Sündinud 1. aprillil 1966 Tallinnas
Haridustee: Tallinna 43. Keskkool, praegune Tehnikagümnaasium
Tartu Ülikool 1984–1989, 1990–1992
Helsingi Ülikool 1989–1990
Georgia Ülikool (Athens, GA, USA) 1993– 1997
Töökoht: teadlane, Osram Sylvania (Beverly, MA, USA), tegeleb luminestsentsil põhinevate valgusallikate arendamisega

Eesti mees maailma valgustamas

„Inside OSRAM SYLVANIA's worldwide lighting research center in Beverly, Massachusetts, the ideas of some of the world's most distinguished scientists come together to bring about the discovery of breakthrough technologies…”

Valisin selle Osram Sylvania kodulehelt pärit lause oma kirjutise sissejuhatuseks eelkõige seetõttu, et üks neist Osram Sylvania juures töötavatest nimekatest teadlastest on Eesti päritolu füüsikateaduste doktor Madis Raukas; ja ka sellepärast, et see lause selgitab lihtsalt ja lühidalt, mida üks tänapäeva teadlane teeb – püüab avastada murrangulist tehnoloogiat.

Kui mõni aasta tagasi Madiselt küsisin, mida ta täpselt teeb, vastas ta lihtsalt, et püüab luminestsentslampe paremaks teha. Täna tegeleb ta luminestsentslampide kõrval ka praegusajal kõige kiiremini arenevate valgusallikate, valgusdioodide uurimise ja edendamisega. Potentsiaalselt hakkab nende efektiivsus kunagi tunduvalt ületama kasutusel olevate lampide oma ning dioodi eluiga mõõdetakse juba praegu kümnete tuhandete tundidega.

Füüsika kui teadusharu valiku kohta arvab Madis, et kui midagi molekulaarsel tasemel õppida, pole tegelikult vahet, kas see on bioloogia, keemia, füüsika või arstiteadus. Suvel 1984, peale keskkooli lõpetamist Tallinnast Tartu poole sõites ei olnud ta veel kindel, kas ülikooli sisseastumisavaldus anda arsti- või füüsika-keemia teaduskonda. Kuigi keskkoolist oli talle iseloomustuski kaasa kirjutatud arstiks saamiseks, otsustas ta siiski, et tahab rohkem teadust teha, kui inimesi ravida.

Tagasi mõeldes valikutele, mida 18-aastaselt teha tuli, nendib mees veendunult ja rahulolevalt, et tegi füüsikat arstiteadusele eelistades õige otsuse ning oleks samamoodi otsustanud ükskõik missuguses ühiskonnas elades. Oma edasise elukäigu kujunemisel ei alahinda ta ka Soomes möödunud õpiaja osatähtsust. Aasta Helsingi Ülikooli juures andis esimese kogemuse, kuidas hariduse omandamine läänemaailmas käib ja viis mõtted ookeanitaguse doktorantuuri võimalusele. USA kasuks kallutas kaalukausi muuhulgas ka asjaolu, et siin külma sõja ajal keemiasse ja füüsikasse pumbatud vahendid olid loonud erakordse materiaalse baasi ja võimeka teadlaskonna.

Doktorikraadi vajalikkuses Madis ei kahtle, kuid selle kättevõitlemine ei tee tema arvates mitte niivõrd ülitargaks, kui näitab, et oled „õppinud õppima" ja suuteline teatud tasemel töötama. Puht-erialaste teadmiste kõrval saavad selgeks info otsimine ja töötlemine ning teadusprobleemide lahendamise üldisem metoodika.

Ideaaltingimustes katsete tegemine on kahtlemata erinev reaalsest elust. Uurin, millisena näeb Madis teadusetegemise ja reaalse elu vahelist seost ja kas tuleb Sylvanias ette ka korporatiivset eesmärgi püstitust.

