Kose vallas, Oru külas elavad Heldur ja Ilme Rohtsaar. Nad on laialt tuntud oma töökuse, tubliduse ja headuse poolest. Jutule sain pühapäeva hommikul kange töömehe endaga. Abikaasa Ilme oli valla memmesid kirikusse viima läinud. Kiiresti on võimalik taibata, kui tõsise töömehega on tegu. Helduril tekib liigesevalu, kui ta peab hetke tööst eemal olema. Neil on kodumaja ümber mitmeid masinaid ja karjamaal loomad, õues siblivad kanad. Vestlesime Rohtsaarte hubases maakoduköögis.
Kust olete pärit, kes olid Teie vanemad?
Tuhalas olen sündinud, ei ole kuskil kaugemal kandis elanudki. Olen 1935. aasta mees, käisin Oru 6 klassilises koolis. Siis oli põhiline, et saaks ruttu tööle, ei mõelnud midagi edasi õppimisest. Hiljem sai kutsekoolides ka käidud. Kombainikoolis sain lisaks ka poliitikat, programm oli väga tugev.
Kas vanemad olid ka kõvad töörügajad?
Jah, taluinimesed. Isa kadus mul juba varakult ära, saksa sõjaväkke ja sinna ta jäi. Suri 1944. aastal, kui mina olin 9. Ema oli kolhoosis lehmalüpsja, niikaua kui ta jaksas käia.
Mul on õde ka, ta oli vähe agaram — pani linna minema. Nüüd on ta ka pensionär, elab Kosel.
Kuidas oma abikaasaga kokku saite?
Minul on nüüd juba teine kaasa, esimene suri ära 9 aastat tagasi. Oleme Ilmega päris ilusti elanud, midagi ei ole olnud. Käisime temaga kunagi ka koolis koos, juhtusime uuesti kokku. Temal oli jälle mees surnud. Mul oli nii palju siin neid austajaid, et lõpuks hakkasin valima. Pidin siia välja jõudma, minu maja oli muidu Orus. Selle jätsin siis pojale, tulin ise siia.
Rasked töömeheaastad masinatraktorijaamas (MTJ)?
Sai rumala peaga sinna mindud (naerab südamest) ja sealt enam ei pääsenud, vahel oli isu isegi nii täis, et andsin avalduse. See visati oma silme all prügikasti — „Sellist asja ei ole, et siit minnakse.“ Palgad olid seal kehvad ja traktorid vanad. Ööl ja päeval vahet ei olnud, et oleks saanud vahel lusti lüüa. Üks suur tamp oli taga ja alati olid nende silmis vähe teinud. Siis tuli kõvasti teha küll — ka 24 tundi jutti tegime. Ränk oli seal ka seetõttu, et palju oli tagantlükkajaid, kõigil oli õigus su peale karjuda. Igaühel oli sandisti vaja ütelda, head ei öelnud keegi....
(Vahepeal tuleb naabrinaine lehmapiima ostma. Heldur annab soovijale soovitu ning jutt võib jätkuda.)
Kui Eesti vabaks sai, mis tööd tegite edasi?
Olin ikka siinsamas kolhoosis ning kui ühistuid loodi, läksin kohe sinna edasi. Siin oli viljakasvatusühistu. Enne pensionile jäämist töötasin veel farmis ka. Põhiliselt olen olnud ikka traktorist ning kombainer 1954. aastast saadik kuni tänaseni. Tahan seda veel edasi teha.
Kas suudate kokku lugeda kõik masinad, millega olete töötanud?
Ega sellist masinat ei ole jah, millega ma mitte midagi teinud ei ole. Kolhoosiajal olin 15 aastat masinate tehnilise hoolduse peal, 50 traktorit ja 54 autot tuli hooldada.
Olete elanud ja töötanud nii NL ajal kui nüüd, vabariigi ajal. Kas kuulute nende hulka, kes vana taga igatsevad? Oli helgem aeg?
Eks mõnes mõttes nii ja teises naa. Inimene unustab ajaga halva ära. Mina ei hakka nii hirmsasti järgi jooksma. Osal inimestest ei ole tööd ja mõni ei taha tööd teha, eks nendel on raske muidugi. Raske on ka nendel, kes elavad ühismajades, maksud vaja ka maksta. Elul pole üldiselt häda midagi, iga päev on eelmisest parem. Poes on kõik olemas, mida vaja. Ainult tehnikat ei jõua nii palju osta, kuigi see on mul suur huvi. Aga masinaid on mul niigi rohkem kui ühistul (naerab lõbusalt).
