Neid, keda me tänapäeva kõnepruugis lihtsalt lennuväepoisteks nimetame, oli arvult 3000 ringis ja umbes üks kolmandik neist pääses läänemaailma. Paljud otsustasid kodumaalt mitte lahkuda ja hüppasid otsustaval hetkel ära. Osa jäi sõja lõpul Kuramaa kotti ja langes vangi. Need, valdavas enamuses Pärnu ja Pärnumaa poisid, olid peaaegu ainsad, kes oma sõjakäigul aktiivselt lahingutegevusse sattusid. Tegid isegi dessandi Sõrve saarele, kust hädavaevu eluga Kuramaale tagasi pääsesid. Punaarmee kätte vangi langenuid ootas vaevarohke vangipõli Siberi pakases, mõnedel ka Lõuna-Venemaa palavuses. Üks neist, kes Norilski vangilaagri vaevad üle elas, oli Vaino Kallas.
Vaino Kallase isik kerkis allakirjutanu teadvusse mõjuvalt ajal, mil üle Eesti hakkasid käima vabaduse tuuled. Olin koostamas koguteost lennuväepoiste saatusest, mille ilmumine viibis tänu tekkinud olukorrale, kus ootamatult hakkasime saama väärtuslikku lisainformatsiooni kodumaalt. Üks esimesi kaastöö pakkujaid oli Vaino, kes ühtlasi ainsana palus end võtta meie siinloodud ülemaailmse Lennuväepoiste Klubi liikmeks. Hiljem organiseeriti samailmeline klubi ka Eestis ja Pärnu poiste grupp tegutseb tänaseni Vaino juhtimisel. Lisaks toimetab ta internetis lennuväepoiste kodulehekülge ja avaldab pidevalt artikleid Pärnu Postimehes, halastamatu järjekindlusega nõudes kommunistide kuritegude avalikustamist ja hukkamõistu ning ümber lükates võitjate kirjutatud vildakaid ajalooandmeid. Üks tema selleteemalistest artikleist äratas hiljuti tugevat tähelepanu ja ilmus ka meie lehe internetiversioonis.
Vaino Kallas on pärit Pärnumaalt, Häädemeeste vallast. Põhjasõja ajal oli tema kauge esivanem Käbra Ott tulnud Võrtsjärve äärest sõja jalust, kaks hobust puutelgedega vankri ees, ja asunud elama Riia lahe äärde jõekäärule. Kümmekond inimpõlve tagasi võttis esiisa Mats oja kaldal asunud talu järgi perekonnanimeks Kallas. Sellessamas väiketalus kasvas üles Vaino oma vanemate ainsa lapsena. Talupidajast isa oli samaaegselt ka ehitaja, tisler ja lukksepp. Lisaks juhatas ta üle 60 aasta kohalikku pasunakoori. Harjutusi peeti igal pühapäeval nende kodus, mistõttu pole imeks panna, et suure osa Vaino lapsepõlvemälestustest täidab puhkpillimuusika. Kui poiss oli saanud neljaseks, valmistas isa talle esimese pilli, mis kandis tollal nimetust "kongo" ja mille meisterdamiseks vajalikud teadmised olid toonud meremehed Aafrikast. Sel rahvapillil, mida tänapäeval tuntakse kui jauramit, lõi väikemees külasimmanitel harmooniku mängijale vapralt kaasa. Hiljem hakati isa orkestris trummi lööma ja ka pasunat puhuma. Kui sõda ja Siberi "kuurort" möödas, tulid klarnet, bandzho ja mitmed dzhässipundid. Muusika on jäänud lahutamatuks kaaslaseks.
Selleaegsetel noortel oli õnn üles kasvada tugevas rahvuslikus vaimus, mida neisse istutasid moodsa joonega kooliõpetajad ja noortejuhid. Noorkotkaste organisatsioon tõmbas ja varsti pärast kooli astumist sai Vainost haukapoeg. Oma lapsepõlve suursündmusena meenutab ta päeva, kui 1939. a. juunis avati Tahkurannas president Konstantin Pätsi ausammas. 11-aastasel Vainol tuli presidendile üle anda Pärnumaa noorteorganisatsioonide tervitus. Liigutatud president embas poisikest ja tema kareda põse puudutus on jäänud eluajaks meelde. Kui mõelda, et ainult aasta hiljem kaotas president Päts Eestis võimu ja kadus Venemaa avarustesse, siis võib seda puudutust võtta sümboolselt nagu pulga üleandmist teatejooksus.
Mobilisatsioonikäsk lennuväe abiteenistusse saabus nagu kõigile temaealistele. Sellest kõrvale hiilida olnuks juba pooleldi kaoselises olukorras küllaltki lihtne, kuid seda ei tehtud. Idast ähvardav oht ja tugev rahvuslik kasvatus sundisid minema. Küll plaanitses Vaino koos sõpradega ärahüppamist, kui selgus, et kodumaa jäetakse maha, kuid kõik läks liiga kiiresti ja soodsat võimalust ei tekkinud. Sõit läks Kuramaale, kust sõja lõppedes enam välja ei pääsenud ja algas vangipõli. See tuli veeta Norilski karmis miljöös, mis õnneks ei kestnud kauem kui detsembrini 1946. Siis pääses Vaino kodumaale, kuid mitte koju — nii humaansed meie rahva "vabastajad" ei olnud. Endistele vangidele tõmmati selga Punaarmee vorm ja neist said ehituspataljoni soldatid, kes hakkasid Ida-Virumaal Sillamäed üles ehitama. Sellest päästis haigestumine 1948. a. kevadel, mille tagajärjel noormees koju kosumisele saadeti.
Tugeva tehnilise taibuga Vaino oli noorena unistanud elektriinseneri kutsest. Sellele olid sõda ja selle järelmäng kriipsu peale tõmmanud, kuid õnnelik juhus viis ta sideteenistusse. Algas trassivalvurina, sealt edasi kaablite monteerijana, kuni tänu pidevale täienduskoolitusele sai 1953. a. kaabelliini Pärnu jaoskonna juhatajaks. Asus ka kaugõppe teel õppima Leningradi Sidetehnikumis, kus aga teisel kursusel Saksa sõjaväes teeninuna kustutati nimekirjast. Selle fakti kui kindla komistuskivi oli ta sideteenistusse astudes maha salanud. Nüüd hakkas ta vastu huvi tundma KGB, kes ähvardas teda Siberisse tagasi saata, samaaegselt lahkelt pakkudes "koputajaks" hakkamise alternatiivi. Päästjaks sai Hrushtshovi "sula", mille käigus mitu julgeolekutöötajat vallandati ja osakonna ülem viidi Pärnust Venemaale. Vainol õnnestus samas ametikohas töötada 51 aastat, neist viimased 12 Eesti Telefoni Pärnu osakonna arendusinsenerina.
Just oma kutsetöös oli Vainol ja ta mõningatel ustavatel kolleegidel Eesti iseseisvumise eelõhtul täita eriline roll, millest avalikkusel pole aimu. Kuna kõik sidekanalid ja kaugsideliinid olid KGB kontrolli all, oli kogu telefonisüsteem kergesti katkestatav, mis olnuks kriisisituatsioonis äärmiselt ohtlik. Linnadevaheline sidepidamine muutunuks võimatuks, rääkimata ühendusest välisriikidega, mis käis ainult läbi Moskvas asuva rahvusvahelise kaugejaama. Selleks kutsus valitsusjuht Edgar Savisaar kokku lojaalsed sidespetsialistid, et luua alternatiivsed sidekanalid. Ilmnes muide, et mitmed olid juba oma algatusel sellega algust teinud. Nende abinõude rakendamiseks õnneks ei tekkinud vajadust. Küll aga vältisid mõningad sidetöötajad 20. augustil Tallinna telemasti hõivamise, lukustades end torni ülemise korruse aparatuuriruumi ja blokeerides torni lifti.
Lemmikharrastuste hulka kuulub elektri- ja raadiotehnika. Juba karjapoisina oli tal alati leivakotis omavalmistatud detektorraadio. Hiljem, juba sideteenistuses olles, õnnestus tal saada luba amatöör-raadiojaama ehitamiseks. Neid on ta valmistanud neli või viis ja pidanud sidet vähemalt 80 erineva maa raadioamatööridega. Omandanud ka raadiospordi I järgu kohtuniku kutse.
Kuid ka muusikas ei piirdu ta vaid tantsuorkestritega. Omamata vähematki muusikalist eriharidust, on ta loonud umbes 40 nauditavat meeleolulaulu. 27 neist on CD-l enda sisselaulduna ja endaloodud arvutimuusika taustal oma korteri privaatsuses salvestatud. Mitmed neist ta enda sõnadel. Neid ridu kirjutades laulab mu arvuti neid laulukesi mulle kõrva ja inspireerib kirjatööd.
Ka internet ja kodulehtede tegemine on saanud huvialadeks. Tema toimetatud Lennuväepoiste veebileht sisaldab aukartustäratava hulga väärtuslikke kirjutisi, fotosid ja sõdurilaule. Teistest kodulehekülgedest väärivad märkimist "Vaskkaablist valguskaasblini" — kaugside ajalugu, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu veebileht ja "Eesti sõjameeste Tori mälestuskirik". "Eesti Vabdussõda 1917-1920" sai 2003. a. kodulehekülgede konkursil eriauhinna.
Oma kutsetöö ja muude tegevuste kõrvalt on Vaino aeg-ajalt teinud kaastööd paljudele ajalehtedele, viimasel ajal põhiliselt Pärnu Postimehele. Oma sõduri- ja vangiteekonnast on ta kirjutanud ligi paarisajaleheküljelise mälestusraamatu "Tules ja pakases". Lennuväepoiste kolmas koguteos "Eesti koolipoisid Teises maailmasõjas" on tema koostatud. Valmimas on ajalooteemaline käsikiri "Kahe sõja vahel".
Oleks patt mainimata jätta Vaino teist retke Norilskisse 1991.a. Balti delegatsiooni koosseisus. See ekspeditsioon, kuhu kuulus 50 leedulast, 41 lätlast ja 25 eestlast, rajas memoriaalkompleksi Norilski lähistele Schmidti mäe jalamile, kus aastatel 1946-1952 asus üks suurimaid vangide matmispaiku Norilskis. Eesti delegaatidest olid viis vangina Norilskis viibinud. Kahe nädala vältel püstitati memoriaal, mis avati 10. augustil 1991 ja pühitseti pidulikult kolme riigi vaimuliku poolt. Kolme rahvushümni helide saatel süüdati küünlad lahkunute mälestuseks. Kui ekspeditsioon Tallinna tagasi jõudis, oli Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamiseni jäänud täpselt üks nädal.
Vaino Kallase riiklike autasude hulka kuuluvad medal Kodu Kaitseks 1918-1988, Piirivalve rinnamärk Mõõk ja Ilves ja Kotkaristi kuldrist.
