Ma pole Tiiu Teesaluga kunagi silmast-silma kohtunud, me oleme olnud kontaktis üksnes e-posti teel, kuid ometi tunnen temaga mingit seletamatut hingelähedust. Käesolev nädalaportree koosneb üksikutest mosaiigikildudest, mida olen noppinud kirjasõnast ja muljetest.
Möödunud aasta augustis külastas meie toimetust hr. Leon Tretjakewisch, kes rääkis sooja kaasaelamisega Valgamaa Memento Ühenduse tegevusest, eriti aga Õru lasteaed-algkooli juhatajast Tiiu Teesalust ja tema eestvedamisel koostatavast kogumikust „Sa ära möödu mineviku valust...“.
Kõik on pandud paberile, raiutud kõik raamatusse
Siis oli kõnealusest väljaandest ilmunud ainult I osa (koostaja †Eldur Parder, 2002), mis lausa rabab oma faktilise materjali rohkusega.
Mõte Valgamaalt represseeritute kohta raamat kirjutada tekkis Tiiu Teesalul juba 1996.a., kui ta oli justiitsministeeriumi raamatukogus lugenud oma isa KGB toimikut. Ta tundis, et isale, nende peredele ja paljudele teistele osaks saanud ülekohus ei tohi jääda toimikutesse, sellest tuleb avalikult rääkima hakata. Nüüd on see soov täitunud.
Tõesti, kedagi ega midagi pole unustatud. Esimese osa, registriköite, ligi 290 lehekülge toovad lugeja ette tuhandeid nimesid ja eluloolisi andmeid Valgamaa represseeritutest. Need kuivad faktid räägivad ilma kommentaaridetagi selget keelt eestlaste kallal toime pandud inimsusevastastest kuritegudest.
Sel aastal ilmus raamatu II osa, kus on kirjas küüditatute ja arreteeritute mälestusi, dokumetaalseid väljavõtteid toimikutest, isiklikke kirju ja täiendav registri lisa. Kaheosaline raamat kujutab endast põhjalikku, hindamatu väärtusega koguteost valgamaalastele osaks saanud represseerimistest nõukogude okupatsiooniajal. Sellesse on talletatud tohutul hulgal fakte, kuid samavõrra ka emotsioone. Kuidas inimesed suudavad elada taevani tõusva ülekohtu paine all, mida on võimatu heastada? Kes saakski kinni maksta laste hingedesse löödud haavu; üleelatud kannatusi, kaotatud tervist või elu? Kannatanud on suuremeelsed — nad sooviksid kuulda vaid Moskva ametlikku vabandust, aga, nagu teame, selleks pole erilist lootust. Nii lahkuvad represseeritud üksteise järel igavikku oma ränkraske koormaga. Tiiu Teesalu mõistab neid; nendele kuulub tema tähelepanu ja respekt, sest ta on üks nende hulgast. 2-aastaselt tuli temalgi ette võtta Siberi teekond...
Teose II osa sissejuhatusest loeme: „See raamat on nende mälestuseks, kes jäid Venemaa mulda või kes hukati Eestis võõrvõimu poolt ja neile, kes need õudused üle elasid ning eluga tagasi tulid, paljukannatanud Eesti inimestele Valgamaalt ja mujalt.“
Lapsepõlv Siberis
Tiiu teekond Siberisse algas 25. märtsil 1949 Paluperast, kust nende pere vägivaldselt viidi Elva raudteejaama. Isa oli arreteeritud juba 1947.a. „Milles olid süüdi 2-, 6-, 7- ja 9-aastased lapsed?“ küsib Tiiu Teesalu oma meenutusartiklis „Siber — mu lapsepõlve kauge mälestus“. Ja ehkki perekond sai taas kokku 1956.a., oli kõik muutunud. Kodu maha põletatud, riik oli viis korda (!) nende vara konfiskeerinud ja endine elujõuline isa Voldemar Põder eluraskustest räsitud ja hingeliselt murtud.
Kuid Tiiu meenutab, et tema lapsepõlvemängud Siberis ei erinenud Eesti eakaaslaste omadest, sest laste fantaasimaailm on rikas ja nad on kohanemisvõimelised. Tiiul polnud mänguasju. Ta mäletab siiani, et Virve Aab kinkis talle esimese nuku, mille oli ise õmmelnud. Selle kalli mänguasja tõi ta Eestissegi kaasa. Kooli mineku ajaks oli tal vene kõnekeel selge. Pärast II klassi lõpetamist sai Tiiu Teesalu loa Eestisse naasta.
Kooliaeg ja noorus
Siberist tagasi tulles oli Tiiul raskusi eesti keelega, ta on siiani tänulik Kuigatsi kooli õpetajatele, kes panid ta eesti keelt rääkima, pilli mängima, laulma ja tantsima. Edasi viis haridustee Tiiu Tõrva Keskooli. Ta meenutab, kuidas tantsuõpetaja Mari Kull pani keskkooliõpilased koos Helme kutsekooli poistega isegi ooperit tegema. Tollaste sõbrannadega oldi tugev laulutrio.
