Noor teadlane Sulev Kõks.
Foto: I. Grün-Ots
Foto: I. Grün-Ots
„Ega ma seda raha veel kätte saanud olegi. Ja kes tulumaksu maksab, ma ka ei tea,” ütleb Sulev Kõks. On näha, et erilist numbrit ta rahast ei tee. Aga preemia kui tunnustuse üle on silmanähtavalt uhke. Üllatunud natuke ka: „Ülikooli arstiteaduskond mind esitas. Korra varem olen ma ise kandideerinud, aga ei miskit,” ütleb Kõks.
Miks preemia just Kõksile määrati, ta ise täpselt ei teagi. Sõnastatud oli see igal juhul umbes niimoodi, et hinnati töö valdkonda ja töörühma produktiivsust. Kõks on rühma eesotsas, kõige ees on muidugi füsioloogia instituudi juhataja, nagu kord ette näeb. „Meid on kokku 12 — 7 doktorit, 5 magistranti. Tegelikult on meid veelgi rohkem, üliõpilased ka,” ei võta Kõks kogu au sugugi endale.
Sulev Kõks annab noore mõõdu välja küll – 34-aastane ju alles. Ei ole pruuni ülikonna ja viltuste prillidega, nagu teadlase stereotüüp sätestab. Ei ole vana ka ja susside sahinal mööda pimedaid koridore laborite vahel ringi ei tatsa. Eluvõõras ka ei ole, teab elust üht ja teist, tegelikult päris palju. Ikkagi arstiks õppinud omal ajal. „Selline stereotüüp on täiesti vale! Teaduse tegemine on lihtsalt üks viis ennast ära elatada. Teed tööd ja teenid raha nagu kõik teised. Töö ei ole lihtne ja, olgem ausad, Eestis väga kehvasti tasustatud. Aga on loominguline ja ei ole väga reglementeeritud. Asi läheb tasapisi siiski paremaks. Aga teaduse rahastamine on endiselt üks väga suur pidur,” kummutab Kõks müüte. Ja lisab uhkelt: „Selle kehva rahaga teeme me tegelikult väga head tööd. Maksimumi! Rohkem pole lihtsalt võimalik. Aga kui raha juurde ei panda, sureb asi välja. Teadus, ma mõtlen. Noored inimesed, kes laboris töötavad, tahavad ju ka raha saada. Paljudel on lisaks oma firma, et ära elada. Kes tõlgib, kes on disainer, kes kirjutab reklaamtekste. Kõik see tegelikult segab teaduse tegemist. Kui palju teised riigid teadusesse raha panevad?! Kas arvate, et USA on selle pärast rikas, et ta sõdib? Vale puha! Rikas on see riik selle pärast, et investeerib teadusesse. Palju. Nagu Skandinaaviamaad ja Jaapan. Ja nemad on ka rikkad.”
Ka liialt kõrgendatud meeleolu on häire
„Neurokeemia või bioloogiline psühhiaatria,” ütleb Kõks. See on see, millega mees siis tegeleb. Teenib leivaraha. Uurib koos meeskonnaga paljusid asju, aga põhiliselt psühhiaatriliste haiguste tekkemehhanisme. Neist kõige rohkem siis meeleoluhäireid: depressioon, ärevushäired (mis ei ole meeleoluhäired, aga üsna levinud).
Meeleoluhäired on – nii lihtne see ongi – püsivad muutused meeleolus. Muutused nii üles kui alla. Ülenenud muutused on maniakaalsed. Kui meeleolu sügavalt langeb, ongi depressioon: teotahe on kadunud, ei taha tööd teha, kadunud on elu mõte. 30–50% neist proovib enesetappe teha.
Muutus üles ehk kõrgendatud meeleolu on ka häire. „Kui kogu aeg suu kõrvuni ja hea tuju, siis see küll häire ei ole. Häireks läheb asi siis, kui inimene enam ei maga. Toimetab nii palju ringi, et uneaeg on näiteks 1 tund. Olen isegi selliseid episoode näinud. Perekonda hakkas häirima: ema kogu aeg koristab, ööd ja päevad. Kõik nagu positiivne, aga tundus ikkagi imelik. Et üldse ei maga,” on Kõksil näide varuks.
„Aga häire võib olla ka bipolaarne: vahel on inimesel hästi aktiivne periood ja vahel depressioon. Mul tuttav psühhiaater rääkis. Inimene rajas ettevõtte, ostis kauba kokku, äri käis. Siis tuli meeleolu langus ja vend istus lihtsalt kodus diivanil ja suitsetas. Nädalate viisi,” toob Kõks järgmise näite.
Ujuv hiir testib antidepressante
Tuju võib tema sõnul vahel halb olla igaühel. Normaalne, kinnitab Kõks. Vahel on inimene rõõmsam, vahel kurvem. Aga kui see elu segama hakkab, tööl käimist takistama, siis on haigus. „Meeleolu võib täiesti skaalale panna: vahel +10, vahel -10. Seda psühhiaatrid teevadki, neil on selle jaoks omad testid. Nemad uurivad haiget, meie vaatame geneetika poolt,” selgitab Sulev Kõks. Ja kuidas vaatavad – hiirte pealt! „Hiirelt on muidugi väga raske küsida, kas tal on halb tuju,” naerab Kõks. Aga saab ka ilma küsimata. Testidega. Näiteks testitakse hiirte peal antidepressante. Süst, ja hiir vette ujuma. „Talle antakse 6 minutit aega. Normaalne hiire reaktsioon on see, et ta ujub kolm minutit ja siis jätab järele. Põhja ei vaju, jääb pinnale, hulbib niisama. Seda käsitletakse kui lootusetuse seisundit. Antidepressandi mõjul ujub hiir aga kauem,” kirjeldab Kõks.
Meeleolugeeni pole olemas
„Ei olemas ühte sellist konkreetset meeleolugeeni,” muigab Kõks lolli küsimuse peale. „Meeleolu on kohanemisreaktsioon. Igal asjal, mis meil küljes, on mingi mõte. Meeleolu suhestab meid muu maailmaga. Aitab meil sellega kohaneda. No näiteks aitab aru saada, kas olukord on soodne või negatiivne. Võtame hirmu. Kui keskkonnatingimused on negatiivsed, vallandub hirm ja te jooksete minema. Enesekaitse, võiks ka öelda.”
Kõrguse- ja lennukartust kui hirmude liike Kõks uurinud ei ole. Ämblikukartust ka mitte. Aga teab sellest: „Ämblikke kardavad natuke vist kõik. Shimpansid ka, näiteks. Aga et see diagnoosiks läheks, peab see kartus ikka väga suur olema. Miks kardavad? Aga seal maal, kust inimkond pärineb, on ämblikud mürgised. Sellepärast tuhandeid aastaid hiljem kardavadki, evolutsiooni käigus külge jäänud värk. Miks kardab laborihiir kassi? Ta pole ju oma elus kunagi kassi näinud. Tema vanaema ka ei ole. Ja 100 aastat kõik hiire esivanemad ilmselt ka mitte. Aga hiir kardab, kassihaisu ja kuju.”
