Title for picture goes here
RK: Sinu aeg siin Kanadas hakkab selleks korraks lõpule jõudma. Sinu ja kaasvahetusüliõpilaste Mirjam Hinrikuse ja Riste Keskpaiga saabumisest Tartust Tartu College'isse on möödas 7,5 kuud. Kooliaasta Toronto ülikoolis selja taga ja... raske lahkuda?
HB: Lahkuda on ikka ja alati raske. Siin on palju mõnusaid inimesi. Pealegi näib, et Toronto on põnevamaid, turvalisemaid ja puhtamaid linnu maailmas. Ma ei imesta, miks eestlased siia on kogunenud. Neil on hea maitse kõigele muule lisaks. Aga loodust võiks Torontos rohkem olla. Eestisse tagasi jõudes põgenen kohe Liivimaa metsadesse.
RK: Mida igatsed kõige enam ja vastupidiselt, on seal midagi, mille puhul Eestisse naasmise mõte tekitab judinaid ja/või iiveldust?
HB: Mulle tundub, et praeguste kommunikatsioonivahendite olemasolu tõttu on „koduigatsuse“ tähendus muutumas. Meil on e-post, Eesti ajalehed on interneti kaudu saadaval. Torontos on lisaks eesti kogukond, raamatukogus isegi eestikeelsed raamatud jne. Aga eks ma muidugi tunnen aegajalt nostalgiat mõne Eesti paiga ja sealsete kallite inimeste vastu. Päris judinaid ja iiveldust ei tekita Eestis miski, sest vastasel juhul saaks minust ilmselt põgenik nagu väliseestlastest, kelles ilmselt judinaid ja iiveldust kutsusid esile sõda ja võõrvõim. Loomulikult sünnib Eestis palju totrusi. Aga Eesti pole ükski. Üsna samasuguseid hädasid põevad peaagu kõik postsovetlikud riigid. Need on nagu leetrid või tuulelerõuged, mis lihtsalt tuleb läbi põdeda. Ent siiski häirib mind — ja seda on multikultuurse Toronto taustal eriti hea rääkida — eestlaste võõrakartus, sallimatus endast erinevate suhtes. See on tragikoomiline. Hirm, et Euroopa Liiduga ühinemisel saabub võõrtööjõu korras Eestisse 10.000 venelast, 100.000 türklast ja miljon hiinlast, kelle eesmärk on eestlane paljaks varastada ja välja suretada, et siis tema haua peal tantsu lüüa ja peenikest imperialistinaeru kihistada. Mõistagi on see totrus. Aga ma tunnetan, et poliitiline nõudlus Eesti tõupuhtuse säilitamiseks on olemas. Mind päris huvitab, mis pärast immigratsiooni hoogustumist saama hakkab, ja kuidas Eesti reageerib. Mõistagi, igasuguse immigratsiooni järel kultuurid põrkuvad ja poolesaja aasta pärast poleks eestlus kindlasti enam see, mis ta on praegu. Aga samas pole eestlus juba praegu enam selline, mis oli esimese Eesti Vabariigi ajal. Aga ma lohutan end sellega, et enne seda, kui ollakse eestlane, ollakse inimene. Ma tahan, et mu järeltulijad oleksid ennekõike õnnelikud. Pole tingimata nii tähtis, mis keeles või riigis nad õnnelikud on. Ja ärge valesti mõistke, Eesti riigi ja kultuuri säilimine pole mulle ükskõik, minu töö ja akadeemiline tegevuski on sellega seotud. Kuid eestluse kaitsel ei tohiks minna fanaatiliseks ega kanaliseerida oma hääbumishirmud vihkamiseks teiste rahvaste vastu. Eesti traditsioonilise kultuuri hoidmisel on mu meelest tulevikku etno-futurismil, mis on Eestis tänu paljudele kirjanikele — Jaan Kaplinski, Hasso Krull, Kauksi ülle, Kivisildnik — üsna laia kõlapinda leinud, ning mida siin Kanadas veab tänuväärselt Peeter Sepp. Etnofuturism on tagasipöördumine eelkõige rahvakultuuri juurte juurde ja on vaba Prantsuse revolutsioonist alguse saanud etnotsentrismist ja rahvusfanatismist, nagu oleks inimesele suurim au surra oma isamaa eest. Muide suvel korraldatakse Eestis sarnaselt siinsele Metsaülikoolile igal aastal Kaika suveülikooli ja Seto suveülikooli. Soovitan väga osa võtta neil, kes suviti Eestit külastavad.
RK: Kas Toronto ülikoolis kogetu on positiivne elamus? Tartu ülikoolist väga erinev?
HB: Positiivne igal juhul. Väga positiivne. Aga kõige suuremad erinevused Tartu ja Toronto ülikoolide vahel.... Lühidalt, Toronto ülikoolis kõike on rohkem. õppetööd on rohkem, raamatukogus on raamatud metsikult rohkem, tudengiajalehti on rohkem, ja olulisim – ülikoolil on raha rohkem ning see ei lase langeda õpetamise kvaliteedil ja hoiab siin maailmanimesid. Samas ei ole Tartu ülikoolil midagi häbeneda. Roomat ei ehitatud ühe päevaga. Tartu ülikool areneb kiiresti ja minugi õppejõudude seas on olnud palju neid, kes on lektorina sama head kui mitte paremadki kui mitmed siinsed professorid. Marju Lauristin, Mihhail Lotman, Tõnis Kahu näiteks.
RK: Kuid Sa pole vaid õppinud, vaatamata kurdetud suhteliselt suurele töökoormale. Millega oled tegelnud, tänu millele on jäänud mitmekülgsem ja täiuslikum mulje Kanadast?
HB: Eks ma olen tutvunud kohaliku kultuurieluga. Mõistagi on mu siin oldud aeg liiga lühike, et saada ammendavat pilti linnast, kus elab kolm korda rohkem inimesi kui Eestis. Olen püüdnud külastada võimalikult palju jazz-kontserte ja -klubisid ning vaadata nn. sõltumatutes kinodes maailma väärtfilme. Eestis need võimalused kahjuks puuduvad. Veidi olen Kanadas ka ringi sõitnud, näinud muuseas talvist Kotkajärvet ja sealset suurepärast loodust. RK: Aga väliseestlus? Soovitad?
HB: Paul Coelho on kirjutanud lihtsa raamatukese „Alkeemik“, mille peategelane rändab suure osa oma elust välismaal ja otsib nagu detektiiv oma „varandust“. Ja avastab viimaks, et see on maetud tema koduõuele. Teisisõnu: seda, et avastada, kes sa tegelikult oled, kuhu kultuuri kuulud, saab avastada just kokkupuutes teisega, võõraga. Arvan, et igale eestlastele kuluks ära mõned aastad oma elust kusagil mujal elada ja kogeda, kuidas elu horisondi taga käib. Kui seda nimetada väliseestluseks, siis, jah, soovitan.
RK: Väga kahju, et Sa Metsaülikoolini ei jää, usun, et Sina ja see üritus sobiksite hästi. Sa oled aga MÜ noorte tegevuskomitee ja juhatuse koosolekutel kaasa löönud ja musitseerinud „Metsavahi“ luuleetendustel. Seega suhelnud kohalike eesti noortega. Kas teineteisemõistmine on toimunud? shokeerinud?
HB: Et Metsaülikooli jääda ei õnnestu, sellest on mul endalgi kahju. Aga loodan, et tänavune ei jää viimaseks. Kontaktid eesti noortega... Eks mõistmine sõltub rohkem ikka konkreetsest inimesest. Väliseestlaste seas on palju neid, kellega me oleks nagu samas külas üles kasvanud. Samamoodi, nagu Eestis on inimesi, kellega kuidagi jutule ei saa. Tundub siiski, et Eestis saavad noored kiiremini täiskasvanuks. Arenev ühiskond pakub noorele rohkem võimalusi oma erialast tööd leida ja ühiskonnaelus osaleda. Teiseks ajab paljusid noori tööle perekondade majanduslik olukord. See paneb kiiremini küpsema.
RK: Kas väliseestlus võiks Sinu meelest efektiivsemalt toimida? Pean just silmas asjast huvitatud noori. On meie läheduses tiksuv pomm, mis taob sekundeid „kaug-eestluse“ eestikeelse tegevuse lõpuni, või kas ma kuulen kasutamata potentsiaali tukseid? Jõud, mida ei osata rakendada?
HB: Käisin ühel laupäeva hommikul Eesti Majas ja see oli lapsi täis. Õpetajateks puha noored inimesed. Ja Toronto Eesti Ühispanga liikmeskond olla viimase aastaga suurenenud. Nii et jutud väljasuremisest on liialdatud. Toronto eestlust saaks muidugi paremini eluvõimelisena hoida, kui Eestist tuleks inimesi juurde. Ma ei teagi, kas seda tuleks võtta kui nõuannet olukorras, kus Eestis endaski on iive negatiivne ja inimesi napib. Aga kui Kanada ja Toronto oleks paik, kus kasvõi noored saaksid aastaks-paariks õppima või tööle tulla ja oma väikese panuse siinsesse kogukonda anda, mõjuks see värske verena. Aga Toronto on eestlase jaoks praegu liiga kauge paik, tema kohta napib infot. Soome ja Rootsi on lähemal ja USA on peibutavam. USAs on lausa väliseestluse renessanss toimunud tänu Eestist hiljuti saabunud noortele. Ehkki nad algul tulevad ju vaid töötama või õppima, siis varem või hiljem avastavad nad endas taas eestlase ja otsivad rahvuskaaslastega kontakte. Kui Toronto end kuuldavamaks teeks, võiks tedagi uus laine tabada. Noored, teise ja kolmanda põlvkonna eestlased võiksid omakorda mõneks ajaks Eestisse elama tulla. Neil oleks seal palju teha. Eestlaste integreerimiseks siin Kanadas võiks tegutseda internetiportaal. See oleks virtuaalne keskus, kust saaksid nii siinsed kui ka kodueestlased informatsiooni jooksvate sündmuste kohta, leida omavahel kontakti, vahetada kogemusi, jõuda Kanada eestlastele kuuluvate ärideni, kes omakorda saaksid endale nõnda uue ja odava reklaamivõimaluse.
