Nimetatud film ei tulegi eestlastest, vaid hoopis naabritest liivlastest ja liivi keelest. Reisil ollakse neljakesi, peale Vahuri on keeleuurija prof. Tiit-Rein Viitso, üks maailma tunnustatumaid liivi keele tundjaid ja kaks tema noort kolleegi, eestlane ja lätlane, kes teevad liivi keele alal oma diplomitööd.
Liivlaste ajaloolised alad asuvad küll Läti kultuuriruumis, selle keele uurijad on aga olnud peamiselt eestlased ja soomlased. Eestlastest näiteks tuntud teadlane Oskar Loorits. Liivi keel on küll eesti keelele väga lähedane sugulaskeel, ometi pole eestlasel kerge ilma vastava tagapõhjata liivikeelsest jutust aru saada. Ja teatavasti on selle keele kõnelejaid maailmas väga vähe alles jäänud.
Filmi tarvis veedeti neli päeva Barrie lähedal lätlaste suvilarajoonis Saulaine, kus vesteldi 100-aastase Griselda Kristinaga, kes on suurepärane liivi keele rääkija ja oma vanusele vaatamata heas vaimses ja füüsilises vormis. Prof. Viitso ja tema õpilased kogusid materjali, Vahur filmis. Seal kohtas ta ka tuntud operaatorit ja rezhissööri Zoe Dirse’t, kellega loodetavasti areneb koostöö.
Film, mis peaks valmima aasta lõpuks, tuleb 100%-liselt liivikeelne, olles ilmselt esimene omataoline maailmas. Subtiitrid tulevad loomulikult ka, et kõik huvilised ikka aru saaks.
Kolmapäeva õhtul Tartu College’is toimunud filmiõhtul tuli esitlusele film „Teisel pool pidalitõbe“, mille tegi Vahur Laiapea koos Peeter Simmiga aastatel 2004—2006. Ka selle sünnilugu on seotud mingil määral liivi temaatikaga — Vahur sattus 2004.a. ajaloolisele liivlaste asualale Kuramaal, kus Talsi linnas asus tollal veel leprosoorium. Seal elanud 79-aastane Saaremaalt pärit mees Ülo Kirs, endine leeprahaige, oli nõus suhtlema ja nii sündis idee teha selle keerulise elusaatusega mehest film. Sellest filmist on ka Eesti ajakirjanduses rohkelt juttu olnud.
Loomulikult ei pääse Vahur ka siinkohal küsimusest, mida temalt ilmselt palju päritud: kas leprosooriumisse sisenedes nakkusehirmu polnud? Ta kinnitab, et oli küll, ent kui ta sai teada, et leepra on tänaseks välja ravitud ja seda kunagi põdenud endast nakkusohtu ei kujuta, kadus esialgne pelgus näiteks käesurumise suhtes.
Filmitöö pole aga sugugi Vahur Laiapea esimene karjäär — ta on lõpetanud 1985.a. Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal. Seejärel asus ta tööle Porkuni kurtide kooli ning teda hakkas huvitama viipekeel, mille uurimisega ta aastaid tegeles. Alustas ka magistrikraadi taotlemist, mille kaitses alles aastaid hiljem — 2006.a. 1994.a. siirdus ta elama Tallinnasse, kus ta on ka sündinud ja esimesed 12 aastat elanud, kuid vahepealsed aastad oli elanud niisiis Tartus ja Porkunis. Asus tööle Eesti Tervisekasvatuse Keskusse, kus tegeles mitmete terviseedendusprojektidega.
Filmimaailma sattus Vahur tasapisi ja ilma vastava koolituseta: nagu ta ütleb, on eluülikool sageli määravama tähtsusega. 1998.a. kutsuti ta ühte firmasse produtsendina tööle, varsti juba Kanal 2-te; ja 2001.a. lõi ta oma stuudio Ikoon, millega ta tänini oma filme toodab.
Esimene autorifilm valmis tal 2004.a., seega on rezhissööristaazhi alles 6 aasta jagu — ent selle aja jooksul on Vahur teinud 12 filmi.
Esimene film, pealkirjaga „Hing on sees“ rääkis kuuest vaimupuudega noorest, kes olid üles kasvanud samas lastekodus ja hiljem elasid samas sotsiaalmajas. Hilisem film „Ilusad inimesed“, mida ka möödunud sügisel Torontos Estdocs’il näidati, vaatles samuti vaimupuudega noori. Vahuri sõnul on ta palju kokku puutunud erivajadustega inimestega ja talle ei valmista nendega suhtlemine mingeid probleeme nagu suurele osale inimestest, kes ei tea, kuidas nende juuresolekul olla ja käituda. N-ö puuded, erijooned, on mingil määral meil kõigil olemas, leiab Vahur, ega arva, et vaimsed probleemid oleks midagi häbenemisväärset või teistsugust kui mistahes teine probleem.
Kõik Vahuri filmid räägivadki inimestest ja inimpsüühikast. Talle meeldib läbi filmi tegemise avastada inimest, seega elu ise kirjutab stsenaariumi. Filmides ei kasuta ta intervjuuvormi ega palu ka inimesel lihtsalt rääkida — inimene räägib, mis talle oluline ja loomulik, ning mõnikord palub ta filmitaval hoopis vaikida, sest vaikus annab vahel edasi rohkem kui ülepingutatud tekst.
Kolm aastat tagasi tegi Vahur filmi oma emast. Ja mitte ainult perekonnaarhiivi tarvis, vaid seda on näidatud ka televisioonis.
Ideed uute filmide tegemiseks sünnivad pidevalt: vaatad maailma ja silmad muutuvad kaamerateks, kirjeldab ta. Eks see kaasneb vist iga elukutsega: ajakirjanik nopib ainest elust, juuksur näeb pidevalt inimeste juukseid jne. Korraga on töös 2—3 filmi. Ta teeb ka dokumentaalsarju televisioonile, just oli Eesti Televisiooni eetris 5-osaline sari Mulgimaa inimestest.
Töö viib ka mitmetele reisidele: kaks aastat tagasi tegi Vahur filmi Krimmi eestlastest. Tööreisid viivad sageli Lätimaale, viimati tegi ta seal filmi mustlastest. Ka Venemaal on käidud.
Filmide rahastamine toimub Eesti Filmi Sihtasutuse ja Kultuurkapitali kaudu, samuti on Vahuri filme toetanud ministeeriumid. Kuna oma autorifilmide juures on ta ise nii rezhissööri, produtsendi kui stsenaristi rollis, tuleb ka filmi tegemine odavam kui suure meeskonnaga. Ka Kanada reis poleks olnud mõeldav, kui filmimeeskond oleks olnud suurem.
Valmimas on film Paides elavast vanemast mehest, ukrainlasest, kes koos naisega oli terve elu peotantsuga tegelenud. Kui naine suri, valmistas mees elusuuruse naise, kellega ta nüüd tantsimist jätkab.
Isikliku elu poole pealt: Vahur elab oma perega Tallinna lähedal, tal on kaks lasteaiaealist last. Ja tal on ka kaks täiskasvanud last, kel vanust 30 eluaasta ringis ning kaks lapselast. Esmakordselt abiellus Vahur 17-aastasena. Sel ajal oli tema unistuseks saada teatrilavastajaks. Sai aga 26 aastat hiljem hoopis filmirežissööriks — kaasas elukogemus, ilma milleta ta dokfilme teha ei oskaks.
