Tunnustatud kujundusmeister Tiit Telmet.
Foto: perekonnaarhiivist
Foto: perekonnaarhiivist
Te olete eestlane, tuntud disainer, ent mitte Eestis, vaid Kanadas. Aga sündinud olete Tallinnas, Ao tänava poiss. Kuidas te üle suure lombi sattusite? Kuigi teie vanust arvestades pole vist mõtet küsidagi...
Oli september 1944 ja mina 2-aastane. Lahkusime Eestist koos ema ja isaga (Alice ja Valdo Telmet. Toim.). Saime ühele kahest viimasest Saksa sõdurite põgenikelaevast. Üks laev lasti põhja, meie oma pääses.
Läbi Poola jõudsime Saksamaale Berliini. Edasi tulid mitu linna ja mitu põgenikelaagrit (DP-laagrid). Nii kuus aastat: Wiesbaden, Kettenbach, Geislingen, Ludwigsburg.
Teie noorema venna Juhani mälestustest (tema sündis juba Saksamaal) võib lugeda, et Ameerikasse pääsesite suuresti tänu „sponsoritele” ja sellele, et teie põgenikelaager Saksamaal asus USA, mitte Suurbritannia sektoris.
Tiit Telmeti kujundatud margid 1993. a. Balti Mängudeks.
Kui ta nii mäletab, ju see nii oli. Lahkusime Euroopast Bremerhaveni sadamast 1950. aasta veebruaris, Vabadusesammas paistis kahe nädala pärast märtsis.
Edasi tuli Detroit. Seal käisin algkoolis ja gümnaasiumis, ka ülikooli astusin Detroidis. Õppisin Michigani ülikoolis aasta arhitektuuri, siis vahetasin kooli. Western Michigan University’s lõpetasin 1966. aastal graafilise disaini eriala.
Praegu on teil Torontos oma firma Telmet Design Associates. Asutatud on see 1985. aastal. Selleni jõudmine võttis aega ligi 20 aastat.
Alustasin Detroidis joonestajana auto-alal. Mõne aasta pärast rändasin Los Angeles'si, kus olin joonestaja firmas Douglas Aircraft. Tegin ka graafilisi kujundusi. Sealt edasi kolisin Minneapolisse Minnesota osariigis, kus töötasin kaks aastat, ikka graafika alal suures firmas.
Kui 60. aastate lõpul USA-s töö-olukord viletsamaks läks, otsustasin Kanadase tööd otsima minna. Torontos oli suur eesti seltskond ja minu ristiema pakkus lahkelt öömaja, kuni ma töökoha leian. Ja leidsingi – alustasin firmas Gottschalk+Ash Int'l., kus olin Toronto büroos ainukene töötaja peale omaniku. Koos ehitasime firma suuremaks ja sain siis ka osanikuks. Aasta oli siis 1978. Kokku olin firmas juhtival ametipostil 15 aastat. Montrealis alustanud firmal olid selleks ajaks peale Toronto bürood ka näiteks New Yorgis ja Zürichis.
1985. aastal tundsin, et olen niikaugel, et oma disainifirmaga alustada.
Tiit Telmet lapse-eas oma noorema venna Juhaniga.
Foto: perekonnaarhiivist
Foto: perekonnaarhiivist
Kanadasse kolimisel oli teil ka vist muid ajendeid kui ainult tööotsimine?
Eestlus oli mulle tähtis ja Torontos elas palju eestlasi. Juba siis, kui elasin USA-s, käisin tihti Eesti üritustel nagu KLENK-i päevadel. See oligi Chicagos, KLENK-i päevadel, kus kohtasin oma tulevast abikaasat Kaja. Toronto pakkus palju eesti kultuuri, kunsti ja kirjandust. Olime koos Kajaga tegevad Metsaülikoolis ja 1972. aastal abiellusime sealses metsakirikus. Isegi video sai sellest tehtud: pulmad olid vanade Eesti kommete järgi kavandatud — rahvariided, vana eesti toit (hapukapsad), leiva murdmine, põllelappimine, kontvõõrad olid kohal ja pruudiröövlid.
