Nii Robert kui Martin on endised sportlased ja seega teavad sportlastele vajalikust varustusest praktiliselt kõike. Üle maailma võistlusreisidel ja treeningutel käies tekkisidki kontaktid ja tutvused ning nii sai teoks oma firma loomine, kus Martini hooleks on jalgrattad, Roberti alaks aga varustus: riietus, kingad, osad jm.
Martin on olnud Kanada jalgrattavõistkonna liige, hiljem Kanada naiskonna treener ja jalgrattavõistkonna mänedzher, käinud Los Angeles’e olümpiamängudel ning enam kui 10 aastat mitmetel suurvõistlustel Põhja-Ameerikas ja üle maailma. Robert on olnud murdmaasuusataja, kuulunud Kanada murdmaasuusatamise meeskonda aastatel 1978–82 ja saanud 1977.a. Põhja-Ameerika juuniormeeskonna meistriks.
Mõlemad vennad on tegelikult olnud seotud mõlema spordialaga: kui suusatajana tuli Robertil olla alates oktoobrikuust lumel, sõitis ta suvel jällegi ratast. Martingi suusatas, kui jalgrattahooaeg läbi.
Et nii kõrgele tippu jõuda, tuli spordiga alustada juba lapsena: noorena käisid poisid Jõekäärul laagris, kus tehti kergejõustikku, 13-14aastaselt hakati tõsisemalt treenima. Eeskuju andis isa Teodor, endine soomepoiss, kes kuulus Kalevi võistkonda ja oli Kanada meister orienteerumises.
Kui aktiivne sportlasekarjäär tavaliselt üle 30. eluaasta ei kesta, siis siirduvadki mitmed sportlased ärimaailma ning ala, millega tegelevad Robert ja Martin, on neile eriti sobiv, kuna sportlase maailm ja vajadused on neile niivõrd tuttavad. Kuigi firmaga seonduv võtab enamuse ajast, tehakse sporti nüüdki: lisaks jooksmisele ja jalgrattasõidule spordib Robert palju koos oma poegadega, kes on 13, 12 ja 8 aastat vanad ja tegelevad hokimängu ning jalgpalliga. Sportlik on ka Roberti abikaasa, kes töötab politsei seersandina, ta on olnud murdmaasuusataja ja võitnud medaleid.
Firma toob kaasa palju tööreise ning pikki päevi — Robert käib varustust vaatamas Euroopa riikides, Martin jalgrattaid Taiwanis ja Hiinas. Valitakse järgmiseks aastaks kaupa, olles seega pragusest juba üks hooaeg ees. Lisaks Torontole on firmal üks kontor ja ladu ka Vancouveris ning agendid, kes nende kaupa müüvad, igas provintsis. Esindatus on seega üle riigi — rattaid ja rattakaupa müüakse poodidesse üle terve Kanada, kaasa arvatud Whitehorse. Mõttes on olnud äritegevus ka Eestiga, mida kunagi proovitigi, aga kuna ei sattunud õiget partnerit, jäi asi seekord seisma.
Oma firma pidamine tähendab nii rõõmu kui muret: selleks, et olla omaenese boss, tuleb kahtlemata enesest palju anda ning lisaks suurele vastutusele taluda ka tagasilööke. Pikka aega tegeldi edukalt Schwinni rataste impordiga, müües umbes 15.000 ratast aastas, kuid see läks eelmisel aastal pankrotti, tuues kaasa märkimisväärse kadu müügis ja seega ehk kõige raskema aja Vellendite firma ajaloos. Kuid Robert leiab, et niisugustest asjadest tuleb üle saada, sellest õpiti palju ning nüüd taastutakse — praegu tegeletakse Fuji firma rataste importimisega ja lähema kolme aasta plaan ongi seotud selle märgi impordi ülesehitamisega.
Robert ja Martin on käinud Toronto eesti koolides, kuulunud Kalevi kergejõustikuklubisse, skautidena Lembitu malevasse, olnud Kotkajärvel ning tantsinud rahvatantsu nagu enamus siinseid eesti noori. Praegu on neile lähedane eesti sportlastega seonduv: firma sponsoreerib varustuse osas Tiiu Nurmbergi, kes kuulub Eesti Suusaliidu mäesuusatamismeeskonda ning valmistub Eesti esindamiseks 2006.a. taliolümpiamängudel Torinos. Hiljutistel jalgrattasõidu maailmameistrivõistlustel Hamiltonis abistasid Vellendid seal osalevaid Eesti sportlasi vajalike trenazhööride ja muuga.
Päeval, kui Robert ja Martin Vellendit intervjuu suhtes külastasin, oli kontor sünnipäevameeleolus: nimelt täitus kaksikvendadel 25. oktoobril 45. eluaasta, mille kohta nad ütlesid, et kahepeale kokku teeb see 90, mis on juba igati aukartust äratav iga!