„Loomulikult tuleb. Osram Sylvania on suuruselt maailma teine – ja hetkel USA esimene – kõikvõimalike valgusallikate valmistaja ja meie kui erafirma ainuülesanne on omanikele, seega Siemensi korporatsioonile kasumit teenida,” tuletab Madis mulle meelde kapitalismi põhitõdesid. „Igasuguste uute asjade väljamõtlemiseks on vaja keskenduda mingi grupi vajadustele. Näiteks 2001. aasta 11. septembri sündmused ja Ameerika Ühendriikide kirdeosa 2003. a. augustis tabanud voolukatkestus on päevakorda tõstnud vajaduse sellise valgusallika järele akendeta ruumides, mis üldise voolukatkestuse puhul edasi valgustaksid. Luminestsentsained on aluseks selliste lampide arendamisel, mis hõõguvad edasi peale valguse kustumist vähemalt järgmise poole tunni jooksul,” räägib Madis. „Teinekord tuleb ka juba tootmises olevate lampide defektide põhjusi otsida ja sellisel juhul võib mingi probleemi lahendamine nõuda fundamentaalsetesse uuringutesse laskumist. Selleks, et midagi produktina müüa, ei pea teadma kõiki detaile. Kuid selleks, et mingit viga parandada, paraku peab.”

Tulevikus näeb Madis end jagavat nii akadeemilise kui rakendusliku, s.t. tööstusliku teaduse ja arendustöö vahel. Tema Eestis töötav firma areneb jõudsalt ning kui senini on klientideks olnud peamiselt Soome, Rootsi ja Saksa firmad, siis täna töötatakse ka Baltikumi ja Vene ettevõtetega. Valdkond on spetsiifiline: tegeldakse tootmisprotsessi optimeerimisele suunatud innovaatilise tarkvara ning masinnägemise (machine vision) lahendite arendamisega. „Minu arust on see cool, seda ei tee igaüks. Rahateenimise viis on minu jaoks tähtis – ma tahan mõistusega töötada.”

Mõistusesse ja haridusse suhtumiselt on Madis ja tema abikaasa Vivian võrdsed partnerid. Eestist lahkudes olid mõlemad juba kõrgharidusega, kuid koduperenaiseks jäämise asemel otsustas Vivian oma Tartu Ülikooli inglise filoloogi diplomi kõrvale veel teisegi nõutada. Ta lõpetas Georgia Ülikooli ärijuhtimise magistrina ning töötab täna Standard ja Poor’s kompanii juures ettevõtete ja nende vara turuväärtuse hindamise spetsialistina. Kümme aastat tublit tööd kodust eemal on end ära tasunud. Tänaseks on Raukased end Bostoni eeslinnas Charlestown’is mõnusalt sisse seadnud ning ema ja isa kõrval on äsjavalminud ilusa kodu ehitustöid usinalt juhtinud ka kolme-aastane väikeperemees Rasmus Erik.

Kuigi päev segamatut teaduse tegemist on Madise jaoks ideaalne tööpäev, ei ela ta siiski ainult teaduse jaoks. Hobid ja huvid on mehel omased avara silmaringiga aktiivsele inimesele: reisid on viinud perekond Raukased kõikidele kontinentidele peale Antarktika: reisisihtideks on olnud Kariibi mere saared, Peruu, Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Jaapan ja mitmed Euroopa riigid. Suvine päike ja ookean meelitavad Madise purjeka pardale ja kõrvulukustavast linnamürast nii kaugele kui päevaga ära jõuab käia – olla samas seisus nagu olid merelkäijad 100 või 1000 aasta eest – ainult tuul, lained, paat ja sina ise – tema jaoks ideaalne viis ennast maandada ja energiat taastada.

Ja kõige selle teaduse tegemise, reisimise ja muidu igapäevase elu sekka tuleb Rasmusele raamatuid lugeda ja omleti tegemist õpetada ning selgitada, et oktoobris lühikeste pükstega õue ei minda. Aga sedagi, et selleks, et ühel päeval sama suureks meheks kasvada nagu isa, tuleb hommikuti putru süüa. Et aga 6,5 jala pikkusele isale järele jõuda, tuleb kolme-aastasel seda söömise asja päris tõsiselt võtta.

Kristel Soll
ksoll@freyrassociates.com

Märkmed: