Juba mitmendat nädalat viibib Torontos Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Piret Noorhani, kellega on tihti kokku puutunud Tartu College'i ning Tartu Instituudiga seotud rahvas, kuna Piret saabus siia Eesti Naisüliõpilaste Seltsi stipendiumiga, eesmärgiks uurida siinseid arhiive. Lisaks oma uurimistööle on ta siin esinenud mõnel eesti ühiskonna üritusel ning korraldanud kaks õpikoda perekonnaarhiivide teemal.

Piret on tartlanna, seal sündinud ja õppinud ning elanud suurema osa elust. Ülikooli lõpetas ta kirjandusteadlasena 1984. aastal ning naases peale kolmeaastast kooliõpetajatööd Viljandis kodulinna Tartusse, et tegelda armsa alaga — kirjanduslugu ja selle uurimine. Möödunud aastal kaitstud magistritöö teemaks valis Piret „Postmodernsed mängud. Iroonia, paroodia, grotesk eesti kirjanduses“, mis on küll mõnevõrra erinev ta igapäevatööst. Nüüd tuleb mõelda, millele rajada doktoritöö.

Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA) kuulub Eesti Kirjandusmuuseumi alla, mis on üks riigi teadus- ja arendusasutustest. EKLA-s on tööl paarkümmend inimest ning asutust võib pidada polüfunktsionaalseks, kuna lisaks esikohal olevatele teadus- ja arhiivitööle korraldatakse ka konverentse ja näitusi.

Pireti Torontos viibimine kestab ühtekokku kuus nädalat ning selle peamine eesmärk on vaadata, milliseid arhiive on alates tema eelmisest Torontos käigust (1995—96 talvel, 7 kuud Karl Auna stipendiumiga) siia juurde toodud, et saada kaasa uute kogude nimistuid.

Teiseks uurimisobjektiks on Ella Ilbak — populaarne eesti tantsijanna kahe sõja vahel, kes on ka raamatuid kirjutanud. Ta elas hiljem Ameerikas ja tema arhiiv on toodud Torontosse. Piretil õnnestus eelmine kord sellega põgusalt tutvuda ja kopeerida August Gailiti kirju E. Ilbakule. Teine pool — Ilbaku kirjad Gailitile — asuvad Rootsis ning Piretil on plaan need välja anda.
Ja kolmandaks on huviorbiidis Salme Ekbaumi kogu, millega Piret tahaks põhjalikult tutvuda — eelmisel korral oli see alles arhiivi saabunud.

Veel kavatseb Piret ära käia Ottawas Kanada riigiarhiivis, kus on kirjastuse Orto ja selle juhi A. Lauri arhiiv.

Ning muidugi õpitoad kõigile huvilistele — seega igati kiire ja produktiivne aeg. Torontos peatub Piret Tartu College'is, kus igapäevatööle arhiivis tuleb vaid liftiga alla sõita.

Nagu teame, on Toronto eestlaskonnas paljude seas väga suureks hobiks ja harrastuseks elulugude kirjutamine. Tunnen huvi, kuidas on vastava huviga kodumaal.

Pireti sõnul on see viimase kümne aasta jooksul kõvasti kasvanud ja seda liikumist suunataksegi EKLA-st, kus töötab ka aktiivne kirjandusuurija, samuti Torontos viibinud teadur Rutt Hinrikus, kes on elulugude kogumise projekti vedaja. Elulugusid laekub arhiivi seega päris palju.

Ent kas peab iga inimene kunagi oma eluloo kirja panema? On ju tõsi, et igaühe elu on niivõrd unikaalne nähtus, et sellest teest saaks kindla peale kirjutada ja välja anda raamatu...?

Piret arvab, et retooriliselt võiks küll öelda, et jah, ent seda nagunii ei tehta ja kui ka tehtaks, oleks selle suure materjalihulga kasutamine väga raske. Kuid eluloo kirjapanekut ei tarvitseks sugugi teha vaid avalikkuse jaoks, miks mitte iseenese ja oma perekonna tarvis. Üldjuhul noores eas elulugude vastu suurt huvi ei tunta, ent teatud vanuses see huvi tavaliselt tekib ja on väga kahju, kui puuduvad allikad, kust informatsiooni saada.

Eluloo kirjutamine on kindla peale raske tegevus nii või teisiti: esiteks, mida kirjutada ja kuidas, mis on oluline ja mis vähemat rõhutamist väärt. Teiseks on asjal juures ka psühholoogiline moment: kirjapanek põhjustab sageli sündmuste emotsionaalseid uuesti läbielamisi. Kuid kirjutamisel on ka teraapiline tähendus — psühholoogid on nimetanud seda eneseteraapiaks, kuna kirjutamisel saab inimene end selle läbi välja elada, ilma et kirjapandu peaks avalikustamise läbi suuremat kõlapinda leidma.

Huvi elulugude vastu on Eestis suur ja need on ühed loetavamad raamatud. Kellegi teise elulugu lugedes tekib sageli inimesel paralleele, leitakse sarnasusi, aga vaadatakse ka, kuidas on sama ajajärku nähtud kellegi teise silmade läbi. Või siis saada aimu aegadest, mil ise elanud pole. Elulood on seega väga ehedad — kirjanikud ei suudagi alati välja pakkuda seda, mida elu ise.

Eestiski saab praegu „oma kulu ja kirjadega“ raamatut välja anda ja seda sageli tehaksegi — näiteks kodukohtade ajaloona. Samas haakub sellega ajalooteadlaste jaoks nii mõnigi probleem — inimeste mälu võib olla petlik ja kui selliseid materjale teaduslikel eesmärkidel kasutama hakata, tuleb allikate suhtes olla üsna tähelepanelik ja kriitiline.

Sageli on inimestel kodudes palju kultuurilooliselt väärtuslikku materjali — dokumente, käsikirju, fotosid, ka kunsti — millega ei osata midagi peale hakata. Piret Noorhani sõnul oleks sel juhul mõistlik pöörduda mõne asutuse poole, kes selliste materjalide kogumise ja talletamisega tegeleb, mitte seda saatuse hooleks jätta. Miks mitte pöörduda oma küsimustega Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi poole, mille aadress on Vanemuise 42, Tartu, 51003, tel. (372 7) 377 724. E-post:

Piret on igati võlutud vabatahtlike abil tehtavast Tartu Instituudi tööst auväärses eas dr. Endel Aruja juhtmisel — tehtud on palju ja palju on veel ees. Nendes arhiivides peituvate haruldaste materjalide vastu on Eestis huvi väga suur.

Märkmed: