõprade juurde külla... See on tema sõnul lastele palju andnud, samuti talle enesele — rõõmu ja rahulolu, et ta on saanud midagi head teha. Ja kogu see tegevus on loomulikult vabatahtlik ning võib vaid arvata, missuguseid summasid aastas Eesti reisidele ja sellele heategevusele kulub — pr. Tulving ütleb, et ta on äärmiselt tänulik oma abikaasale, kes teda selles igati toetab, kuna mõistab ja jagab naise missiooni ning püüdlusi head teha.
Aja jooksul on vaheldunud kunstniku stiil ja temaatika — ta tegi 15 aastat graafikat, siis tüdines sellest ja viimased 10 aastat on tema lemmikmotiiviks liblikad, mida tal on erinevais värvides ja suuruses ning neid luues saab fantaasia lennata. Selleks pole vaja tunda botaanikat, liblikate maailm on kunstniku sees, mida ta siis paberile paneb. Samuti maalib ta mälusüsteeme, pannes oma fantaasia läbi paberile inimajuga seonduvat, mis on ta abikaasa psühholoogiaprofessor Endel Tulvingu uurimisobjektiks. Ta on teinud kaaneillustratsioonid ka abikaasa teaduslikele raamatutele.
Rutt Tulvingu kunstiarmastus sai alguse lapsepõlvest, tema ema Hilda Mikkelsaar oli Pallase haridusega kunstnik. Kuna vanemad läksid varakult lahku, oli tema lapsepõlv mõnevõrra keeruline ja palju tuli üksi olla, tegeldes oma emotsioonidega ja intellekti arendamisega, millest kasvaski välja soov saada kunstnikuks. Ja üksi olemine pole tema jaoks olnud kunagi igavuse aeg, kuna tal on nii palju, millega seda täita.
Tulvingutel on suur pere — kaks tütart ja viis lapselast. Nagu Rutt ütleb, kasvas ta ise üksiklapsena ning võttis seetõttu omale eesmärgiks ise suur pere luua.
Suure tähtsusega on nende peres olnud reisimine — abikaasaga on rännatud mitmel pool mööda maailma; Rutt Tulving on esitanud oma kunsti paljudes maailma paigus. Näiteks Hiinas, kus tal on olnud ühtekokku neli näitust.
Rutt Tulving on kujutanud oma loomingus nii inimesi kui loomi ja linde, loodust ning ka tundeid, mida iga looja oskab erinevalt paberile panna. Kust saab ta oma inspiratsooni? Temast rääkivas raamatus, mille andis välja kunstiteadlane Anu Liivak 1994.a. Eestis, arutlebki kunstnik erinevate inspiratsiooniallikate üle, mida keegi loominguks vajab, ja leiab, et tema jaoks on selleks klassikaline muusika, mida ta vajab iga päev — ja seda kuulates sünnivadki uued mõtted ja emotsioonid, mis saavad praegu oma kuju tiivuliste liblikate näol.
Eesti Televisioon tegi 1994.a. Rutt Tulvingust filmi „Tulemine“, mis kujutab teda nii Torontos kui Tallinnas, Narvas jm. ning avab taas uusi külgi sellest huvitavast loojanatuurist.