RK: Ajakirjandust Sa Toronto ülikoolis küll ei õppinud, kuid siin olles oled meedias toimunut muidugimõista jälginud. Eeldades, et Eestis haarad taas ajakirjaniku või toimetaja sule, mis sind siin kogetust kõige enam mõjutada võiks? Ehk sobib kohe sappa küsida ka paar arvamust eesti ajakirjanduse kohta.
HB: Kuna jälgisin maailma ajakirjandust satelliidi ja interneti vahendusel juba enne Kanadasse tulekut, siis midagi põrutavat ma siin just ei kohanud. Eks ajakirjandusideaalid ole kogu Läänemaailmas samasugused. Ka Tartu ülikooli praktilise ajakirjanduse õpe on läänestunud. Mis mind küll natuke üllatas, oli see, et siinse ajakirjanduse moraalne hoiak on teravamalt esil. See on kummaline, arvestades, et lääne ajakirjandus tahab ideaalide kohaselt olla pelgalt vahendaja. Aga siin näiteks televisiooni kriminaaluudistest kiirgab kaastunnet omaste vastu ja kurjategija mõistetakse üheselt poolvaikimisi hukka. Hoiakut ei varjata. Ühest küljest on see problemaatiline, teisalt muudab see ajakirjanduse tunduvalt inimnäolisemaks. Samuti antakse nõu, mida homme selga panna või millal oleks õige aeg puugi hammustuse vastu vaktsineerida. Kanadalased on üldse väga viisakad ja abivalmid, igas olukorras. Eesti ajakirjandus püüab olla rõhutatult moraalivaba ja tihti on selle tulemuseks nihilism ühiskonnas toimuva suhtes ja hiljem ühiskonnas endas. Paljud Eesti ajakirjanikud arvavad, et nad kirjutavad „nii, nagu asjad tegelikult on“. Andmata endale aru, et selline objektiivsus on võimatu ning et ajakirjandus on samal ajal ka ühiskonna kujundaja. Kui 19. sajandil oleksid eesti lehed kirjutanud, „nii nagu asjad on“, jäänuks rahvuslik ärkamisaeg saabumata. Ei, ma ei ole moraliseeriva ja kallutatud ajakirjanduse pooldaja, aga ma ei arva, et ajakirjanduses peaks valitsema pidev karnevalimeeleolu ja ajakirjanik asuma teispool head ja kurja. Mis mulle Eesti ajakirjanduses aga meeldib, on see, et kirjanikud ja ajakirjanduse jaoks „teised ebastandardsed mõtlejad“ saavad endiselt meedias sõna. See lisab ajakirjandusele ka veidi ajatumat väärtust. Lääneriikide päevalehtedes on kolumnistide positsiooni sageli hõivanud endised uudistereporterid, kelle arvamusavaldused küündivad tihti tasemeni, et „pommitage, jah, fundamentaliste, sest seda keelt nad mõistavad“. Sellise mastaabiga mõtlejad nagu Noam Chomsky, rääkimata vähemtuntud kultuuri- ja ühiskonnakriitikutest on Põhja-Ameerikas tõrjutud tasuta bulvari- või internetiväljaannetesse. Nende mõtted ei ole piisavalt moraalsed või tavateadvusele vastuvõetavad. Eesti päevalehtedes on säärast enesetsensuuri vähem, tundub mulle.
RK: Kui Sa päeva jooksul arvuti taha istud, millise allika juurde tõttad, esimeste Eesti uudiste saamiseks?
HB: Loen enamvähem kõiki Eesti lehti, mis internetis üleval, aga kõige operatiivsemalt saab mu meelest uudiseid Delfi portaalist. Nende uudistevalik on küll vahel tabloidajakarjanduse ideaalidest kantud, aga samas on see valik piisavalt lai ja operatiivne, et saada mingi ettekujutus Eestis ja maailmas toimuvast. Et Delfi on ühtlasi ka kommentaarikeskus, annab see Eesti internetipõlvkonna ilmavaatest suurepärase pildi.
RK: Aga kioskist ostaksid viimaste kroonidega?
HB: Nädalalehe Eesti Ekspressi. Seda eelkõige kultuurilisa Areeni tõttu.
RK: Kas ma olen millestki julmalt mööda tüürinud, mis hingel või näpu otsas ootab?
HB: Kasutan siis siinkohal võimalust tänada Estonian Scholarship Fund'i, Ekbaumi fondi ja Tartu College’i juhtkonda, kes mind lõppeval õppeaastal rahaliselt toetasid ja mulle eluaseme võimaldasid. Muidugi tänan kõiki häid inimesi, kes on mu siinviibimise võimalikuks teinud ja kellega on olnud ütlemata huvitav ja meeldiv aega veeta. Prof. Jüri Kivimäest alates kuni kogu Metsavahi luulegrupiga lõpetades. Aitäh.
