*
Sudoku maailmameistrivõistlused – kõlab väga põnevalt! Kuidas tunned end maailma vastavate tippude seas?
Sudokud, ristsõnad, loogikaülesanded ja muu nuputamine on tõesti väga põnevad ja arendavad valdkonnad, millega vabal ajal või lausa pere elatamiseks tegeleda! Viibin MMil külalisena, spetsialistina, lahendajana olen ma ehk tubli keskmik. Ristsõnamaailmas olen ma peatoimetaja ja loovjuhina tõenäoliselt üsna tipus, Eestis kindlasti.
Oma CV järgi oled õppinud eesti keelt ja kirjandust Tallinna Ülikoolis ning hiljem metsandust Pärnumaa Kutsehariduskeskuses. Kas eesti filoloogina ja loomingulise inimesena tundus, et on vajalik saada n-ö loodusele lähemale, ammutamaks ka inspiratsiooni või oli plaanis karjääripööre?
Metsanduse õppimine tundus ühel hetkel täiesti loomulik, sest olime perega metsa elama asunud ning see uus kodu ehk mets, laiemalt kodumaa loodus, vajas tundmaõppimist. Kutsekoolis sain kiiresti aru, et valdkond on küll ülihuvitav ja lõpetasin seetõttu esmakordselt oma õpingud ka cum laude, aga palka ma metsanduses teenida ei taha ega suudakski. Ei tahaks sellepärast, et minu jaoks on metsanduses palju eetilisi küsimusi ja ma ei tahaks teiste eest vastutada valdkonnas, kus liiguvad väga suured rahad ning pole alati n-ö selgust majas. Oma metsas seisan enda ja pere eest ehk võtan otsused vastu oma tarkuse ja südame järgi – ise raiun vajadusel ja ise kindlasti istutan, et järeltulevatel põlvedel oleks, mille eest ülikooli minna või kus jalutada. Ei suudaks ma igapäevaselt töötada näiteks saemehena – see on väga raske töö - hea, kui oma metsas päevas paar-kolm tundi järjest jaksan mütata. Inspiratsioonipuudust pole ma õnneks kunagi tundnud. (Naerab.)
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Sinu sulest on ilmunud mitmeid teoseid, peamiselt lasteraamatuid, samuti proosat ja luulet. Käid kirjanikuna esinemas koolides ja kultuuriasutustes Eestis ja kaugemal. Kuidas tundub tänases inforohkes maailmas, kas lapsed ikka loevad lasteraamatuid või on kogu tähelepanu nutimaailmas? Kuidas oled oma peres suutnud hoida vastavat tasakaalu?Lapsed loevad küll, kui neile huvitavaid raamatuid tutvustada ning ka harjumus tekib.
Mulle tundub, et olen selles mõttes isana mõneti läbi kukkunud, kuna hobifiloloogi ja kirjamehena sooviks, et järelkasv rohkem loeks, aga samas annan endale aru, et kui mina lapsepõlves lugesin teinekord üle 900 lehekülje päevas, siis ma ei saa seda nõuda oma lastelt tänapäeval, kui maailm on palju avaram. Teisalt olen isana üsna õnnestunud, kuna mu pojad on mõlemad väikesest saati tublisti iseseisvad, võib-olla seetõttu, et ma pole neid „surunud“ midagi tegema.
(Pikemalt saab lugeda Eesti Elu 6. oktoobri 2023 paber- või digilehest eestielu.ca)
