Eesti aasta ema dr Sirje Saar.
Foto: perekonnaarhiivist
Foto: perekonnaarhiivist
Pälvisid emadepäeval teenitult kõrge tunnustuse – Eesti aasta ema tiitli, mis asetas Sind meedia fookusesse. Kas see meeldis Sulle?
Tiitel ise oli meeldiv üllatus küll. Meedia tähepanu säärasena oli mulle võõras.
Oled väga suure pere ema, Sul on seitse last ja nüüd juba ka 13 lapselast, pluss veel väimehed. Lisaks töötad perearstina, oled ülikooli lektor ja Tartu Laste Tugikeskuse liige, samuti tegutsed aktiivselt Tartu Salemi Baptisti Koguduses. Kuidas Sa kõige sellega toime tuled?
Toime olen tulnud Jumala abiga. Praeguseks on oma lapsed „täiskasvanuks kasvatatud“. Lapselapsi saan hoida õhtuti ja nädalalõppudel, eks nad helistavad ja küsivad, kas saan. Kirikutöö on meie pere jaoks alati olnud väga tähtis ning ustavus selles, nüüdseks oleme „teatepulga“ andnud noorematele. Eks väikeste lastega on olnud logistiliselt keerulisi aegu, aga väärtuste ja eesmärkide õigel järjestamisel saab hakkama.
Kas selline suur pere oli juba enne abiellumist Sinu soov ja unistus?
Ei olnud. Kasvasin üles koos kahe vennaga ning mõtlesin, et oleks tore ka õde omada, sestap unistasin ehk neljast lapsest. Lapsed on olnud kingitus Jumalalt.
Kas Eesti riik pöörab piisavalt tähelepanu suurperedele; kas nendele on mingeid erilisi soodustusi praeguse elukalliduse jätkuva tõusu tingimustes?
Kahjuks ei tea hetke soodustusi, sest minu lapsed ju suured, aga minu arust midagi erilist pole. Mingi vähene toetus oli ju ka vene ajal.
Kas pead ennast targaks majapidajaks, kes kaalub rangelt eelnevalt kõiki väljaminekuid või tegutsed vahel ka impulsi ajel?
Oled õnnelikus abielus. Räägi oma abikaasast Adust.
Augustikuus saab jah 35 aastat abielus oldud. Eks selle aja jooksul on inimese elukaares nii mõndagi juhtunud ning aegu on kergemaid ja raskemaid olnud. Abikaasa on ustav ja Jumalale toetuv inimene minu kõrval, kellega koos see suur pere ka üles on kasvatatud.
Töötad perearstina; mida see töö endast kujutab? Kuidas hindad eesti meditsiini olukorda tänapäeval? Kas see erineb oluliselt nõukogudeaegsest?
Ka meditsiin on suuri muutusi läbi teinud ja kõik ei saa ka siin hästi olla, aga arstid püüavad anda endast kõik, et aidata inimest nende ressurssidega, mis neil on.
Mis on Sulle selles töös pakkunud rahuldust ja mis häirinud?
Rõõmu tunnen, kui saan aidata.
Oled juba loomu poolest heatujuline ja positiivne inimene. Kas vahel viskab ka närv üle ja kaotad kannatuse?
Eks ikka, eriti kui tervises on puudujääke, on inimese talumisvõime väiksem.
Kui sageli õnnestub teil kogu perega koos olla? Mida te siis ühiselt teete?
Meie suurpere on hetkel tõesti suur, kuid kokku tahame ju ikka saada. Pühapäevaste ühiste lõunate traditsiooni tõin oma vanematekodust kaasa. Kes saavad, tulevad Tartus kokku. Loomulikult on meil ju ka palju sünnipäevi ja muid projekte. Kui keegi ehitab midagi, siis kaasatakse teisigi. Sellised talgud on ju toredad ja liitvad!
Teie peres on alati muusikat tähtsaks peetud. Kas muusikapisik on kandunud edasi ka noorimasse generatsiooni?
Muusika on tõesti meie pere osa olnud. Tütred moodustasid ansambli HSB, mis küll pereelude tõttu enam nii aktiivne ei ole, kuid on mõnedki CD-d välja andnud. Tütre Reena asutatud MTÜ Muusikakoda on nüüd aasta juba pakkunud teistmoodi muusikaõpet lastele ja noortele. Lapselapsed on väga musikaalsed, eriti 2aastane Nora.
***
Meenub, et HSB (Holy Sisters’ Band) esines kunagi Torontoski.See oli unustamatu muusika, otse hingele. Kõik täpselt nii, nagu nende võrgulehel öeldud: kõlavad lauluhääled, helisevad viiulid, vulisev klaver ja trillerdavad flöödihelid kosutasid nii väsinuid hingi kui ka rõõmust pakatavaid südameid. HSB äratas siin tähelepanu oma positiivse ellusuhtumise, originaalsuse, rahvuslikkuse ja mitmekesise muusikaga.