Kristiina on ääretult aktiivne. Teda võib kohata paljudel eesti üritustel, kuhu just kõik noored ei kipu minema; ta lööb kõikjal kaasa ja tunnistab, et eestlastel on tõepoolest kõige paremad üritused, peod ja laagrid. Ta on tegelenud gaidlusega, kuuludes Rajaleidjate lipkonda ja vanemgaidide/juhtide laulugruppi „Leek“; samuti laulab ta Akadeemilise Segakoori „Ööbik“ ridades, on aastaid tantsinud „Kunglas“ rahvatantsu ning kuulub korporatsiooni Amicitia.
Mis teda Eestis täpselt ees ootab, seda Kristiina veel ei teagi. Ta on seal käinud vaid korra 1998. aastal, viibides teismelisena gaidi- ja skaudilaagris, nii et pilt, mis ta siis sai, võib olla praegusest üsnagi erinev. Ja reisinud polegi ta kuigi palju, on käinud varem vaid gaidlusega seoses Chicagos ja Lakewoodis ning rannavõrkpalli meistrivõistlustel Vancouveris. Aga ta ei karda ega pabista, olgugi et nädalapäevad enne ärasõitu polnud ta veel kindlat elukohta leidnud. Kuna laulupeo aegu on Tallinnas palju teisigi Toronto eestlasi, on ta valmis esialgu kasvõi kellegi juures põrandal magama, sest ta on palju olnud laagrites ja mugavuste puudumine ei häiri kuidagi. Kuna Kristiinal pole plaanis tänavu jõuludeks Eestist Torontosse tulla, loodab ta, et see on üks põhjus, et ta vanemad teda seal külastavad: ema pole kunagi Eestis käinud. Suvel sõidab aga Eestisse Kristiina vend Peeter, kes lõpetas äsja ülikooli ning aitab ehk algul õel uude elurütmi sisse elada. Kaugus kui selline ja eemalolek kodustest Kristiinat absoluutselt ei hirmuta, sest tänapäevase tehnika kaudu saab lähedastega suhelda kasvõi iga päev.
Suvel tahab ta veel Eestis tööd teha, et kooliraha koguda — Eesti kodanikuna on tal õigus seal töötada — samuti kavatseb ta mängida rannavõrkpalli ja miks mitte ka Eestimaad tundma õppida. Et siis sügisel alustada õpinguid.
Idee Eestisse minna küpses juba poolteist aastat tagasi, ent sai selgema kuju tänavu kevadel. Kristiina lõpetas Toronto Ülikoolis teise kursuse kehakultuuri alal ja tuleb siis aasta pärast tagasi, jätkates õpinguid, olles kindlasti ühe suure kogemuse võrra rikkam. Eks siis saa ka selgeks, kas ta tahab päriselt Eestisse jääda või mitte, aga ülikooli on ta otsustanud kindlasti lõpetada siin.
Kooliraha Kristiina Tartu Ülikoolis eraldi maksma ei pea, kuna vahetusprogrammi raames katab sealse õppemaksu tema Toronto Ülikooli õppemaks. Küll tuleb aga ise maksta elamiskulude, lennupileti ja raamatute eest. Kristiina on saanud toetust Eesti Sihtkapitalilt Kanadas ja stipendiumi Toronto Eesti Ühispanga Artur ja Salme Ekbaumi Fondist, samuti loodab natuke saada Toronto Ülikooli kaudu. Aga ta ei looda ainuüksi toetustele, vaid töötas ka ise: nii Heinsoo kindlustuses kui Tartu College'i kontoris. Ja miks mitte ka Eestis kooli kõrvalt tööd teha, kuna inglise keele oskus annab selleks ju suurepäraseid võimalusi.
Põhieesmärk Eestisse minekuks on aga Kristiina jaoks tema juba niigi väga hea eesti keele veelgi paremaks muutmine. Igaüks, kes temaga vestelnud, leiab kindlasti, et siin pole enam midagi parandada, ometi tahab ta rääkida-kirjutada nii, nagu räägitakse Eestis. Sest Eestist tulnud eestlastega on ta ikka püüdnud sidemeid luua, kuigi peab ütlema, et mitte kõik, kes siia vahetusõpilasena või muul moel tulnud, ei otsigi kontakte kohalike eesti noortega, vaid tahavad vastupidi õppida inglise keelt ja rohkem kanadalastega läbi käia.
Tähtsal kohal Kristiina elus on alati olnud sport. Kümme aastat võimles ta Ritmika klubis, on alati mänginud võrkpalli, korvpalli, Ameerika jalgpalli, ujunud, töötanud koolivaheaegadel vetelpäästjana Jõekäärul ja Kotkajärvel... Keskkoolis huvitus ta matemaatikast ja mõtles vanema venna Peetri eeskujul algul ülikooli inseneriteadust õppima minna, kuid leidis, et siis ei jää vast aega spordi tegemiseks, ilma milleta ta oma elu ette ei kujuta. Nii sündiski otsus kaks aastat tagasi Toronto Ülikooli astudes kehakultuuri kasuks, kus ta õpib akadeemilistest kursustest biomehhaanikat, füsioloogiat, statistikat, psühhosotsiaalse arengu ning tervise ala. Koormus on suur, sest lisaks loengutele tuleb igal nädalal tegelda umbes 6-8 tundi mitmete spordialadega: Kristiina jaoks on need Ameerika jalgpall, sulgpall, korvpall, vehklemine, field hockey ja swing-tants. Akadeemilistest aladest huvitab teda eelkõige biomehhanika, mis on kui kehaline füüsika: siin saavadki kokku tema huvid matemaatika ja kehaga seonduva vastu ning ta on mõelnud, et tulevikus võiks töötada näiteks proteesiteaduse alal.
Mis täpselt tulevikus saab, seda Kristiina aga veel ei tea. Teda huvitab ka meditsiiniõe töö — kuna kehakultuuri õppimine annab laialdase aluspõhja, võib edasi kaheaastase kursuse käigus end õeks koolitada. Aga huvi pakub ka vanurite hooldusega seonduv töö, mis 20-aastase noore puhul on küll vist üsna haruldane mõte.
„Tahan elada eestlasena, mitte vaid kanadalasena,“ ütleb Kristiina üheks põhjuseks, miks ta nii palju oma elust eestlusele pühendab. Tema ei näe küll põhjust, miks eestlus siin mõnekümne aasta pärast välja surema peaks, kuna nii paljud tema tutvusringkonnas on sama aktiivsed eesti noored nagu ta ise.
