Hiljuti viibis Torontos külaline kodumaalt, tuntud kirjanik Tõnu Õnnepalu, kelle sulest on erinevate pseudonüümide all ilmunud mitu romaani ja luulekogu. Ta leidis aega külastada ka Eesti Elu toimetust.
Tõnu Õnnepalu on sündinud 1962.a. Tallinnas, lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina ning töötanud seejärel mõned aastad Hiiumaal õpetajana. Kirjutamisega hakkas ta tõsisemalt tegelema ülikoolipäevil (esimene luulekogu „Jõeäärne maja“ ilmus aastal 1985) ning hiljem ongi ta töötanud peamiselt vabakutselise kirjaniku, tõlkija ja ajakirjanikuna. Ta on töötanud ka ajakirja „Vikerkaar“ algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana, kirjastuses „Tuum“ ning Eesti Vabariigi Välisministeeriumis.
Kirjanik elab kõige püsivamalt Hiiumaal, kuid on elanud ka teistes paikades, kaasa arvatud Prantsusmaa; praegu on ta ka õppejõud Tartu Ülikoolis, olles kaunite kunstide kutsutud professoriks (igaks kaheks semestriks kutsub ülikool sellele kohale mõne kunstniku, kirjaniku või helilooja), pidades avalikke loenguid nii kirjutamise kui filosoofia teemal.
Põhja-Ameerikas viibis kirjanik New Yorgi kultuuripäevade raames, saabudes Torontosse enne seda üritust ja esinedes siin loengutega mitmel korral nii eesti kui inglise keeles. Samuti toimus seminar koos Tiina Kirssi klassiga.
Õnnepalu on tõsisemalt kirjandusringkondades figureerinud kümmekond aastat: esimene, kuulsust toonud romaan „Piiririik“ ilmus 1993.a. ja seda on tõlgitud umbes 15 keelde. Romaan ilmus, kui ta elas Pariisis, olles saanud stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Pariisis asutas ta ka Eesti Instituudi (Eesti poolt finantseeritud kultuuri propageeriv keskus, mis on ka Stockholmis, Helsingis ja Budapestis), olles seal selle direktoriks. Nagu Õnnepalu ütleb, on tal prantsuse keel tugevamgi kui inglise keel ja see on tulnud peamiselt iseõppimise teel, aga muidugi ka praktika läbi: ta on Prantsusmaal elanud umbes aasta ja külastanud seda riiki kokku nii paarkümmend korda. Ja muidugi pidev lugemine ja tõlkimine.
Järgmine romaan, „Hind“ ilmus 1995.a., millele järgnes „Printsess“ (1997). Vahepeal ilmus ka tema luulekogu „Mõõt“ (1996). Eelmine, 2002.a. oli kirjaniku jaoks eriti viljakas, kus ilmavalgust nägid kaks raamatut: päeviku ja esseeromaani vahepealne „Harjutused“ ning romaan „Raadio“. Järgnevad loomingulised plaanid on hetkel lahtised, kuna kirjaniku sõnul teeb pikema raamatu kirjutamise periood teda kuidagi sisemiselt tühjaks ning enese taastamine või laadimine nõuab aega. Oma roll on kindlasti ka kriitikal, mis järgneb iga uue raamatu ilmumisele. Aga luuletusi tahaks ta ikka kirjutada.
Oma eeskujude kohta ütleb Õnnepalu, et neid on nii Eesti kui maailma mastaabis päris palju. Eesti luule on talle eriti südamelähedane, kuna teistes keeltes luule lugemine pole päris see; ja oma lemmikutena nimetab ta Betti Alverit, Ernst Ennot, Jaan Kaplinskit ja Viivi Luike. Viimased on talle eeskujudeks ka proosakirjanikena ning Kaplinski oli tema õpetajaks ja juhendajaks, kui ülikooli ajal tekkis idee ja otsus tõsisemalt kirjutamisega tegelama hakata.
Kui rääkida kirjaniku varjunimedest — peale Emil Tode on ta kirjutanud ka Anton Nigovi pseudonüümi all („Harjutused“) — selgub, et mõte mitte enda nime all kirjutama hakata tekkis algul sellest, et ta tahtiski esineda kui üks tundmatu ja uus nimi ning ilmuda kirjandusringkondadesse teatud määral üllatusena. Kuid Eesti väiksust arvestades tuli see üsna ruttu ilmsiks.
Rääkides kirjanduse praegusest oluorrast kodumaal ütleb Õnnepalu, et raamatuid ilmub palju, tiitlite hulk on suuresti kasvanud. On mitmeid kirjastusi, kes igati edukad. Ka kirjanike read on täienenud noorte loomeinimestega. Õnnepalu kuulub ka Eesti Kirjanike Liitu, aga on üldiselt liidu tegemistest kõrvale jäänud ja ei kuulu enese sõnul ühtegi nn. klanni, vaid on rohkem omaette tegutsev.
Kirjandust loevad nii Eestis kui mujal maailmas aga ikkagi eelkõige need, kes seda armastavad ja kellele see midagi pakub — teatavasti on tänapäeva noorte üleskasvamises väga suur osa üha enam pealetungival arvutikultuuril. Nagu Õnnepalu märgib, muutub virtuaalne reaalsus nii võimsaks, et päriselus võib raskusi tekkida. Ta on esinenud koolides ka Prantsusmaal, kus ta kuulis, et ka seal on vaid üksikud lapsed, kes hea meelega ja oma lõbuks kohustusliku kirjanduse kõrval ka teisi raamatuid loevad.
Torontos viibides koges kirjanik, kuivõrd hästi siinsed eestlased kodumaal ilmuva uuema kirjandusega kursis on. Tartu College’i loengul taheti temalt soovitusi saada, mida tasuks lugeda ja tellida, kuna sageli on kõige suuremaks probleemiks just raamatute kättesaadavus.
Peale New Yorgi kultuuripäevi ootab Tõnu Õnnepalut ees reis Seattle’i ja esinemine Washingtoni Ülikoolis.
Nädala portree: Tõnu Õnnepalu, kirjanik kodumaalt
Kultuur
TRENDING
