RK: Millega sa tegeled aastaringselt, päevast päeva?
KO: Olen algkooli õpetaja. Olen õpetanud kõiki - esimesest klassist kaheksanda klassini. Viimased aastad olen õpetanud puuetega lapsi, ehk "special education" alal. Seda elukutset olen juba pidanud 18 aastat. Lisaks olen 6-aastase Eedu (Eduard Augusti) ema ja abielus Buffalo külje alt pärit Karl Otsaga. Karl veetis kõik lapsepõlve suved koos kahe õega Seedrioru laagris ja me kohtusimegi sealsel Suviharja peol! Elame nüüd Clarksonis.
RK: Tänavu olid Seedrioru laste suvekodu juht. Olid Sa esimest korda Seedrioruga seotud ja mis sind sinna viis?
KO: Seedrioru laagrielamus oli mulle jah, esmakordne. Sattusin sinna mitme asjaolu tõttu, kuid enam mõjus peakorraldaja Krista Heap’i lahke kutse. Tema oli mulle juba aastaid laagrist rääkinud laupäeviti eesti lasteaias (kus olen juhataja). Mõtlesin, et annetan oma suvest siis kolm nädalat, nautides värkes õhus noortega olemist.
RK: Kõik siinpoolsed eesti tegevused paratamatult arenevad ja/või kaovad aja möödudes. Asi on vist ajaga kaasas käimises. Kuidas on Sinu meelest Seedrioru muutunud või kohanenud - teda on ilmselt ikka vaja!
KO: Seedrioru laager on eksisteerinud 47 aastat! Nagu iga tegevusega, on rõõmuhetki ja muresid. Laagri suhtes mõistan nii palju, et kõik noored on teretulnud. Eesti keele suhtes on laager avameelsem, kuid rõhk on ikka rääkida, tegutseda ja õppida emakeelt laagri miljöös. Seda nägin oma silmadega ja imestasin, kuidas noored proovisid oma emakeelt arendada.
Seedrioru pere suvekodu avamisel 7. juulil 2002. Vasakult tumedates särkides: Hendrik Nõmmik (laagri abi-juhataja), Kristiina Valter McConville, Krista Eichenbaum, tema taga vetelpäästja Tiina Voitk (süles tütar Triina), Hannes Aasa, Maaja Olesk (Eestist), laagri juhataja Katrin Otsa, Marja Kimsto, Kaili Yalle, tema ees Irja Otsa, Pia Hess, Silver Seeblum (Eestist), Leiki Veskimets ja Kersti Lohu (Eestist). Korvpalliväljakule maalisid mängujooned ja vapi: ees vasakult Peeter Nieländer, Toomas Eichenbaum ja Eero Teene. Pildilt puuduvad Paul Eichenbaum ja Tim Finney.
Foto: Hannes Aasa
Foto: Hannes Aasa
RK: Mis Sind kõige enam suvekodus "elades" üllatas?
KO: Lahkus! Imestama pani kui palju vabatahtlikke olid laagri ajal kohal, kas kasvatajana, külaslisinstruktorina, kokkadena, talgulisena jne. Seedrioru maa-ala ja laager on väga armsaks saanud paljudele ja seda lahkust oli iga päev näha ja tunda. Ei saanud neid inimesi küllalt tänada. Loodame veelgi näha endiseid laagri "veterane" järgmisel suvel. Kõik on teretulnud!
RK: Kui palju lapsi ja abilisi tänavu oli ja kui kaua elati sel suvel seedrite vilus?
KO: Lapsi oli 40 ringis esimese kahe nädala jooksul ja siis langes nii 20 peale. Langust põhjustasid Jõekääru 50. juubeli pidustused ja ka teised perekondlikud kohustused. Abilisi oli 15 ümber ja sellele veel lisaks köögipersonal. Loodame, et need noored, kes sel suvel olid laagris, julgustavad oma sõpru Seedriorule tulema järgmisel suvel!
RK: Sa oled ka talviti eesti laste kasvatamisega seotud. Kas on selle kohta kommentaare?
KO: Oma "vabal ajal" olen Toronto Eesti Seltsi Lasteaia juhataja. Sügisel algab neljas aasta juhatajana. Naudin koostööd õpetajatega ja laste naeratavaid nägusid. Mõnus on ka lastevanematega suhelda. Suurem osa neist on minu lapse- ja nooruspõlve sõbrad. Iga nädalalõpp pakub võimalusi sõprussidemeid uuendada ja kindlustada. Sama on juba näha ka laste ridades!
RK: Kas Eesti taasiseseisvumine on sinu meelest positiivselt mõjutanud meie siinsete laste kasvatamist? Avanud uusi võimalusi, kergendanud õpetamist, muutnud arusaamisi?
KO: Jah, igati on see olnud positiivne! Esiteks lastel on koos vanematega kergem käia Eestis. Reisimine on muutunud igapäevaseks, kuigi minu lapsepõlves oli see midagi haruldast. Teiseks, suhted Eestiga on palju arenenud. Näiteks täienduskoolidel on tihedam kontakt Eesti Haridusministeeriumiga. Oleme saanud raamatuid lasteaias kasutamiseks. Need on väga ilusad ja vanematekogul ei ole vaja enam tõlkida ingliskeelseid raamatuid. Vanu raamatuid asendame uutega. Õpetajatel on siis kergem ja nauditavam lastele tutvustada uusi teemasid jne. Sarnaseid kontakte on ka vist teistel noorteorganisatsioonidel.
RK:Kas kasvandike tagasitulek kasvatajatena on fenomen, mis Seedriorul kestab?
KO: Täielikult! Kõik kasvatajad ja abi-kasvatajad olid endised kasvandikud, kaasarvatud laagri abi-juhataja. Lubadusi sain mitmelt kasvandikult, kes soovivad tulla tagasi laagrisse abi-kasvatajatena. Nähtavasti elab edasi Seedrioru võlu noorte seas!
RK: Mis on kirkaim mälestus 2002. aasta suvekodu tegevusest?
KO: Tõeliselt meeldejääv oli üllatus-sünnipäevapidu, mida küllatulnud Jõekääru lastele pidasime. Saal oli ehitud, lauad kaetud ja külalisi tervitati lauluga. Mängiti koos võrk- ja pesapalli, meisterdati ehteid (sümboolseid "sõprusnõelu") ning lahkuti kommikotiga!
RK: Kas midagi jäi veel südamele, mida Seedriorul mittekäinud inimene ei oskakski küsida või ette kujutada?
KO: Kui on veel neid, kes pole Seedriorul käinud, siis olete paljust ilma jäänud. Silmale pakub Seedrioru maa-ala palju ilusat vaadata ja nautida. Kui Jõekääru laager käis Seedriorul külas, imestasid mitmed kasvatajad Seedrioru ilu, öeldes, kui huvitav ja varieeruv see on. Kui on veel huvi lugeda laagri ja ka Seedrioru kohta, siis soovitan arvuti kaudu minna Seedrioru intereneti koduleheküljele aadressil: www.uku1.com/seedrioru/. Seal on võimalik lugeda täpsemalt, mis laagris toimus ja mida üldiselt Seedriorul tehakse. Loodan näha rohkearvuliselt noori - nii laagris viibinuid kui ka kõiki Seedrioru armastajaid järgmisel suvel!