Kes ise tubli, sellel läheb hästi ka?
Jah, ma küll ei nurise. Saab hakkama. Palju aastaid oli teine süsteem, harjumisega läheb ju aega. Olukord Eestis on palju parem, kui seda väljaspool arvatakse. Ainult need poliitikud jamavad liiga palju.
Mida praegustest riigiasjadest arvate?
See poliitikavärk on nii nagu ta on — nad riidlevad ja vaidlevad. Ei saa vist õige järje peale. Vahel võtab tuju ära — miks see peab nii olema, saaks ju teisiti ka. Et kõik töötaks koos, eesmärk peaks ju niigi üks olema — riigi pinnase kindlustamine. Rüütliga ollakse üldiselt rahul. Toetab ja väärtustab maaelu ja inimesi.
Millest kõige suurem rõõm on? Töö tegemisest?
Jah, kell kuus hommikul lähen välja ja mõtlen kohe, mida tegema hakata. Meil on ka mõned loomad, neid tuleb hommikul teretada. Kanad, paar siga, kolm lehma, kaks pulli — p?hiliselt oma tarbeks. Siin kahekesi teeme.
Kas tööga liiga ei tee?
Kolhoosiajal, see on umbes 15 aastat tagasi, pingutasin väga tugevasti üle. Süda hakkas üles ütlema. Tõusin hommikul üles ja ütlesin endale, et enam ma ennast liigselt ei koorma. Pinge oli kogu aeg, pikad päevad. Kuskil on piir. Enam ei tööta ülekoormavalt.
Olete terve elu rasket füüsilist tööd teinud. Kas on olnud ka hingetõmbe aega?
No seda on olnud vähe küll! Asi kujunes nii välja, et kohe üldse ei olnud võimalik. Kuid teatris sai ikka käidud, see küll vahele ei jäänud. Nüüd on selles osas ka parem — aega ja võimalusi lõõgastumiseks on rohkem. Iseasi, kas tööd käest panna saab.
Kõige raskemad töötegijad ei oska tavaliselt puhata. Kas Teie oskate?
Ei, minul ei tule sellest midagi välja. Ma hommikul kohe mõtlen, mida mul vaja teha on. Liigesed hakkavad valutama, kui midagi teha ei saa. Ning kui keegi tuleb küsima, kas mul oleks aega appi tulla, siis tuleb mul kohe tervis tagasi. Naine ütleb selle peale, et oled ikka natuke rumal küll. Näiteks sain Narva sanatooriumi tuusiku ja raske oli küll seal 24 päeva olla. Kui aeg poole peal oli, hakkas juba selline igatsus, et saaks minema ja tegutsema.
(Koputatakse jällegi uksele ning külamees tuleb abi paluma heinatööks. Heldur lubab aidata. Lepitakse aeg kokku ja korras.)
Te olete ikka ilmselt väga hea inimene ka, ei ütle kellelegi ei?
See kole paha viga on, et ei ütle kellelegi ära, vahel koormab iseenda sellega üle. Aga nad on oma küla mehed. Mina saan millegipärast kõigiga hästi läbi. Ei ütle kellelegi halvasti, ei ole nagu õigust öelda. Hoiad endasse, oled niimoodi harjunud.
Aga kui aitate teisi, siis ilmselt võite alati ka teiste peale loota?
Jah, sellega muret ei ole. Kui ikka abi vaja on, siis ollakse ka kohe ametis. Näiteks ühistus käin neid aitamas. Ja kui mul midagi vaja on, siis nad tulevad ja kohe teevad ära.
Kas teeksite oma elus midagi ümber?
Ei oska midagi juurde teha ega vähemaks võtta. Nooremaks võiks minna!
Nädala portree: Töö on Rohtsaartele puhkus (1)
Eestlased Eestis | 30 Jul 2002 | Helina TammEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tubli Eesti maapere ja neid on veel kull ja kull Eesti maal!Loodan et see EL ei havita talumeest ara!
Eestlased Eestis
TRENDING