Kajaga on meil kaks tütart. Kaili on juba 25 ja omandab magistrikraadi Toronto Ülikoolis. Heli on 19 ja käib samuti ülikoolis, viimase talve ja kevade, muide, Tartu Ülikoolis Eestis.
Te olete hea disainer, väidavad asjatundjad. Kas kunstianne lõi juba lapsena välja?
Ema oli mul hea joonistaja, isa mehaanikainsener, kes tegelikult oskas kõiki asju meisterdada, parandada ja ehitada. Saksamaal tuli tal näiteks palju nahatööd teha.
Minule jälle meeldis alati kõiki asju koos isaga teha, eriti ehitada. Tegelikult ma tahtsingi ülikooli arhitektuuri õppima minna, aga matemaatika ja füüsika nullisid selle unistuse ära.
Alustasite autode joonistamisega, välja jõudsite markideni...
1970.-80. aastatel oli Kanadas üsna vähe disainifirmasid. See, kus mina töötasin – Gottschalk+Ash Int'l. – oli hea kuulsusega ja tegi vahel ka postmargi-tööd. Nii et siis, kui oma firmaga alustasin, oli ala mulle juba tuttav.
Kanada postmarke olen kujundanud juba ligi 20 aastat, aastast 1986. Üks mu selle ala lemmikuid oli ja on sari „Transport Kanadas”: 25 marki nelja aasta jooksul (1993–1996). See oli ka esimene postmargisari, mis sai otsast lõpuni arvutis tehtud. Arvutil tegemine hoiab illustratsiooni joonte ja detailide täpsust isegi siis, kui asi trükkida 10–20 korda suuremalt või väiksemalt. Tookordne oli suur saavutus, sest tarkvara (Aldus Freehand) oli veel primitiivne.
Kuidas teil eesti keelega lood on? Pakkusin, et võime ka inglise keeles suhelda, aga teie eelistasite emakeelt.
Eks see mul selline köögi-keel ole ja sõnavara on kah natuke nigel, aga hakkama saan päris viisakalt. Ja kodune keel oli vanematega rääkides alati eesti keel.
Oleme proovinud oma tütardega samuti tegelda eesti keeles, aga vahel tuleb ikka inglise keel appi võtta. Lapsed on omal ajal Toronto Eesti koolis käinud, gaidid olnud ja rahvatantsurühmas kaasa löönud. Käisid suviti ka eesti laste suvelaagris.
Millised on teie suhted Eestiga?
Väga head. Oleme aktiivsed Toronto eesti seltskonnas, aastaid tegelesime koos abikaasaga ka Metsaülikooliga. Eestis oleme käinud 1970. aastatest alates, suhelnud palju eesti kunstnike ja kirjanikega, kui vaja, siis ka neid võimaluste piires aidanud.
Kuulun ka korporatsiooni Rotalia, kuhu astusin 1972. Olen seal üsna aktiivne ja peale Eesti vabakssaamist on suhted kaasvendadega Eestis head. Rotalia on ainus korporatsioon Torontos, kellel on oma maja (suur vana hoone Toronto ülikooli lähedal). Viimased paar aastat olen ma selle maja hooldaja olnud.
Mida te Eesti kunstnike tehtud postmarkidest arvate?
Need on väga head. Lühikese ajaga on disaini ja trükikvaliteet väga palju arenenud. Algaastatel trükiti ju kõik postmargid kas Ida-Saksamaal või Rootsis. Kahju, et need kolm Eesti postmarki, mis ma kujundasin 1992.–1993. aastal, ei läinud kunagi trükki. Aga nii vahel lihtsalt on.
