Algus EE #.27
See meeletu maailm! Kes avastaks paiga, kus puhata närve / kesk käimata radade hääli ja värve? Heldur Karmo meisterlikud luuleread, mis sündisid generatsiooni jagu hiljem, kahvatavad Benno läbielamuste ja kõige selle kõrval, mis veel ees. Benno jätkab jutu kolmandat osa:
„Pärast kaheksa kuud kestnud kursust pandi mind suurtükiväkke Riesengebirges, see oli Tšehhi piiri ääres, kaunis ligidal Prahale. Sõja lõpul läksime veoautoga täies relvastuses, Eesti lipu tõmbasime üles. Lootsime nii sõita ameeriklaste juurde. Tšehhid näitasid algul üsna sõbralikku nägu, kutsusid autolt maha ja käskisid relvad hunnikusse panna. Nii me tegime, aga nad petsid meid. Ei lugenud neile midagi, et olime eestlased. Kõik, kes sakslastega koos võidelnud, olid neile vaenlased. Meie relvad laoti autole, meid võeti rivisse ning algas marss Praha poole. Sel päeval me kohale ei jõudnud, magasime ühe öö hobusetallis ja saime natuke süüa. Teisel päeval aeti meid spordiväljakule, tšehhid peksid meid kogu tee. Olin paistes siit ja sealt.
Nälg oli suur. Koos Trausi-poisiga sõime kaeru. Otsisime paiga, kus oli hobuseid söödetud, sinna oli kaeru maha jäänud, korjasime pool tassitäit.
Mõne aja möödudes otsiti kokku tuhat meest, kes veel jaksasid käia, ning alustasime marssi, viiskümmend punaarmeelast saatjaks. Olin kogu aja plaanitsenud põgenemist. Ühel ööl, kui lagedale puhkama jäime, roomasin meid ümbritseva nööri juurde, kuid kuu tuli pilve tagant välja enne kui saanuksin põgenemist teostada. Hobusetallis mõtlesin end sõnniku sisse peita, kuid kartsin, et torkavad täägiga läbi. Nüüd marssides otsustasin, et olgu või surm, kuid tuleb katsetada. Kuni olime nimetud vangid, polnud asi kõige hullem, kuid mu minevik ei lubanud mul sattuda kuskile, kus oleksid isikud kindlaks tehtud ja nimed kirja pandud.
Meie hulgas oli viis eestlast ja kõik tahtsid põgeneda. Vaatasin, et venelane on minust paarkümmend jalga tagapool, eespoolset ma ei näinud. Hüppasin rivist välja ja panin jooksu. Ümbrus oli küllalt lage, kohe hakkasid kuulid tulema sops ja sops. Muld lendas ja mina jooksin. Venelane jooksis natuke aega mulle järele, kuid tulistas jooksu pealt ja seetõttu ei tabanud. Sakslased töötasid põllul ja juhatasid mind hüüetega silla juurde. Jõudsin sinna, langesin aia äärde maha ja minestasin. Kui teadvusele tulin, märkasin, et olin võtnud saapa jalast. Mõistus hakkas pikkamisi tagasi tulema, võtsin maast rohtu, panin endale pähe ja jäin lamama. Õhtul kuulsin oksade praksumist, nägin saksa talumeest. Andsin endast märku ja ta ütles: „Ah sina oled see mees, kes päeval põllul jooksis.“ Ütles, et siin on üks teine eestlane veel ja küsis, kas tahan temaga kokku saada. Muidugi tahtsin. See oli mu vana tuttav Eduard Trauss.
Arutasime, kuhu poole minna. Ikka läände, Põhjanael aitas suunda määrata. Kaarti ega kompassi polnud vajagi, rohi oli teeradu täis, kõik selles suunas. Jõudsime ühe jõe juurde, mille nime ma ei tea. Ümbrus oli lage, raudtee ligiduses küsisime sakslasest valvurilt, kuidas on lugu üle minemisega. Valvur vastas, et seda üritavad paljud, kuid siin on venelaste valve. Lisas aga, et täna pole neid näha olnud. Uurisin veel, kus on kitsam koht, ma polnud kuigi hea ujuja. Tüürisime selles suunas, kuid poolel teel märkasime venelasi. Tagasi joosta polnud mõtet, tormasime edasi. Olime poole jõe peal, kui tõmmati tuli peale. Teisel kaldal oli pikk rohi, selles leidsime varju. Niipea kui vähe liigutasime, tuli uus lask. Puutüvest lõi mulle kild vastu silmi. Trausiga kadus meil ühendus, kuid ka tema sai üle pisut eemal. Pimeduse tulles ronisin kaldast üles ja nägin teel ameerika džiipi, juhil olid jalad tuuleklaasil. Hoidusin igaks juhuks eemale.
