"
Egbert on jätnud jälje paljude Kanada eesti organisatsioonide töösse, suurima panuse on ta kindlasti andnud noortejuhina. Abikaasa Ene oli samuti kuni manala teedele asumiseni gaiderina agar noorsoo- ja seltskonnategelane Kanadas ja väljaspool seda. Kuid laseme koolipingist sõjateele läinud, nüüd juubelit pidaval Egberdil kõnelda oma pikast eluteest.
Oled üks neist paljudest eestlastest, kes sirgusid täiskasvanuks rahutuil Teise maailmasõja aastail. Mida ütled oma lapsepõlve kohta?
Juba maast-madalast sain rahvuslikke süste isalt, kes oli minule suureks eeskujuks. Ta oli osa võtnud Vabadussõjast, kuulus Isamaaliitu ja oli kohaliku Omakaitse juht. Isa suunas mind noorkotkaste ridadesse. Olin ainuke poiss algkoolis tegutsevast rühmast, kes saadeti 1935 .a. Noorkotkaste esimesse suurlaagrisse Pirital. Selle laagri märk on praegugi minu matkakepil. Kui sõjapilved ähvardasid idast, oli minu ja teiste meie klassi poiste otsus minna vabatahtlikult võitlema Eesti eest. Tegin seda Narva pataljoni ridades Riigiküla, Kulgu ja Sinimägede rinnetel kuni kodumaa langemiseni.
Alles hiljuti loobusid välismaal tegutseva Eesti Skautide Liidu peaskaudi ametikohast. Miks ja millal tekkis Sinul huvi skautliku liikumise vastu?
Skaudirada hakkasin tallama Kanadasse saabumisel. Olles kodumaal viibinud mitmeis noorkotkaste laagreis, kogesin sealt saadud isamaalise kasvatuse tähtsust rindeolukorras. Narva, Sinimäed ja Tartu lahinguväljad andsid meile tõelisi kangelasi. Olin siis ja olen praegu vaimustatud skautlikust liikumisest, mis on kasvatanud meie väliseesti ühiskondades häid juhte ja rahvuslikult mõtlevaid mehi.
Juhina Eesti Skautide Malevas Kanadas ja peaskaudina on Sul kindlasti huvitavaid mälestusi ja kohutumisi nii siin kui ülemaailmses ulatuses. Sooviksid mõnda neist jagada meie lehe lugejatega?
Olin 13 aastat eesti skautide esindajaks Kanada skautide peastaabi juures. Meie skautide saavutused andsid eesti skautidele eeliseid, mida teistel pagulasskautidel polnud. Kohtumised Maailma Skautkomitee esimehega, Skautide Maailmabüroo peasekretäridega, Kanada peaskaudiga andsid võimaluse kõnelda eesti skautidest välismaal, mis ka hiljem tuli kasuks tärkavale skautlusele kodumaal. Eesti Skautide Maleva kuulumine erilepingu alusel Kanada skautlusse oli algatus, millele hiljem järgnesid ka teised pagulasskautide rühmitused. Kuid meie olime teerajajad. Kanada skautide kaks eelmist presidenti, kindral John DeCastelain ja kindral Herb Pitts kannavad eesti skaudimärki. Endisele presidendile Walter Tilden' ile ja peastaabi ülemale Jim Plain' ile annetas Eesti Skautide Liit Tammetähe I järgu teenetemärgid. Heade suhete tõttu kanada skautlusega kingiti meile 800 skaudi vormikomplekti, millised saatsime kodumaa skautidele.
Kuigi tuntud noortejuhina, oled samaaegselt jätnud jälje eestluse viljelemisel ka mujal meie kogukonnas, näiteks Toronto Eesti Ühispangas, Peetri koguduses, Eesti Liit Kanadas, E.E.L.K. Konsistooriumis. On meil kaks erinevat ühiskonda: noored ja vanad?
Kanadasse saabudes leidsime abikaasaga, et eesti põgenikud Saksamaal vajavad abi, eriti nende poolt valmistatud toodete turustamisel, milleks asutasime Eesti Abistamiskomitee juurde kinkeosakonna. Olen praegugi EAK siserevident. Algaastail kuulusin ka Eesti Liit Kanadas juhtkonda. Sealgi olen edasi revidendiks. Kirik on alati olnud südamelähedane. Sellest tingituna olin 8 aastat Peetri koguduse nõukogu sekretär ja 2 aastat selle esimees. Minu ajal valmis kiriku väike alumine saal. 1990.a. valiti mind E.E.L.K. Konsistooriumi assessoriks, millisel kohal olen praegu.
