Austraallased tunnevad Eesti vastu huvi

Eesti ühiskonnas on Malle Tohver olnud tegev 1987. aastast, kui ta valiti Austraalia Eesti Seltside Liidu kultuuriala juhatajaks. Pärast oli ka Eesti Kongressi liige. See oli Eesti-alase töö n.-ö. aktiivne algus, kuigi ta oli varemgi eestlusega seotud ENÜSi tegevuse ja sõprade kaudu, kes enamuses eestlased. Kui konsulaat asutati, oli seal esimeseks aupeakonsuliks Aldur Kalju. Kui ta 1994.a. jõulude ajal suri, pöörduti Malle Tohveri poole, kas ta oleks huvitatud kandideerimisest. Otsuse langetamine võttis mitu kuud aega, sest nagu ta ütleb, mängis seal oma rolli ka sündimine Kaalude tähtkujus.

Malle Tohver on olnud Eesti Vabariigi aupeakonsul Austraalias1995. a. augustist, aga tihti peab ka tegelema küsimustega kaugemalt nagu Uus-Meremaa jne.

Üsna palju kõnesid konsulaati tuleb aga austraallastelt, kes soovivad Eestit külastada ja uurivad viisanõudeid — suur on paljude üllatus, kui kuulevad, et austraallased pääsevad Eestisse viisavabalt ja võivad seal viibida kuni 90 päeva (eestlane peab küll Austraaliasse sõiduks viisa saama ja viisanõue Austraaliasse puudutab enamikku riike). Ja Eestit külastatakse palju: näiteks külastas eelmisel aastal riiki üle 3000 austraallase, kuhu pole sisse arvestatud eestlased, kes lähevad Eesti passiga.

Austraallaste huvi Eesti vastu on suur: käiakse nii kruiisilaevade kaudu kui iseseisvalt ning konsulaadi igapäevatööks ongi info jagamine, mida näiteks Eesti võiks turistile pakkuda; küsitakse ka väga konkreetseid asju, näiteks kus saab Tallinnas osta nahkehistööd. Sellega oligi lõbus lugu: Malle Tohver leidis üles ka vastava internetilehekülje ning seda huvilisele soovitades selgus, et see oli ainult eesti keeles.

Malle Tohver on ka kontaktis Austraalia parlamendi väliskomisjoniga, mis tunneb huvi Ida-Euroopa riikide vastu ning arutlusel on, kuidas saaks arendada suhteid Eesti ja Austraalia vahel, mida saaks teha kaubanduse vallas jmt.

Austraalial on mitmete Euroopa riikidega kehtestatud tööviisade vahetus, mille kohaselt saaksid 20-30aastased noored riigis aasta töötada ja ringi sõita. Rootsiga on see kehtinud juba pikemat aega, Soomega alles hiljuti ja Eestiga on arutlusel. Aupeakonsuli sõnul oleks see Eestile väga hea, kuna nii mitmedki noored on huvi tundnud, kuidas saaks mõneks ajaks Austraaliasse tulla ja seal töötada. Praegu on see võimalik ainult siis, kui inimesel on niisugune eriala, mille esindajat riik näiteks väga-väga vajab.

Armastus muusika vastu

Kõige meelsamini tegutseb aupeakonsul kultuuri alal — ta oli seotud 1990-ndate alguses Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Camerata Tallinna Austraaliasse tulekuga. Kontaktid on vastastikused: tänavu augustis käis Eestis Austraalia Kammerorkester, mis esines Tallinnas ja Pärnus, saades väga hea vastuvõtu osaliseks. Ja Eesti muusikud on Austraalias väga hinnatud: klassikaraadios kuuleb Pärti, Tormist, Sumerat, Tubinat, Tüüri jt. pea iga päev. Arvo Pärdi töid on kandnud ette Kammerorkester ja Sydney Sümfoonia. Dirigent Arvo Volmer on käinud Austraalias mitmel korral ning taas tulemas. Neeme Järvi, Paavo Järvi ja Eri Klas on käinud Sydney Sümfooniat dirigeerimas. Meie jutuajamise aegu oli Austraalias oma ansambliga Kristjan Järvi... Ja aupeakonsul tõdeb, et kui majanduslikus mõttes pole Eesti ja Austraalia vahel suurt kaubavahetust, siis kultuuri mõttes on suhted ühed aktiivsemad. Ta on ka ise kirjutanud palju artikleid Eesti muusikast.

