Laas Leivat, Malle Tohver
Peab kohe alguses ütlema, et tegemist on äärmiselt huvitava inimesega nii professionaalses kui igas muus mõttes - talle on ühtviisi südameasjaks nii eestlaste terviseolukorra parandamine kodumaal kui Eesti kultuuri propageerimine maailmas. Meie jututeemad paaritunnise intervjuu vältel hõlmasidki nii dr. Tohveri konsulitööd kui tervishoidu ja kultuuri, aga ka eestlust nii siin kui kaugel Austraalias.
*
Nii töö kui hobi
Malle Tohver on elukutselt perearst, olles praktiseerinud Sydney’s 35 aastat; praeguseks on ta küll aktiivsest arstitööst eemal, kuna tema sõnul ei saa arst korralikku praktikat, kui ei ole iga päev selle töö sees. Arstitööd nimetab dr. Tohver nii enda tööks kui hobiks. Kuid ta tegeleb aktiivselt preventsiooniga - haiguste ärahoidmisega - mida ta ka pidevalt praktiseerib. Preventsioon ei kätke endas vaid teatud külgi, nagu kolesteroolitaseme jälgimine vmt., vaid tervet kompleksi inimese tervisekäitumisest, mis hõlmab nii suitsetamise, tervisliku toitumise, kehalise koormuse, võtab arvesse perekonnas esinenud haigused jpm., et omandada igaühe jaoks sobilik tervisekäitumise mudel, mis on ju väga tähtis - tänapäeval ei kahtle vast keegi, et haigusi on märksa kergem ja odavam ära hoida kui hiljem ravida.
Malle Tohveri taaskontaktid Eestiga peale sealt 1944. aastal väikese lapsena lahkumist algasid 1984. aastal kodumaa külastamisega ning järgmisel aastal palus prof. Tiina Talvik tal Tartu Ülikooli juures rääkida haiguste preventsiooni teemal (ja hiljem ka teistes keskustes).
10.000 sammu päevas
Rääkides inimeste tervise erinevustest Kanadas, Eestis ja Austraalias, ütleb dr. Tohver, et ega suuri erinevusi ei ole, kuid austraallased saavad juba sealse kliima tõttu viibida rohkem väljas ja tegeleda spordiga, millel on suur rõhk lapseeast alates. “Nii nagu Eestis muusika, on meil selleks sport,” sõnab ta. Sellegipoolest esineb aga sealgi palju ülekaalulisust ja mitte ainult täiskasvanute, vaid ka laste seas: tänane päev pakub ju nii palju võimalusi veeta aega arvuti- või TVekraani ees. Eesti inimeste kehalist koormust hindab dr. Tohver heaks juba seetõttu, et paljud elavad korterimajades, kus puuduvad liftid; kõik ei sõida autoga ja jalutavad seetõttu rohkem ning ka vahemaad on sageli lühemad - ühest kohast teise saab kenasti kõndida jala. Malle Tohver armastab ka ise jalutada: ta näitab oma vööle kinnitatud väikest pedomeetrit, sammumõõtjat, mis registreerib kõik päevas tehtud sammud ja kui neid saab 10.000, võib selle kandja päeva edukaks lugeda: arstide poolt tervise nimel soovitatud vajalik päevanorm on käes. Ja näitab halastamatult ära paljude jaoks ka selle tõe, kui vähe tegelikult kõnnitakse!
Kui rääkida haigustest, mis prevaleerivad Austraalias, on nendeks ikka Läänemaailmas tuntud kardio-vaskulaarsed haigused, samuti rinnavähk ja üha suuremaid mõõtmeid haarav diabeet. Eluiga on aga võrreldes Eestiga tunduvalt kõrgem: meestel 78, naistel 82 aastat. Eestis käies on dr. Tohver märganud, et preventsioon, mis veel mõningaid aastaid tagasi oli seal päris uudne asi, on nüüd suuresti levinud ja eestlased on selle kenasti omaks võtnud. Paraku pole perearstidel piisavalt aega olnud, et ennetusalast tööd teha: see võtab aega ja sisaldab endas pikki vestlusi patsiendiga: näiteks tema perekonnaliikmete eluiga, söömisharjumused ja palju muud, mis oleks aga väga vajalik, sest just neid asju välja selgitades saab iga inimese puhul ehk aidata kaasa teda kunagi hiljem kimbutama tulevate haiguste ärahoidmisele, et ei peaks neid hiljem ravima. Tõuseks ehk eluiga ja mis peamine - elukvaliteet.
Arstiks õppimine kestab Austraalias väga kaua nagu siingi - viiele aastale lisandub kaheaastane residentuur; et spetsialiseeruda kas perearstiks või muul alal, lisandub veelgi mitu aastat. Tervishoiusüsteem on selline, et osa arstikulust maksab riik, mis oli kaua väga populaarne, aga nüüd on osa, mida riik maksab, muutunud (jutt puudutab perearste). Perearstide sissetulek on langenud, kui ta ei võta lisa patsiendi käest, mis on sisuliselt arsti otsustada. Samas toimub arstide vahel ka konkurents. Viimased aastad ongi töölkäivad patsiendid enamasti ka osaliselt ise maksma hakanud, üle jõu see summa kellelegi käia ei tohiks ja pensionärid nagunii juurde maksma ei pea. Dr. Tohver hindab Austraalia arstiabisüsteemi väga heaks ning seda probleemi nagu Eestis, et inimesel puudub haigekassakaart ja ei saa seetõttu arsti juurde minna, ei ole. Kui on midagi akuutset, pääseb kiiresti ravile alati, mõne kroonilise probleemiga tuleb küll ehk oodata, aga kui on erakindlustus, mida on võimalik osta, saab kiiresti ka näiteks puusaasendusoperatsioonile.
(Järgneb)