1960.a. alates olin 8 aastat Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi ja Kotkajärve komitee esimees, aidates üles ehitada nüüd poolesajandilist juubelit tähistanud eesti nooruse suurimat vabaõhupiirkonda maailmas.
Minul oli võimalus teenida ka meie kogukonda majanduslikul tasapinnal, olles Toronto Eesti Ühispanga juhtkonnas 25 aastat siserevidendi, juhatuse liikme ja abiesimehe kohtadel. See pikk aeg õpetas minule eestlase raha kokkuhoiu saladusi ja sellest tulenevat suurt usaldust oma panga vastu.
Meil ei ole kahte ühiskonda — noored ja vanad —, vaid ka suur keskealiste rühmitus, kes praegu juhib kogukonda. Vaatame ringi: EKN, ajaleht Eesti Elu, skautlike noorte malevad, Jõekääru ja Seedrioru suvekodud, igal pool tegutsemas keskealisi kaasmaalasi. See on normaalne nähe. Pikkamööda läheb koorem üle nooremaile, kes kindlasti teevad mõningaid muudatusi vastavalt tänapäeva nõuetele.
Eesti taasiseseisvumine, millest unistasime, saabus ootamatult, tuues muudatusi Välis- ja Kodu-Eesti vahel. Oled kodumaal liikudes puutunud kokku organiseeritud tänapäeva eesti noortega. On nad teistsugused kui meie noored Kanadas?
Minu esimene reis kodumaale oli kohe peale taasiseseisvumist 1992.a. Osalesin skautlaagris, mida juhtisid eluaastailt vanad juhid ennesõjaaegsete reeglite järele. Järgmisel külaskäigul kodumaale kaks aastat hiljem oli toimunud juhtkonnas vahetus, jüripäeva paraadil Tallinnas olid noored juhid ja nii on see jätkunud tänaseni. Lühikese ajaga on saavutatud rahvusvaheline standard skautlemises, milleks on kaasa aidanud ka väliseesti skaudid. 1996.a. viis Eesti Skautide Ühingu noor juhtkond eesti skaudid Maailmaorganisatsiooni perre.
Noorkotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid Eestis on toetatud Kaitseliidu ja Naiskodukaitse poolt. Nende liikmete arv on suurem kui skautidel ja gaididel, kuid puudus näib olevat teadlikest juhtidest. Ometi suureneb pikkamööda organiseeritud noorte arv Eestis, kasvab rahvuslik arusaam ja hakkab juurduma usuline tunnetus. Kokkupuuted Kodu-Eesti ja Välis-Eesti noorte vahel pakuvad alati rõõmu mõlemale poolele.
Öeldakse, et eesti keele püsimine välismaal pikemas perspektiivis on küsitav. Isegi kodumaal on kõhklejaid, kes näeksid meeleldi inglise keele kasutamist, vähemalt teatavatel aladel, näiteks arvutiasjanduses. Arvestades eelöelduga, kas vajame Kanadas emakeelseid täienduskoole, kogudusi, noorte- ja seltskonnategevust või oleks targem üle minna kohalikule keelele?
Raske on nõuda siin kasvanud teise või kolmanda põlve noorelt sulaselge eesti keele mõistmist, aga õpetades eesti laulu, rahvatantsu ja teisi kultuurilisi avaldusi, seome neid siiski eesti ühiskonnaga. Niikaua kui vanemad õpetavad oma lastele eesti keelt, vajame ka eesti täienduskoole, kogudusi, noorte organisatsioone, laulukoore, eesti ajalehti ja loomulikult Eesti Maja. Meie praegused keskealised ühiskonna liikmed räägivad eesti keelt, kuigi kirjutamisega võib olla mõningaid raskusi.
Sinu poolt juhitud poistest on kasvanud noormehed, isad ja võibolla isegi vanaisad. Tunned kindlasti rõõmu nende saavutustest. Kui Sa peaksid midagi ütlema tänapäeva noortele kaasa eluteele, mis see oleks?
Mul on hea meel, et olen saanud kaasa aidata poiste sirgumisel rahvuslikult mõtlevaiks eesti meesteks. Tunnen uhkust, kui kolmandasse põlvkonda kuuluv hundu annab oma lubadust sulaselges eesti keeles. Soovin, et eesti vanemad juhiksid oma lapsed meie skautlike noorte ridadesse. Minevik näitab, et neist organisatsioonidest läbi käinud noortest on kasvanud tublid inimesed ja ühiskonna juhid.
