Väike, armas, graatsiline ja särav baleriin — see on Järvi Raudsepp, keda on näinud mitmel korral esinemas ka siinne eesti publik. Kogu tema olekust õhkub ilu ja sädelust ning ta käitumine ning kombed on midagi nii erilist, millega ei paista silma just iga 16aastane. Järvi on tõesti eriline, keda ootab ilmselt suur tulevik balletimaailmas.
Ema Marga Raudsepp räägib, et alguses oli peres arvata, et Järvist tuleb kirjanik, kuna kirjutamine istus talle lapsest saati: juba 8-9aastaselt kirjutas ta niisuguseid küpseid lugusid, mille autoriks võinuks olla palju vanem laps.
Üsna paljud loomeinimesed, kes professionaalses mõttes kaugele jõudnud, on hiljem tunnistanud, et seda kõike poleks olnud, kui vanemad neid lapsest saati sundinud poleks. Järvi puhul on aga vastupidi — nagu meenutab ta ema, käis tüdruk mitu aastat talle peale, et teda balletikooli viidaks. Ballett oli talle ema kaudu tuttav ja armsaks saanud — ema oli noorena balletti tantsinud ja seda hiljem ka õpetanud. 8aastaselt sai Järvi unistus teoks ning ta asus lisaks tavakoolile õppima professionaalsesse kooli nimega Academy of Ballet and Jazz, kus ta on nüüdseks õppinud kaheksa aastat. Ja see kirglik tahe õppida just seda kaunist kunsti on püsinud tänapäevani vaatamata sellele, et baleriini elu pole kaugeltki kergete killast.
Suviti on Järvi käinud õppimas ja kogemusi saamas Ameerika balletikoolides, nagu Washington DC-s asuv Kirov Academy, New Yorgis Steps on Broadway ja tänavu suvel Miami City Ballet. Miamis õpetati ka teist balletitehnikat ja Balanchine stiili, millest unistab iga baleriin ja millist treeningut pole Järvi sõnul võimalik Kanadas saada. Ameerika koolide programm on siinsest palju intensiivsem ja ka õpetajaid on erinevaid — nii toovad suved vaheldust igapäevastele balletiõpinguile kodulinnas Torontos.
Paljud Järvi õpetajad on olnud Venemaalt ja oma ala kuulsused. Tippudega puutub Järvi kokku ka iga-aastastel esinemistel, kus esinevad ka Moskva Bolshoi Teatri ja teised maailmakuulsad tantsijad, kellega kokkupuutumine annab noorele baleriinile palju.
Esinemised terve kooliga toimuvad paar korda aastas. Iga aasta detsembris tantsib Järvi "Pähklipurejas", möödunud aastasse jäi ka esinemine recital’i peaosas. "Luikede järve" on Järvi tantsinud Toronto Centre For The Arts’is. Ning edasijõudnud õpilased, kelle hulka Järvi kuulub, tantsivad väga palju variatsioone, mis on igas klassikalises balletis. Ta on tantsinud ka "Uinuvas kaunitaris", "Giselle’is", "Don Quijote’is"... Just paar päeva tagasi selgus, et Järvi sai peaosa tänavuses „Pähklipurejas“.
Järvi koolijuhataja ja tantsuõpetaja, kes on abielupaar, on saavutanud maailmakuulsuse, olles impressaariod balletigaladel, mis toimuvad erinevates suurlinnades — Pariisis, New Yorgis, Torontos jm., kuhu kutsutakse kokku tipptantsijaid maailmakuulsatest balletikompaniidest.
Kui küsida Järvilt tema eeskujude kohta balletimaailmas, ütleb ta, et varem oli selleks Evelyn Hart, kuid nüüd on tal tänu oma õpetajatele õnnestunud näha nii palju, et neid, kellelt õppida, on rohkesti. Ta nimetab ühena hispaania tantsijat Tamara Rojo, kes tantsib praegu Inglismaal, ja Järvi imetleb teda just seetõttu, et tema näol on olemas elav eeskuju, et ka lühikesed tantsijad võivad palju saavutada.
Järvi on ise ka lühike — 5 jalga ja peaaegu 2 tolli, ning tema sõnul on tänapäeval tantsijad enamasti pikemad, nii 5’6-5’7, sest paljud kompaniid eelistavatki pikemaid tantsijaid. Kui oma keha osas on võimalik veel ehk midagi muuta, siis pikkuse suhtes tuleb leppida sellega, mis looduse poolt kaasa antud. Järvi arvab küll, et ta võib ehk veel kasvada, kuna ema ja õed on temast paar tolli pikemad — tantsumaailmas see ehk aitaks natuke.
Edasi loetleb Järvi, mis on veel eduka tantsijakarjääri eeldusteks: pikad jalad, pikk kael, väike pea. "Minul pole seda kõike," tunnistab ta, "aga töötan väga kõvasti, et seda oma tehnikaga kompenseerida."
Ema sõnul on aga selle eest Järvil midagi, mida teistel alati ei ole: väga hea tehnika ja esinemisilu, mis tuleb seestpoolt ja mida ei saa õppida. Midagi niisugust, mis paneb saalis istuva publiku vaatama just seda tantsijat — paljud on öelnud, et Järvi lausa särab laval.
Ema räägib, millist rõõmu on tema enese ellu toonud tütre tantsijakarjääri jälgimine: ema saab igat tantsutundi vaadata, kuna harjutussaalil on suured aknad, mille taga istudes on lastevanematel võimalik tunnist osa saada. Ja ema on seda teinud iga päev kõik see kaheksa aastat, elades kogu südamega kaasa.
