Jõulu esimesel pühal, 25. detsembril tähistab oma 85. sünnipäeva kõikidele siinsetele eestlastele tuntud skulptor Otto Rannamäe, kes on üks tuntumaid puu- ja kiviskulptoreid terves Ontarios. Ja tema töid leidub paljudes muuseumides ja kogudes üle terve maailma.

Hr. Rannamäe juubelisünnipäeva eel tema kaunist kodu külastades rääkis kunstnik oma elu- ja loometeest, rõhutades, et anne peab olema looduse poolt kaasa antud, küll siis tulevad harjutamise ja suure töö läbi ka tulemused.

Ei Otto Rannamäe ema ega isa olnud kunstnikud — ema vend oli orelimängija ja tema poolt päris Otto ka muusikaarmastuse — ta on mänginud mitmeid pille. Kunstihuvi avaldus aga väga noorelt: juba väikese poisina Raplamaal karjas käies hakkas Otto ajaviiteks teistele lastele puust mänguloomi nikerdama, samuti valmistas ta väikeseid Fordi autosid. Andekust märgati ka koolis. Viiendas klassis pakkus tema talendi avastanud algkoolijuhataja, kes oli ise hea tisler, puutöö alal andekale poisile võimalust hakata kirjutuslauda meisterdama. Otto haaras kohe sellest kinni ja kahe aasta jooksul sai laud valmis. Koolijuhataja kutsus vanemad enda juurde ja ütles: peate selle poisi Tallinna õppima saatma. Ja peale algkooli siirduski ta Riigi Kunsttööstuskooli, kus teised õppisid tavaliselt üht eriala, tema aga kolme: mööbli ja tööriistade valmistamist ja skulptuuri. Seitse aastat väldanud õpingud andsid ka kunstiõpetaja kutse.

Sõjakeerises siirdus Otto Rannamäe Saksamaale, kus oli õpetajaks Stolzenaus Eesti Gümnaasiumis. Juba sel ajal sai alguse osavõtt näitustest, mis on kestnud senini, ning Inglismaale asudes jätkas ta skulptuuriõpinguid Wolverhamptonis ning töötas antiikmööbli reprodutseerijana. Kanadasse saabudes alustas ta 1950-ndate algul tööd Eaton’i juures kabinettide valmistajana: üsna pea saatis firma tema 17.saj. inglise stiilis valmistatud puhveti CNE-le, kus see pälvis kõrgeima auhinna.

1966.a. alustas Otto Rannamäe töötamist CBC kujundusosakonnas, kuhu jäi kuni pensionile minekuni 1982.a., töötades hiljem veel kolm aastat skulptuuriõpetajana ühes Toronto keskkoolis, õppides ka ise edasi pronksi valamist kunstikoolis Ontario College of Arts.

Pensionile siirdumisega sai tema loometee uut hoogu: ja nüüdki, olles küll juba 85. eluaastale liginemas, töötab kunstnik siiamaani iga päev mitu tundi oma koduses töötoas, minnes armastatud töö juurde pea igal vabal momendil — kui vaid silmad lubaksid seda jätkata. Aastakümnetepikkune ülitäpne töö on jätnud kahtlemata oma jälje ka silmadele. Tervise üle hr. Rannamäe ei kurda — kuigi ta kaotas mõni aasta tagasi armastatud abikaasa, kellega pikki aastakümneid ühist eluteed jagati, on ta püüdnud raskest kaotusest hoolimata oma aktiivset elulaadi säilitada ja ka tervislikke eluviise järgida.

Väga suure osa kunstniku elust on hõlmanud näitustel esinemine — tema erinevatest materjalidest (mahagon, tammepuu, alabaster, marmor, pronks jm.) skulptuurid on võistelnud nii Kanada kui rahvusvahelistel näitustel ja auhindu on ta pälvinud rohkesti. Vaevalt on üht näitust, kust ta on auhinnata tagasi tulnud — ja need kõik on leidnud väärilise koha kunstniku kodu seintel. Kodu iseenesest pole kaugeltki tavaline kodu, vaid rohkem nagu muuseum: praktiliselt kogu mööbel on Otto Rannamäe enese nikerdatud ja erilise mulje jätab söögitoa komplekt massiivse laua, toolide ja kappidega.

