Mäletan Linda Pakrit ammu Kotkajärvelt:
habras keha kiirel sammul puudevarjulist rada pidi liikumas, pikad blondid juuksed lehvimas. Ja kaikuv naer. Meenub, et tegeldi mingi suriseva-särisevaga, mingi eesti asjaga, millel oli hoopis teine maik — mänglev ja laetud! Tol ajal ei tajunud, et mällu olid sööbinud just Metsaülikooli teatri huviringiga seotud inimeste väljendusrikkad näod.
Linda häält kuulsin taas vara 2001. aastal läbi telefonitoru, kui ta mind New Yorgi Eesti Kultuuripäevadele kutsus, mida ta juhtis neljandat aastat. Tervitas tuttav sihikindel entusiasm, temale omaste naerupahvakutega läbisegi. Tundsin, et tegemist on äärmiselt sõbraliku ja südamliku ideedejagamise üritusega; sellisega, mida annab otsida. Milline esinejatevoor Eestist ja — mõtle, millises paigas!
Eestlane igas sadamas
Septembris pühitseb Linda oma 20. New Yorgi linnas elamise juubelit. Oma sõnul pidi ta alul rabelema, et sinna elama jääda: „Lahkelt olin saanud Ontario Arts Council’ilt stipendiumi kuueks kuuks minu esimese armastuse — teatri — alaseks väljaõppeks. Töötasin lavastaja abina La Mama teatris, kuhu sissesaamine ei olnud kerge. Teatri sheff oli Ellen Stewart, mõjuva auraga, suur naisterahvas lõunast, kellega kohtumine tekitas närvikõdi. „So where're you from, honey?” — „I'm from Canada.” Ei mingit vastust. Näitasin oma portfolio-albumit arvustustega nii Globe & Mail’ist, kui Toronto Star’ist ja lisasin: „Well, actually I'm Estonian.” Ta silmi läbis esimene huvikiir ja ta küsis: „Do you know Paul-Eerik Rummo?” Olin just olnud Eestis paar aastat varem ja täie julgusega vastasin: „Yes, he's wonderful, we’ve shared great times together,” mille peale kostis Ellen Stewart: „You're ok honey. If you're Estonian, you can come and work at my theatre anytime.” Nõnda sain New Yorgis jalad alla.”
Linda elab suisa Manhattanil, ehk Männakal, nagu Eestist viimasel kümnendil tulnud saare heldivalt ristinud on. Paiga võlu peituvat selles, „et ta on chakrade ehk energiavoolude koondusmispaik; üks inimkonna nabadest, kuhu on kokku tuldud igast võimalikust maailmajaost.”
New York ei olnud aga kaugeltki Linda esimene sadam. Tema isa oli kaubalaeva kapten, kes sõitis kaugetel meredel. Londonis, Inglismaal sündinud ainus laps nägi oma isa vahel aasta möödudes. Aga nii sai ta emaga koos isale külla minna ja reisida ning tänab siiani oma isa, kes aitas tal silmaringi laiendada. 8 aastasena koges ta Gdanskis koos sõbrannaga laeval viibides esimest korda n.n. lobby-töö tulemusi, läkitades poola soldatitele lendmusisid lehmakommide ilmumiseni.
„1960. aastatel oli vähe eestlasi Inglismaal. Eesti kool toimus ainult kord kuus endises Eesti saatkonna hoones, toreda õpetaja proua Ilvese juhtimisel.”
Juurte ring
Aastal 1965 ütles ema: „Kuule Linda, nüüd hakkame Kanadasse kolima!” Torontos keskkooli eas oli ta oma sõnutsi igati „aktiivne” eestlane, kuni Toronto Ülikoolis pühendus täielikult teatri lavastusele ja ei olnud enam aega olla eestlane. Helistas ühel õhtul kõik organisatsioonid läbi ja — olgugi, et jäi mitut head projekti leinama, loobus tegevusest. Tõtt öelda, ei pakkunud „tubli väikese rahvusliku eestlase” roll enam pinget kah. Ja nii viis aastat. Kohal, aga mujal. Kuid Eesti Ühispanga arve kestab teatavasti läbi aegade ja seal rääkis teller Merike Teene Lindale, et on olemas Metsaülikool, millest ta polnud varem kuulnudki. „Mu esimene MÜ, aastal 1978 avas minu jaoks uue maailma. Avastasin eesti kirjanduse selle kõikvõimalikes kaunites vormides, lisaks loomingulisele mõtlemisele ja eneseväljendamisele.” Varsti saabus Torontosse ka Elmar Maripuu, kellega Linda oli Londoni Eesti Majas jõulunäidendeis koos rambivalguses viibinud. Sealt sai alguse teatrihuviliste rühmitus, milles Linda osales New Yorki minekuni.
„Kuuekuulise lepingu lõppedes oli see linn mind oma kaissu võtnud. Kuidagi ei tahtnud lahkuda. Ellen Stewart pakkus mulle töökoha, aga iseseisvalt mõtleva eestlasena tahtsin oma teatritrupi luua!” Seda ta ka tegi, koos oma abikaasa, kanada näitleja Paul Robertsoniga — „kaks kanada võhikut NYCis!” Ometi kandis teatrirahva otsimine kohalike eestlaste, lätlaste ja leedulaste seas vilja ja asutati „Off-off Broadway theatre company” (rahalisest seisust ja teatri suurusest tulenev määratlus). Rühma kuulusid ka näitleja Heli Kivilaht Montréalist ja Elmar Maripuu näitekirjanikuna.
Punaste ustega leedu kirik
30-liikmeline Arts Club Theatre ehk ACT koduks sai Our Lady of Vilnius kirik, mida rühma liikmed heldinult kutsusid “Our Lady of the Holland Tunnel”, kuna kiriku kõrvalt kaob autodevool Hudsoni jõe alusesse musta tunnelisuhu. Off-off-Broadway teatrirühmasid on NYs üle 200, siiski 1980-ndatel see Baltimaade mõtlemisega ansambel pälvis tähelepanu ja vaatamata suurele konkurentsile saadi New York State Arts Council’ilt toetusi. Linda usub, et see sai võimalikuks, tohutule tõlketööle: „Kui näidend oli raudeesriide tagant ja tasemel — meie seda ka lavastasime; nii Baltimaade kui ka teiste (nüüd endiste) sotsmaade dramaturgiat.” See oli Linda isiklik panus Eesti vabadusvõitlusse. ÜRO ees ei jõua kõik piketeerida. Viimane ACT lavastus oli Mati Undi „Viimne päev“ aastal 1991. Märtsis 1990 võttis kogu rühm ette teatrireisi Eestisse Mati Undi kutsel ja NYS Arts Council'i abiga. Kaasas olid Alar Aedma Peterson Torontost ja NYi ameerika/eesti/iiri näitlejad ja meeskond.
“Elame eesti kultuuri renessansi ajastul”
Päeviti töötab Linda juba 15 aastat helistuudios ärimänedzherina. Väike firma, kus on tema jaoks parim tööatmosfäär — loov, ja kus valitseb inimlik suhtlemistase. Aga tööjärgsed tunnid on viimasel ajal täitunud taas eestlusega, nüüd juba kolmandas riigis ja iseseisva Eesti loovinimestega vabalt suheldes. Kevadistele Kultuuripäevadele käte külgelöömise jõud pärineb Linda sõnul soovist midagi tagasi anda. „Olen Ida Virumaal vanaisa haual temale lubaduse andnud, et kuigi elan kaugel, olen Eesti eest väljas.” Uuel aastatuhandel on enamus Linda sõpradest Eestis üles kasvanud ja viimasel kümnedil siia saabunud. Nende hulgas tunneb ta end kõige kodusemana ja ütleb, et õpib nendega suheldes. Nemad moodustavad abiliste pere, kes Kultuuripäevi kannavad ning korraldavad aastaringselt kontserte, filmisündmusi ja diskosid, kuhu pidevalt koondub 100-125 noort. „Tullakse kohale New Jersey'st ja veelgi kaugemalt, nõnda suur tahtmine on NYi kandi kodu-eesti noortel koos olla. NYi Eesti Majas on praegu huvitav üleminekuaeg, kus Eestist tulnud noored hakkavad enda peale võtma ühiskondlikke kohustusi, liitudes erinevate eesti organisatsioonidega.” Linda võtab mütsi maha ka NYi Eesti konsulaadi pere ees, kes agaralt aitavad kultuuriürituste läbiviimisel.
Globaalse ühiskonna ajastul tekkis Lindal siiski taliolümpia hokimängude ajal USA-Kanada hoki kullamatshe jälgides südantlõhestav hetk, ja ta nuttis Kanada võitude puhul. Sentimentaalsus ja patriotism ei ole väliseestlaste jaoks sugugi üheülbalised nähtused. Linda on näiteks ülitänulik, et on olemas kirjanikud Margaret Atwood, Gwendoline McKewen ja Sinclair Lewis ning arvab, et „Kanadal on olemas oma hing ja see riik on meie rahvast nii palju aidanud.”
Linda Pakri enda pürgimus ja nõuanne teistele on ühene: õppigem iseennast ja üksteist rohkem mõistma ja armastama. See oli ühtlasi tänavuste Kultuuripäevade juhtlause ja ei kuulu pelgalt ette-, vaid ka tagasivaateks. Linda: „Mul on pidevalt tunne, et esivanemad (terve trobikond küll) vaatavad pealt ja ma tahaks nende ees enamvähem korralikult käituda.”