Pärast keskkooli lõpetamist andis Tiiu Teesalu avalduse Tartu Ülikooli, et õppida seal ajalugu. Aus ülestunnistus, et ta lõpetas Novosibirskis algkooli kaks esimest klassi, sai saatuslikuks. See fakt lõi ülikooliukse tema ees lukku. Siiski avanes tal võimalus õppida samas teaduskonnas vene filoloogiat. Kuid — oh häda! — ta vene keele oskus polnud selleks küllaldane. Nii reisis ta nelja kursusekaaslasega Gorki ülikooli, et seal veeta esimene tudengiaasta. Järgnesid õpingud Tartus.
Vene filoloogia õppimist pole Tiiu kunagi kahetsenud, kuna tema sõnul sai sel ajal „tonnide viisi“ läbi loetud kõikvõimalikku kirjandust, ka väliskirjandust.
Mõnda perekonnast
Naasnud Tartusse, tutvus Tiiu oma tulevase abikaasa Ruuben Teesaluga, kes õppis veterinaariat.
Noored abiellusid ja asusid elama Karksi-Nuia, kus Tiiust sai õpetaja.
Sündisid pojad Kaupo ja Kaido. Et Nuias tundus elu end ammendanud olevat, siirduti Tabasallu, kus abikaasa sai hea töökoha. Tiiu Teesalu töötas sel ajal Tallinna 55. Keskooli klassi- ja koolivälise töö organisaatorina. 1998.a. lõpetas ta eripedagoogika ja psühholoogia koolituse Soomes Jyväskylä Ülikooli juures ja töötas Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
Tiiu iseloomustab oma perekonda nii: „Kogu meie pere on lahke käega, pigem anname kui võtame.“
Poeg Kaupo on elukutselt biomeedik, tema abikaasa Anneli Tartus hambaarst. Peres kasvab kaks poega. Kaido lõpetas Göteborgi ülikooli kunstilise fotograafia alal ja töötas seejärel kaheksa aastat Rootsis. Nüüd elab ta taas Eestis.
Korea päritoluga ameeriklanna Julie Kim õpetas Eestis inglise keelt. Ta elas sel ajal Teesalude peres, kus Tiiu õpetas talle omakorda eesti keelt ja sai Kimile tema enda sõnul „eesti emaks“. „Olen temast vaimustatud. Kui abiellusin, kutsusin pulma oma ema ja eesti ema. Koos abikaasaga oleme ka hiljem eesti emal Tiiu Teesalul külas käinud,“ räägib Julie Kim.
Ring sai täis, tagasi koduradadele
Aastate möödudes tundis Tiiu väsimust suurtest koolidest, ta hing igatses tagasi Valgamaale. Küllap andis selleks põhjust asjaolu, et Tiiu, tema õed ja vend said tagasi vanaisa metsa- ja põllumaa. Tal oli Valgamaal palju armsaid paiku ja mälestusi ja ta tahtis seal ise toimetada ja endale kuuluvat korrastada.
Kui 1999.a. kuulutati välja konkurss Õru lasteaed algkooli juhataja kohale, otsustas ta kandideerida ja saigi sinna tööle. Selles asutuses on 44 last. „Meil oskavad kõik lapsed kõike teha,“ räägib juhataja. Nii rakendabki ta looduslikult kaunis ja kultuuripärandilt rikkas Õrus oma pedagoogi-talenti ja jagab hoolealustele inimlikku soojust. Seda ta juba oskab. Oma Siberi-mälestuste artikli alguses kirjutab Tiiu Teesalu: „Üle kõige siin maailmas vajab inimlaps ARMASTUST, vanemate hoolt ja kaitstuse tunnet. Sageli olen kuulnud trafaretset lauset: lapsed on eluõied ja neid õisi on vaja hoida, Aga elu ja ajaloosündmused on mulle tõestanud vastupidist. Hoolimatust laste suhtes on olnud rohkem kui hoolivust.... Ma olen üks neist paljudest lastest, kes jäi võõrvõimu ülekohtu läbi kodust ja kodusoojusest ilma, olles vägivaldselt saadetud võõrale maale — Siberisse.“
Lõpuks tahaksin veel esile tõsta üht Tiiu Teesalu iseloomujoont — tänulikkust. Nii tänas ta mälestusteraamatu autoreid ja selle ilmumisele kaasaaitajaid nimepidi ajalehe Valgamaa kaudu. Ja ta leiab, et häid inimesi on palju. Olgu hea inimene Tiiu Teesalu ka ise tänatud oma tohutu töö ja vaeva eest!
Nädala portree: Tiiu Teesalu ei saa mööduda mineviku valust
Arvamus
TRENDING