Olles 1978.a.-st Ontario Woodcarvers Association’i liige, on ta palju aastaid osalenud ka selle ühenduse korraldatud näitustel. Aktiivse liikmena tegutseb ta Eesti Kunstide Keskuses Kanadas (EKKT) ning mitmetes teisteski organisatsioonides — kes palju teeb, see palju jõuab.

Võib öelda, et Otto Rannamäe elu on väga huvitav ja kirev — seda kaunite kunstide keskel elamine kahtlemata annab. Kunstnikule valmistab rõõmu, kui tema looming omakorda teistele rõõmu toob — paljudel eestlaskonna üritustel vääristab ta oma kaunite kingitustega tublisid ühiskonnaliikmeid kas siis mõne tähtpäeva puhul või teenete eest. Ta on aastakümnete jooksul jaganud oma töörõõmu ja -vaeva ka paljudele organisatsioonidele — olgu nimetatud skaudid ja gaidid, kelle toetamine talle väga südamelähedane on. Otto Rannamäe valmistatud küünlajalad ja ristid püsivad väärikalt Toronto Vana-Andrese ja Peetri kirikutes; tema valmistatud on ka peapiiskop Udo Petersoo piiskopikepp ja pähklipuust reljeef Peetri kirikus „Karjane teel Jeruusalemma“. Nimetatud on vaid väike osa kunstniku loomingust, mida Toronto eestlased jätkuvalt imetleda saavad.

Otto Rannamäed ei huvita oma ande ja tööde müümine, vaid just kinkimine — suurim rõõm tegijale. Teda tuntakse hästi ka kodumaal — ta on annetanud ja kinkinud Vilde ja Tammsaare muuseumile, Eesti Rahvusraamatukogule, viimati oma kodukandi Valtu koolile, mille vilistlane ta on, Rapla kirikule, Nõmme Lastehaiglale... Haigla sai kingituseks skulptuuri „Paluv nunn“, mida kunstnik ise hiljem vaatamas käis ja rõõm oli näha, et töö oli leidnud aukoha konverentsiruumis.

Rahvusraamatukogusse lähetas Otto Rannamäe 2000.a. üheksa tööd — auhinna võitnud gravüüri dinosaurustest ja loomaskulptuure. Kui need olid üles seatud, kutsus raamatukogu direktor Tiiu Valm kunstniku näituse pidulikule avamisele — sellest on jäänud ilusad, liigutavad mälestused ja albumitäis pilte.

Kunstnikul on hea ja suur süda ja talle meeldib teisi üllatada — nii minul kui mu kolleegidel on eredalt meeles tore jõuluüllatus, mille hr. Rannamäe meile, tollase Vaba Eestlase tööperele möödunud jõulude eel valmistas, viies esmalt kõiki koos abikaasadega lõunasöögile, millele järgnes kaunis õhtupoolik hr. Rannamäe kodus, kus ta loosis kõikidele välja oma looma- või linnuskulptuure. Sellised kaunid ja südamlikud hetked annavad jõudu.

Kui küsisin hr. Rannamäelt, kas ta pole mõelnud kunagi omale n-ö meistri-järglase koolitamise peale, kellele anda edasi oma ammendamatud kunstiteadmised ja nipid, ilma milleta üks õige skulptor vaevalt hakkama saab, vastab ta, et selleks peab olema looduse poolt kaasa antud and — ainuüksi õpetamisest ei piisa. Ja vaevalt teist sellist meistrit nagu seda on Otto Rannamäe ongi võimalik koolitada, sest kõigil on ju oma stiilitunnetus ja loojakäsi, mis on autorile niivõrd unikaalsed ja mida pole võimalik ka suure tööga omandada. Igatahes on Otto Rannamäe jätnud väärilise jälje kunstiajalukku ning see jälje jätmine kestab — nii mitmedki tema tööd kannavad aastanumbrit 2002 ja loodetavasti on neile oodata lisa.

Palju õnne suurele kunstnikule tema juubelisünnipäeval ning jätkuvat jõudu ja tervist!

Märkmed: