See pealkiri on nüüd küll petlik ja selle eest võib mul olla keretäis soolas, kuid lausa välja teeninud ma seda siiski ei ole. See on pandud kättemaksuks. See piiga, kellest täna pajatan, pole nii magus ühti, kui pildilt ehk paista võib. Minu töö lehemehena tegi ta küll raskeks, sest nii ränka vaeva nii kasinate tulemustega pole ma veel ühegi intervjuuga näinud. Inimene võiks aru saada, et teine peab ka leiba teenima ja vähemalt pühapäeva hommikuks tahaks ikka leiva peale võid ka.
Merle ise on ka petlik. See tüdruk, keda nägemata sa naljalt Toronto Eesti Majas käidud ei saa, kel on alati igaühe jaoks lahke sõna ja sõbralik naeratus varuks, muutub ootamatult tõrksaks ning tõrjuvaks, kui kuuleb, et temast tahetakse lehes kirjutada. „Oi, ei tohi, mina ei taha, minust pole midagi kirjutada. Kui sa mu lehte paned, siis hakkavad kõik mind vahtima ja...“ Neiu ei soovi tähelepanu. Naljakas küll — ometi on kõik teda ammu tähele pannud, kuigi enamus teab ainult ta eesnime ja mõned ehk ei sedagi. Teavad ainult, et see sihvakas noor daam on lahutamatu osa Eesti Majast ja et see nagu peakski nii olema, et nii on hea.
Meie esimene ajakirjanduslik trehvunks lõpebki nii, et Merle saab mu oma kontorist välja lubadusega järele mõelda. Jätab mu jumalaga märgatava kergendustundega, et sai tüütajast lahti. Vaene laps, nii vähe sa mind tunnedki!
Järgmisel korral on mul strateegia olemas ja asun kohe rünnakule. Kiidan ta kohusetruudust ja avaldan selle üle pisut silmakirjalikult imestust. Merle on kohe end südilt kaitsmas, et see on ju tema töö ja püha kohus. Oma tööd peaks igaüks püüdma hästi teha! — „Ja olen mina sind selles takistanud?“ pärin salakavalalt. — „Ei!“ ajab Merle silmad pärani, taipamata, kuhu tüürin. Noh, ma siis seletan, et mul on ka oma töö teha — temataolistest kirjutada. Ja nüüd juba nõudlikult ning süüdistavalt, et mis õigusega tema püüab mind takistada. Et ma tahaks oma tööd sama hästi teha kui tema, olla temaga võrdväärne. Nüüd hakkab Merle naerma, saab aru, et on lõksus ja alistub. Kuid küsimustele vastates jääb endiselt kidakeelseks, ikka veel minus prokuröri nähes.
Merle Lilleoru on selle tubli tüdruku nimi. Saan kuulda, et ta on päritolult põline tallinlane, kuid alates aastast 1997 elanud Kanadas. Lahkus kohe pärast ülikooli lõpetamist, tuli Torontosse, kus venna pere juba ees, ning otsustas jäädagi. Kas ajutiseks või alaliseks? Olen juba nii targaks saanud, et ei küsigi, saan kindlasti jälle põiklev-puikleva vastuse. Hetkel on ta igatahes siin ja et see nii on, sellest tunnevad rõõmu kõik Eesti Maja külastajad. Kui Männama pere kohvikut pidas, oli ta neil pidevalt abiks ja teda nähti ikka müügileti taga.
Ka peolaudade korraldamisel, olgu siis Eesti Majas või mõnel kodusel olemisel, on ta virgad käed ikka mängus olnud ja aeg ajalt on olnud võimalus teda silmata Hillside Cafe letis, loomulikult müügipoolses ääres. Kui Männamad kohvikupidaja kohalt lahkusid, läks Eesti Maja mänedzheril abilist vaja ja kes sobis selleks paremini kui Merle! Ja siis selgus, et Eesti Maja oli endale mänedzheriks leidnud mehe, kel on kaks kodumaad — enda ja vanemate oma. Ning just selle viimase laiendatud piirid vajasid Iraagi kandis kaitset ja härra leitnant ruttas oma rahvuskohustust täitma. Eesti Vabariigi ohvitser Ülo Isberg siirdus kuueks kuuks sõjatandrile. Eesti Maja heaolu eest hoolitsemine jäi mõneks ajaks täielikult Merle õlgadele ja et need õlad kannavad, seda teavad kõik.
Olen huvitatud, mida Merle ülikoolis õppis, ja saan üllatuse osaliseks. Merle on elukutselt sadamainsener, uuema tiitliga sadamamajandaja. Seedin kuuldut tükikese aega, püüdes mõttes ta teoreetiliste teadmiste ja praktiliste vajaduste vahele mingit silda või purret ehitada. Nojah, eks Eesti Maja ole ka omamoodi sadam. Kelle aga elumere lained siiapoole veeretavad, see varem või hiljem Eesti Majas randub. Hemingway sõnade kohaselt pidavat igas sadamas leiduma üks eestlane. Meie sadamas on Merle, kuid mitte selles tähenduses, millele pealkiri vihjab. Meie piigat huvitavad ikka vaid reisijad ja nende heaolu, külastagu nad meie sadamat siis lühiajaliselt või jäägu kauemaks.
Muidugi tahan teada, kuidas praegune töö talle meeldib. Vastus on selline, nagu oodata võis: töö on töö ja kui sind selleks on palgatud, siis tuleb seda teha nii hästi kui võimalik. Muidugi on praegusel ametil oma veetlused, näiteks on ülemused küll olemas, kuid nad ei vahi kogu aeg üle su õla. Kui oled alati õigel ajal platsis ja asjad korras pead, siis sind keegi ei tülita. Torgin teisest küljest ja uurin, kas on midagi, mis ei meeldi. Miks mitte, saan kohe vastuse. Kui majal ikka katus lekib või ilmneb mingi muu korratus, siis võtab tuju ära küll. Et mina neid hädades süüdlane pole, ei muuda asja.
Aga kas koduigatsus ei piina? Küllap piinaks, kui kodu oleks hermeetilises kättesaamatuses, nagu olukord oli minu ja mu saatusekaaslaste nooruses. Selgub, et Merle on igal aastal tiiru Eestis ära käinud. Ema on seal, kodu ja vanad sõbrad seal. Side koduga peab tugev olema, iga külaskäik tähendab uut rahvuslikku süsti käsivarde.
Selline on Merle. Võiks peaaegu temaga nõustuda, et üsna tavaline tüdruk, pole erilist põhjust esile tõsta. Ja ometi on. Inglise keeles on ilus väljend inimese kohta, kes oma kohustust täites on valmis andma pisut rohkem kui temalt nõutakse:
willing to walk an extra mile. Ja Merlest jääb mulje, et ta on alati kõndimas seda ekstra kilomeetrit, mida tööleping selgelt ette ei dikteeri. Rohkem pole vajagi, et kedagi eriliseks muuta.
Meenuvad Eesti Maja algpäevad, kui seal liikus „maja vaim“ Paul Naaber, kelleta meie vaevaga muretsetud kodu olnuks kuidagi poolik. Soovimata vahepealseid selle koha täitjaid alahinnata või maha teha, ei saa mööda tunnetusest, et Merlega on meil jälle olemas maja vaim. Just vaim, mitte kummitus — selle jätame inglise lordidele ja nende lossidesse. Mälku parafraasides võiks öelda, et Eesti Majaga on meil ikka veel oma hea sadam. Sadam, mis ei vaja „magusaid piigasid“, vaid ühtainsat tublit ja tarmukat eesti tüdrukut. Merle Lilleoru näol on ka see meil olemas.