Malle Tohver armastab muusikat väga, tema sõnul annab Eesti ema muusikatunde oma lapsele edasi justkui emapiimaga — armastus muusika vastu on meile väiksest saati sisse juurdunud.


Austraalia eestlaskonnast

Viimase, möödunud aastal toimunud rahvaloenduse andmeid veel pole, kuid eelmise kohaselt elas Austraalias Eestis sündinud eestlasi 2700, ja kokku nendega, kellel eesti emad-isad, 7500 — see arv on peaaegu sama, mis peale sõda, kui eestlased Austraaliasse saabusid. Arv aga paraku kahaneb.

Eestlased Austraalias on aga väga laiali — Sydney’s, Melbourne’is, Adelaide’is, Canberras, Lääne-Austraalias jm. Suuremates keskustes on küll oma organisatsioonid, kuid nende tegevus näitab kahanemise märke, kuna noori eriti juurde ei tule. Keda Eesti huvitab, läheb ja reisib sinna; on ka neid, kes Eestisse päriselt elama asunud. Siiski, Sydney’s on noorteansambel “Lõke”, kuhu kuulub 16 lauljat, nad esinevad koos ka Skandinaavia riikide lauljatega. Samuti tegutseb edukalt rahvatantsutrupp “Virmalised”. Meeskoori liikmete keskmine vanus küünib 75 ligi ning raske on noori lauljaid oma ridadesse saada. Eesti keelt kõneldakse Malle Tohveri sõnul ehk noorte seas vähem kui siin Torontos, aga ikka osatakse — noorema generatsiooni puhul oleneb paljugi sellest, kuivõrd teiste eestlastega läbi käiakse.

Malle Tohveri koduseks keeleks on ikka olnud eesti keel; eestlane oli nii tema esimene abikaasa ja laste isa kui ka praegune abikaasa. Poeg on 36aastane ja abielus inglannaga, neil on 6aastane poeg Aleksander; tütar, kes on praegu 31, abiellus mõni aasta tagasi Poola päritolu brasiillasega. Tütar kaalunud mõni aeg tagasi isegi oma keskkonnakaitse eriala rakendades mõneks ajaks Eestisse minna, kuid sealne kliima pole talle just meeltmööda.

*

Malle Tohver ise oli Austraaliasse jõudes 13aastane; kodumaalt oli ta põgenenud ema ja vanema õega; ohvitserist isa küüditati ja lasti maha 1942. aastal. Perekond elas Viljandis, kuid Saaremaal oli isakodu, kust lahkuti 1944.a. viimase paadiga. Malle Tohver oli siis enda sõnul just sellises vanuses, kus see tundus olema üks suur seiklus — seda aga kaugeltki mitte ema ja õe jaoks.

Austraalias astus Malle ühte väga heasse gümnaasiumisse, kuhu oli raske pääseda. Tollal valitses ka selline suhtumine, et milleks on naisele hea haridus tähtis — nagunii abiellub ja saab emaks ning naist kujutati rohkem kas juuksuri või poemüüjana. Kool, kuhu Malle siiski pääses, kestis kuni viimase gümnaasiumiklassini. Järgnes ülikool ja arstiõpingud... Nagu ta ise ütleb, valitses tollal paljudes põgenikumentaliteedina suur soov rühkida kõrghariduse poole: sõja ajal võid kõik kaotada, aga haridust ei saa mitte keegi ära võtta.

Arvamus

TRENDING