Oma viimase, Oscar Petersoni margiga olete omal kombel ajalugu teinud. Kuuldavasti valis elav jazzi-legend ise just teie kujunduse välja. Olete te Petersoniga isiklikult tuttav? Ja kindlasti olete ka suur jazzi-sõber?
Olen jazzi-sõber, jah, aga mitte fanaatik. Jazz on elav muusika, ja see mulle istub.
Oscariga kohtusime fotovõttel – väga inimlik, sõbralik ja soe isik! Oscari lemmikklaver on Bösendorfer, kohe teine kõige meeldivam klaver on aga Estonia klaver! Ainult nende kahe klaveriga tahab tema üldse esineda.
Tõsi, Peterson valis ise margi kujundaja ehk minu, välja. Ta on, muide ka ainus elav isik, keda on austatud postmargi väljaandmisega.
Kanadas korraldatakse iga väljaantava postmargi kujundusele konkurss. Lõppvooru valitakse alati kaks kujundust, kunagi ei tea, kas oled võitja või kaotaja, komitee otsustab. Mul oma firmaga on läbi aastate olnud õnne, oleme suurema osa kordadest olnud võitjad. Loodan väga, et see edaspidi samas suunas läheb. 2006. aasta 1. juulil ilmub järgmine kahest margist koosnev komplekt – just hiljuti võitsime uue konkursi teemal „Snowbirds”. See on Kanada akrobaatiline lendurite meeskond, kes esineb airshow-del üle maailma.
(Lõpuks olgu veel toimetuse poolt lisatud, et Tiit Telmet kujundas graafiliselt ka meie ajalehe tiitli).
•••
Tunnustused:
• 1996. a. sai Tiit Telmet Rahvusvahelise Graafilise Disaini Nõukogult (International Council of Graphic Design) auhinna, millega tema senist edukat disaineritööd tunnustati. Tiit Telmet on senini ainus disainer Kanadas, kes sellise au osaliseks on saanud.
• 1998. aastal võeti Telmet Rahvusvahelise Graafikaalliansi liikmeks, kuhu kokku kuulub 300 kunstnikku 27-st riigist (Kanadast peale Telmeti veel kuus kunstnikku).
Telmeti margid:
15. 08. 2005 – mark jazzmuusiku Oscar Petersoni 80. sünnipäeva puhul.
06.05. 2005 – 8 margiga plokk uue Kanada Sõjamuuseumi (Ottawas) avamise puhul.
04.09.1999 – 16 margiga plokk Kanada Kuninglike Õhujõudude 75. aastapäeva puhul.
04.09.1999 – 4 marki Kanada rahvusvahelise õhushow (Canadian International Air Show) 50. aastapäeva puhul.
15.09.1999 – Georg Klein –The Millennium Collection (üksikmark 94-leheküljelises 68-st margist koosnevas kõvakaanelises komplektis, trükiti piiratud kogus).
01.09.1995 – Canadian Bridges – XXth World Road Congress (4-st margist koosnev komplekt Montrealis toimunud XX Maailma Maanteekongressi puhul).
1993 – 1996 – Historic Land Vehicles – ajaloolised sõidukid (igal aastal 6-st margist koosnev plokk, kokku 24 marki, pühendatud transpordi osale Kanada arengus + eraldi mark Bricklini sportautost).
29.10.1991 – 3-st margist koosnev komplekt 100 aasta möödumise auks ajast, mil kanadalane dr. James Naismith leiutas korvpalli.
29.08.1991 – 4-st margist koosnev komplekt meenutamaks ukrainlaste saabumist Kanadasse.
08.09.1989 – 2-st margist koosnev komplekt Kanada jalaväerügementide auks (Princess Patricia’s Canadian Light Infantry and the Royal 22nd Regiment).
01.06.1988 – 2-st margist koosnev loodushoiule pühendatud komplekt.
Tulekul:
2006 – Snowbirds (2-st margist koosnev suveniirkomplekt, pühendatud Kanada õhujõudude lennuakrobaatidele (Canadian Forces Snowbirds).