Nagu me teame, on kõik baleriinid piitspeenikesed ning anoreksiaprobleemid pole balletimaailmas kaugeltki võõrad. Kaaluga Järvil probleeme pole — toiduvalikuga peab muidugi ettevaatlik olema, aga see pole talle raske. Vahel saab ka pisut shokolaadi suhu pistetud. Õpetaja rõhutab ikka, et noored baleriinid peavad korralikult sööma ega tohi end näljutada, kuna muidu pole energiat, et hästi tantsida.
Missugused näevad siis välja Järvi päevad? Hommikul vara üles ja kooli, pärast seda koju, kus saab ehk lisaks kodutööde tegemisele vahel ka pisut puhata, ja õhtul balletikooli. Päris hilja taas koju, kus tuleb vahel kodutööde taga kuni poole ööni üleval istuda. Tavaliselt läheb Järvi magama kella 1 paiku, sest varem lihtsalt ei jõua, aga on olnud ka öid, kus uneaega jätkub vaid mõneks tunniks. Ning balletikool ei ole mitte viis päeva nädalas nagu keskkool, vaid tunnid toimuvad ka nädalavahetustel.
Võib-olla terve aasta jooksul tuleb kokku vaid paar nädalat, kus Järvi ei tantsi, arvab ema Marga — ka New Yorgis elavat vanaema külastades võtab ta seal tunde — kuna Järvi sõnul tundub ilma tantsuta päev talle tühi. Ning samuti läheb baleriini keha kergesti tippvormist välja, kui tantsuga mõnigi päev vahele jääb, ja hiljem taas harjutama hakates võivad lihased valusaks minna. Aga peamine on see, et ta tahab iga päev tantsida! Ja kuigi Järvi on vahel oma suurest koormusest väga väsinud, on siiski tantsimine viimane asi, mille ta vahele jätab ja tüdimust pole ta eales kogenud.
Seepärast erineb Järvi paljudest oma eakaaslastest — ta ei vaata TVd, ei mängi arvutimänge ega käi õhtuti sõpradega väljas — tema ajagraafiku juures pole see lihtsalt võimalik. See aga ei tähenda, et tal sõpru ei oleks — neid on tal üle terve maailma ja tutvutud ongi ühise huvi ja armastuse, balleti kaudu. Järvi peab sõpradega agaralt kirjavahetust ning lisaks e-maili teel suhtlemisele meeldib talle ka kirjutada just päris-kirju, mida tänapäeval vist väga paljud ei tee.
Samas on Järvi jõudnud käia ka eesti täienduskoolis, kus lõpetas kiitusega algkooli, aga hiljem, kui hakkas käima balletikoolis igal õhtul, ei jõudnud enam. Samuti on Järvi tegev Vana-Andrese kirikus, kus ta ema on olnud 10 aastat pühapäevakooli õpetaja ja tütar on nüüd tema abiline. Kuigi lapsi käib seal õppimas vähevõitu, aga see on juba omaette teema... Ja ema sõnul olevat just Järvi nende 6-lapselises peres see laps, kes püüab igapäevaelus palju eesti keelt rääkida ja selleks teisigi innustab.
Nagu teada, on terve Raudseppade pere kaunite kunstidega seotud: isa Andrest näeb-kuuleb laulmas paljudel eestlaskonna üritustel, samuti on laulumees väikevend Lauri, kes on praegu 12aastane. Temagi on tantsuhuviline: Lauri tantsib samas koolis kus Järvi, aga eelistab balletile jazz’i ja hip-hop’i. Samuti on Järvi õed Raja ja Laine olnud head rahvatantsijad. Muide, lisaks tantsule Järvi laulab ka: vahel üksi, vahel koos isaga ja osaleb veel kooli kooris.
Kui rääkida Järvi tulevikuplaanidest, siis tahab ta sel kevadel keskkooli lõpetada ning minna tööle Ameerikasse mõnda balletikompaniisse, mis ei pruugi olla väga suur ja kuulus. Väga noor küll, et kodunt lahkuda, aga kui selleks innustab suur armastus oma töö vastu, pole vast eemalolek nii raske. Ja üks unistus on Järvil veel: minna kunagi Eestisse ja proovida ehk "Estonia" teatrisse tööle saada — ta on kuulnud, kui kõrge tase seal on. Järvi kavatseb lavadel tantsida niikaua, kui saab — tantsijakarjäär kestab tavaliselt 35.-40. eluaastani. Kuna siis on veel vara pensionile jääda, tahaks Järvi edaspidi olla tantsukriitik — talle meeldib kirjutamine niiväga — ja miks mitte ka õpetaja. Järvi teab, et balletimaailmas valitseb ülikõva konkurents, kus parimad sõbrad on ju sisuliselt ka konkurentideks. Samas kinnitavad Järvi ja ta ema, et balletitantsijad on enamasti kõik väga hea südamega inimesed.
"See on raske töö, aga ainult seda tahan ma teha," sõnab Järvi veendunult ja räägib, et balletis saab väljendada seda, mida tahaks öelda, keha kaudu, mitte niivõrd sõnadega, ja see on talle ehk kergemgi. Ta ütleb väga kauni lause, et ei kujuta oma elu ilma balletita ette ning selle jaoks ta elabki.