Hommikul saime talumehelt kuulda, et ameeriklased tõmbuvad 200 kilomeetrit tagasi ja see piirkond läheb venelaste valdusse. No siis polnud muud kui hakka aga larpima. Poolteist kuud ekslesime, kuni saime Kasselisse välja, Trausil oli seal tuttavaid. Aga sinna jõudmine – ei teadnud, kuhu sisse pöörata või kust süüa küsida. Sõime tooreid kartuleid ja maisi, mida põllult varastasime, kui rahvas magas. Ühest kohast varastasime suhkrut, mille perenaine oli peitnud voodi alla. Ega me kõike julgenud võtta, kartsime haigeks jääda.
Ühes külas oli alarm, kirikukellad hakkasid lööma. Ei teadnud, mida sellest arvata. Võtsime südame rindu ja läksime külla, Trauss rääkis saksa keelt nagu tõeline landser. Saime kuulda, et kellahelin on hoiatuseks – venelased tulevad ja vägistavad naisi.
Ühes väikelinnas saime teada, et kel on linnas korter, saab toidumarke. Vaatasime arstide silte, jätsime aadressid meelde ja läksime sappa nagu õiged mehed. Sealt öeldi kohe, et oh, seal elab ju doktor see-ja-see, anti lahkelt. Sellest oli suur abi, saime nälja kustutatud. Nii jõudsime lõpuks Hanau laagrisse, kus võisime tõdeda, et olime sedapuhku venelaste käest pääsenud.“
Oleme jõudnud jutujärjega paika, kust algas meie tutvus. Tean isiklikest kogemustest, et tollane kindlustunne oli üsna habras ja et tulevik oli endiselt ähmane. Benno meeletused ei lakanud veel niipea, kuid neis puudus pahatahtlik või kuritegelik element. Neis polnud midagi, mida sõja kaotanud sõduri moraalikoodeksi kohaselt võinuks häbiväärseks pidada. Veel midagi: Bennot tunti kui meest, kes iial sõpra hätta ei jätnud.
Benno jutustas mulle rohkem, kui olen kirja pannud. Mõned jutud peavad jääma sõpradevaheliseks. Ja mõned jättis enda teada: „Sellest ma rääkida ei saa, sulle ka mitte.“
Teeme kahekesi tiiru kevadõites linnas. Benno näitab mulle avarat ja nägusat rahvamaja võimla ning jooksurajaga, mis on püstitatud tema majanduslikul toetusel. Järvesopi äärset parki, kus ta igasuguse ilmaga hommikust sörki tegi. „Kõik vahtisid mind nagu hullu,“ muheleb Benno.
Oma kodu keldrikorrusel näitab ta mulle sauna – oma kätetöö. Töökoda instrumentidega, mille otstarbest mul õiget aimu pole. Ja siis saabub grandioosne finaal: Benno avab seinakapi ukse, riiul on täis pudeleid mitmesuguste alkohoolsete jookidega. „Mõtlesin korra, et valan nad kõik õige kraanikausist alla,“ lausub Benno rahulikult, „aga jätsin. Vahel tuleb mõni sõber külla, on hea pakkuda.“
Surun muige tagasi, kuid kogu kodutee naeran üksi lausa laginal. Meenub üks kohtumine Bennoga Seedriorul mõned head aastad tagasi. Ta oli lastekodu maa-alal avastanud kristallpuhta vee allika. Tuli mulle vastu, välipudel peos ja pakkus selgitatud ilmel: „Katsu, kui hea puhas vesi!“ Järgmisel päeval kuulutasin kunagistele Hanau laagrikaaslastele, et mul oli Jostmani Bennoga ajalooline jooming – võtsime vett.
Nädala portree: See meeletu maailm (3)
Inimesed
TRENDING
